TARTU, ESTONIA

radmin

Kui paastuda kuni kolm päeva järjest, on tegu koormusvabade päevadega. Alates viiest päevast kestvat protsessi võime nimetada paastukuuriks. Mida kauem paastu kuur kestab, seda selgemini ilmnevad erinevad etapid.

Esimene etapp on ettevalmistusperiood, teine toidust loobumise etapp ja kolmas taastumisetapp. 

Ettevalmistusperiood

Hea, kui paastuja on tutvunud paastuteemalise kirjandusega ning tal on sellest algteadmised. Paastu ei tohi alustada vastu patsiendi tahtmist: inimene peab olema veendunud, et paastukuur on talle kasulik ja tervistav. Kui suruda paastukuuri peale ja patsient ei mõista selle vajalikkust, tekib organismis stress. Sellistes tingimustes ei täida paast oma eesmärki. Samamoodi ei soovita ma alustada paastu üleöö: täna otsustan ja homme alustan kuuri. Kõige suurem viga on süüa õhtul nii palju, kui mahub, ja alustada hommikul paastukuuri.

Ettevalmistusetapp, st häälestumine, peaks algama juba siis, kui inimene otsustab paastu kasuks. Sel perioodil määratakse paastu kestus vastavalt näidustustele, räägitakse patsiendile režiimist ja selgitatakse meetodi mõju – positiivsed emotsioonid tagavad parima tulemuse.

Kui ees on pikem paast kui paar päeva, peab ka ettevalmistusperiood olema pikem (kuni üks nädal). Neil päevadel on vaja loobuda ka harjumuspärastest mõnuainetest, milleks üldjuhul on maiustused, kohv ja must tee, alkohol ja suitsetamine. Kes ei ole paastu eel nimetatud soovitustest kinni pidanud, neil võivad paastudes tekkida sellised võõrutusnähud nagu äge tuim peavalu ja iiveldus.

Kui paastu eel – eriti esimest korda – tunneb patsient hirmu, seletab raviarst talle paastumise põhimõtteid. Patsient saab arstilt julgustust ka selles, et tungiva vajaduse korral saab paastu lõpetada varem. Kui seda tehakse arsti juhendamisel, ei too katkestamine kaasa kahjulikke mõjusid.

Paastueelne menüü

Kõige paremini sobib paastueelsesse menüüsse vähene ja kalorivaene toit. Sööge hommikul näiteks veidi müslit või putru, lõunaks väike portsjon juurvilja koos riisi või kartulitega, sobib ka lihata köögivilja supp, õhtuks lahjat kohu piima või köögiviljahautist. Kui olete teinud toidutalumatuse testi, järgige neid reegleid. Soovitan vähendada piimatoodete ja toortoidu osakaalu.  Viimasel õhtul enne paastu on kasulik võtta lahtistavat soola ja/või juua lahtistava toimega raviteed. Need soodustavad jääkainete väljumist, mis kuulub ettevalmistuse hulka.

Klistiir

Sõna klistiir tuleb kreeka keelest ja selle tüvi tähendab loputamist (klyzō ’loputan’). Klistiir on jämesoole mehaaniline puhastus sooja veega. See on lihtne protseduur, mida saab teha ka kodus. Parim aeg klistiiriks on paastu eelõhtul enne magamaminekut või esimese päeva hommikul pärast lahtisti võtmist. Apteegist saab osta klistiirikoti, mille maht on umbes 2 liitrit. Kott täidetakse 37-kraadise veega, enamasti on piisav kogus 1–1,5 liitrit. Kott riputatakse ühe meetri kõrgusele enda alakehast ning maha laotatakse suur käterätik või ühekordne voodilina. Protseduuri võib teha neljakäpukil näiteks vannitoas, kus on harilikult rohkem võimalusi veekott üles riputada. Võib ka külili lamada (eelistatud on parem külg) ja jalad kõverdada, aga tuleb  jälgida, et ülesriputatud veekoti ja päraku vahemaa on üks meeter. Kõigepealt viiakse klistiirivooliku õlitatud otsak pärakusse. Seejärel avatakse vooliku küljes olev klamber, mis on mõeldud veekoguse reguleerimiseks – vesi peaks voolama organismi aeglaselt.

Kui kogu vesi on soolestikku jõudnud, võetakse vooliku otsak pärakust välja, heidetakse pikali ja keeratakse end rahulikult ühelt küljelt teisele. Samal ajal on hea masseerida õrnade päripäeva liigutustega kõhtu. Klistiiri tegemisel peab olema kõhus hea soe tunne. Umbes viie minuti pärast tunnete vajadust minna tualetti ja tühjendada sool.

Kui inimesel on jämesoole funktsioonihäired (kõht on väga kinni või gaasiline), ei pruugi jämesool võtta kogu vedelikku korraga vastu ning juba esimese 200–300 ml järel võib tekkida kõhus kramp. Siis tuleb vedeliku soolde laskmine peatada, st panna vooliku küljes olev klamber kinni, ja masseerida kõhtu, kuni krambitunne leevendub, misjärel võib protseduuri jätkata. Kui vahepeal on tarvidus minna tualetti, tuleb seda teha. Mõnikord tuleb protseduur katkestada mitu korda, enne kui saab kogu vee organismi lasta. Iga järgmise klistiiri korraga läheb inimese sisse korraga rohkem vett. Protseduuri võib paastukuuri ajal teha kord päevas kuni kolm päeva järjest.

Tuleb jälgida, et vesi ei oleks jahe, sest see võib põhjustada kõhukrampe, kuum vesi võib aga kahjustada limaskesta. Vette võib lisada lahjat ravimtaimetõmmist. Selleks võtta 2 supilusikatäit kuivatatud droogi 0,5 liitri vee kohta, lasta 2–3 minutit tõmmata, kurnata ja lisada klistiirivette vahekorras 1,5 liitrit puhast vett ja 0,5 liitrit tõmmist. Sobivad ravimtaimed on kummel, saialill, aedliivatee, naistepuna, kuid tuleb olla ettevaatlik taime allergiaga. Et klistiir on kõige lihtsam jämesoole puhastuse viis ning paastu eel ja ajal on vaja soolestikku puhastada, sobib klistiiri jaoks kõige paremini tavaline vesi.

Ehkki klistiir on väga hea organismi puhastamise viis, ei tohi seda mingil juhul hakata pidevalt tegema, sest see kahjustaks soole limaskesta ja mikrofloorat. Protseduur kuulub esmajoones paastukuuri juurde või kui selleks on näidustus, tehakse seda arsti juhendamisel. See aitab ka sooleparasiitide vastu ning alandab kõrget palavikku (viimasel juhul olgu vee temperatuur veidi alla 37 kraadi).

Vahel lähen iseendaga nagu pahuksisse, tunnen, et vajan kodusest rutiinist väljasaamist – siis ongi õige aeg Loodusse tulla. Olen paastunud juba kakskümmend aastat. Iga kord kulgeb see  isemoodi. Tähtede seis, kuu faas, aastaaeg, enda mürgistatuse aste… kes teab, mis seda mõjutab.

Pereinimesel ei ole kodus pikka aega paastumine mõeldav ja linnas ei ole see ka võimalik, sest on vaja puhast õhku. Rühmavaim on üks asju, mis mind toetab – mulle on väga tähtis, et saan paastuda teistega koos.

Kui pärast paastukuuri koju tagasi lähen, siis töö lausa lendab käes. Saan siit iga aasta veebruaris kaasa sellise laengu, et jätkub jõuludeni.

Viive (64)

Esimesed tunded, mis valdavad paastu läbinud inimest, on energiatulv ning hea värske olek. Hea enesetunne ongi see, mis paneb meid mõne aja möödudes uuesti paastuma. Me tunneme, et pea on selge ja liigesed on vabad. Paastu järel on vaja aega, et see hea tunne tekiks.

Inimesel tekib aja jooksul vajadus uuesti paastuda, sest keha mäletab paastujärgset head seisundit – rakkudel on mälu, isegi kui inimene ei ole veel järgmisele paastule mõelnud. Kui enesetunne läheb kehvemaks, ongi paras aeg paastuda. Tihti tekib see tunne ootamatult. Organism on tark, meil tuleks teda kuulata.

Täielik välisest toidust loobumine põhjustab organismis omamoodi plahvatuse, stressi, mis äratab üles kõik varjatud kaitsejõud, et võidelda ellujäämise eest. Nälgimine kui ärritaja on hea vahend selle evolutsiooni käigus välja kujunenud kaitse- ja kohastumisreaktsioonide kompleksi mobiliseerimiseks. Sellele järgnev organite ja kudede uuenemine ongi paastumise tervistava mõju üks aluseid: vanad koed lagunevad ning tekivad uued füsioloogiliselt aktiivsed ained.

Organismi kaitsejõudude aktiveerumine ja organismi reageerimine mikroobidele antimikroobselt algab enamasti pärast atsidootilise kriisi lõppu, nagu on uuringutega tuvastanud Saksa teadlased E. Schenk ja H. Meier. See tähendab, et haavad kasvavad kiiremini kinni, suureneb organismi võime bakteritega võidelda, mis ühtlasi selgitab, miks nälgimine leevendab paljusid septilisi haigusi (need on põhjustanud verenakkus või tulenevad immuunsuse nõrgenemisest).

Mainitud plahvatus organismis ja paastumise jätkamine pidurdab füsioloogilisi protsesse: pulss aeglustub, temperatuur alaneb, olek on unine. Vene uurija Pavlov nimetas seda kaitsepidurduseks, mis on vajalik, et keha saaks paastumise ajal anda kesknärvisüsteemile täisväärtusliku füsioloogilise rahu ja likvideerida seal peetunud ärritus- või depressioonikolded. Eriti  oluline on see neuropsüühiliste haiguste ravimisel paastuga.

Samal ajal rasvadega peab organism saama ka valke, millel on struktuurifunktsioon. Valgud on rakumembraanide ja maatriksi komponendid ning biokatalüsaatorid, reguleerides ainevahetust ja moodustades hormoone. Neil on lisaks transpordi- ja kaitsefunktsioon. Valgud on luude, juuste ja küünte struktuurikomponendid ning vajalikud südame, sisesekretsiooninäärmete jm tegevuseks.

Energiat saame valkudest ainult vähesel määral. Paastumise ajal saab keha vajalikud valgud omaenda tagavaradest, st vähem tähtsatest organitest ja kudedest. Uuringutes on selgunud veel üks kaua saladuses püsinud asjaolu: valkude ammutamisel organismi enda varudest alustatakse nõrgestatud ja haigete kudede ärakasutamisest, samuti lähevad kasutusse kasvajad, tursed, armid jmt. Seda nimetatakse meditsiinis autolüüsiks ehk enese seedimiseks ja siit tulebki paastumise võrdlemine ilma noata operatsiooniga – paastumise käigus eemaldab organism endast kõik patoloogilise.

Kehakaal langeb kuni 89% ulatuses rasvkudede arvelt erinevates kehapiirkondades, teiste kudede mass eriti ei vähene. Paastu ajal ei ilmne aminohapete ainevahetuses erilisi muutusi. Valke kasutatakse energiaallikana väga väiksel määral ning valgusüntees ja valkude lõhustamine püsivad tasakaalus. Lihaskoe valgud katavad energiakulud 10–12% ulatuses, kuid üksnes siis, kui rasvavarud on lõppenud.

Saksa arst ja paastuasjatundja Otto Buchinger (1878–1966) on selgitanud, et paastumise ajal tegutseb organism iseenda sisemise arstina: kui on vaja säilitada normaalne aine vahetus ja kasutada ära oma valgudepood, põletab ta eelkõige patoloogilisi moodustusi. Paastumine kui organismi kõigi kudede ja mahlade tervistav puhastumine stimuleerib valgu ainevahetuse produktidega ka vegetatiivset närvisüsteemi. Seepärast on paastumine Buchingeri hinnangul parim bioloogiline ravimeetod, mida tehakse range sisemise järelevalve all.

Pärast süsivesikute põletamist, kui kudede kiire energiavajadus on rahuldatud, pole mõtet kulutada üksnes glükoosivaru. Seepärast hakkab keha kasutama paastumise ajal teise energiaallikana rasvarakke. Paast aktiveerib rasva põletava (lüpolüütilise) ensüümi ning kilpnäärme- ja neerupealiste töö. Suureneb kortisooli kontsentratsioon, mis vähendab allergilist reaktsiooni kehas tunduvalt ja tugevdab immuunsust.

Süsivesikud põletavad rasvu, tekitades rasvhappeid ning nende ainevahetuse produkte, ketokehi. Keskmiselt väheneb paastuja kehakaal ööpäevaga 0,5–1% kehamassist. Rasva põletamine sõltub paljudest teguritest: kaalust, vanusest, ainevahetusest, hormoonide aktiivsusest, vedeliku peetusest, soolestiku seisundist ja veel paljust muust, näiteks õhutemperatuurist ja -niiskusest.

Ainevahetuse kiirus omakorda sõltub vegetatiivse närvisüsteemi tasakaalust. Paastuaegne kehakaalu vähenemine on lisaboonus, mis annab tõuke edaspidiseks kehakaalu normis hoidmiseks.

Süsivesikud põlevad täielikult ära paastumise alguses esimeselteisel päeval, kui nende varud on veel suured. Seejärel algab rasva põletamine. Varude lõppemise tõttu hakkavad aga verre kuhjuma rasvade mittetäieliku oksüdatsiooni produktid (happed, atsetoon), mis peegeldub ka paastuja enesetundes: tuntakse peavalu, iiveldust, nõrkust, kehva olekut. Nende sümptomite taandumisele aitab kaasa värske õhu käes liikumine ja soolestiku puhastamine klistiiriga.

Atsidootiline kriis võib kesta viienda kuni seitsmenda päevani ning siis ootamatult – isegi ühe tunni jooksul – täielikult lõppeda. Siis tunneb paastuja end taas suurepäraselt. 

Hea enesetunde taastumine näitab, et keha on lülitunud väliselt toidult üle sisemisele. Raskesse olukorda pandud organism hakkab tootma suhkruid omaenda rasvadest ja valkudest. Paastuja enesetunne on hea seni, kuni organismis on veel rasvade ja valgu varusid.

Mineraalide ja mikroelementidega seoses tuleb rääkida sisemisest toidust, st ketokehade tekkest, sest need mõjutavad organismi pH-d. Ketokehad ei teki kohe. Kui organism alustab paastumist veresuhkru ärapõletamisega, tunneb inimene tavaliselt nõrkust, väsimust ja peavalu. Seejärel on tarvis veidi aega, kuni organism läheb üle puhastumise järgmisele etapile ja hakkab põletama rasvu. Mida kiiremini see juhtub, seda parem.

Seitsmepäevase paastukuuri ajal tekib ketokehasid umbes kolmandast viienda päevani; seejärel hakkab nende hulk stabiliseeruma ning langema. Ketokehade kogus ei vähene kunagi nullini. Et saada ketokehadest kiiremini lahti ja normaliseerida keha pH, anname Looduse biospaa paastukuuril patsientidele baaspulbrit (kaaliumi, naatriumi ja magneesiumi preparaati).

Lipiidid (rasvad) täidavad organismis mitmesuguseid ülesandeid. Nad on vajalikud rakkude ja kudede normaalseks funktsioneerimiseks ja täidavad spetsiifilisi biofunktsioone: hoiavad rasvlahustuvate ühendite, vitamiinide ja hormoonide taset ning transpordivad neid.

Rasvad on inimkeha energia põhivaru. Nad moodustavad nahaaluse ja siseelundite rasvkoe. Rasva nahaalune kiht tagab termoisolatsiooni, kaitstes organismi mahajahtumise eest.

Siseorganite ümber moodustunud rasvakiht kaitseb neid mehaaniliste põrutuste eest. Toidust maksas sünteesitud rasvad deponeeritakse rasvkoes. Kui toidus on palju süsivesikuid, moodustatakse nendest rasva ka maksas ning sellest algabki rasvumine. Paastumise ajal mobiliseeritakse rasvad rasvkudedest ja põletatakse neid.

75 kg kaaluval inimesel on keskmiselt 15–17 kg neutraalrasva, mis katab organismi energia vajaduse 10–12 nädala jooksul. Rasvkoe rasv moodustab energiavarust 89% ning 1 grammi rasva põletamisel vabaneb 9 kcal, aga 1 gramm valke ja süsivesikuid annavad ainult 4 kcal.

Veresuhkru piisavat taset hoiavad meie organismis toit, glükoosi tootmine ( glükoneogenees) ja glükogeeni lõhustumine (glükogenolüüs). Paastumisel kasutab organism energiaallikana sisemisi varusid. 

Esimesena põletab keha oma varudest ära süsivesikud, sest nendest saab energiat kõige lihtsamini. Süsivesikute ülesanne on hoida veresuhkru taset. Glükoosi transport verest kudedesse sõltub insuliini ja glükogeeni sünteesist, st kõhunäärme rakkude funktsioneerimisest.

Pärast söömist suureneb vere glükoosisisaldus ja see stimuleerib insuliini paiskumist verre. Insuliin omalt poolt reguleerib rakkude tundlikkust veresuhkru suhtes. Vaba glükoos läbib insuliini abil rakumembraane ja jääb rakku kasutamiseks. Kui pärast söömist saabub korraga suur hulk glükoosi, juhatatakse see värativeenide kaudu maksa, kus glükoos salvestatakse glükogeenina. Sellega välditakse glükoositaseme väga suurt tõusu veres.

Kui organism toitaineid väljastpoolt juurde ei saa, täidab seda funktsiooni maks oma varudest – glükogeeni arvelt. Veresuhkruvarud vähenevad. Veresuhkru taset aitavad hoida ning reguleerida maks ja neerukoor (tõuseb kortisoonitase) oma varudest, tootes glükoosi. Seda protsessi nimetatakse glükoneogeneesiks. Umbes 90% glükoneogeneesist toimub maksas ja 10% neerukoores. Glükogeenist vabanenud glükoos imendub verre ja hoiab ära hüpoglükeemiat, mis tähendab veresuhkru taseme langemist liiga madalale. Suhkrutase püsib veres madal, aga siiski normi piires (umbes 3–3,5 mmol/l), mis rahuldab rakkude, kudede, närvikoe ja skeleti lihaste talitluse ning organismi ainevahetuse vajadused.

Glükoosi leidub kõikides elundites ja kudedes, samuti veres. Paastu ajal vere suhkrutase langeb ja väheneb ka insuliini hulk. Siis reguleerib vere suhkrutaset glükagoon, mille toime on insuliinile vastupidine: glükagoon stimuleerib maksa, et too lõhustaks glükogeeni glükoosiks. See tähendab, et organism on üle läinud sisemisele toidule, mis annab neerupealiste kudedele võimaluse taastada oma töö. Tihti paraneb paastu järel rakkude insuliinitundlikkus ja glükoosi omastamine rakkudes.

Maksa glükogeen muutub glükoosiks ja seda saab kasutada ka anaeroobsetes tingimustes (olukorras, kus organism ei ole hapnikuga küllaldaselt varustatud). Kui füüsiline aktiivsus suureneb, ei muutu glükogeen enam glükoosiks ning veresuhkru tase ei tõuse, vaid orga nismis lülitub sisse adenosiin trifosfaadi (ATF-i) tootmine, mis on lihastööks vajalik energiaallikas. Seepärast on tähtis olla paastu ajal füüsiliselt aktiivne: see hoiab lihastoonust, parandab enesetunnet ja normaliseerib vere pH. Vähene liikuvus muudab vere happelisemaks.

Paastumise eesmärk ei ole mitte kaalust alla võtta, vaid tagada, et organsüsteemid ja hormoonid töötaksid korralikult. Tähtis on mõista, et paastumine on paljude inimeste elus üksnes episoodiline protsess, ehkki järjest rohkem inimesi võtab aega ja tuleb kord aastas paastuma ka pärast esimest kogemust. Kindlasti peab paastuma hakkamise järel õppima igapäevaselt õigesti toituma ja järgima taastumiseks sobivat dieeti.

Inimesed, kes on läbi teinud paastukuuri, teavad, et näljatunnet esineb ainult alguspäevadel, hiljem kaob see täielikult. Kus on siis need näljapiinad, millest oleme nii värvikaid kirjeldusi lugenud ja mis panevad nälgija käituma ebainimlikult?

Siin tuleb eristada pealesunnitud nälgimist ja teadlikku toidust loobumist. Soovimatu nälgimine põhjustab tõesti piinu ja paljusid raskeid haigusi, isegi surma, kuid see erineb teadlikust paastumisest sama palju kui kurjategija nuga kirurgi skalpellist.

Kuni füsioloogid polnud välja selgitanud, millised protsessid organismis teadliku toidu piiramise ajal toimuvad, tundus paljudele väga veider väide, et nälgimist saab kasutada ravi eesmärgil. Näljahaiguseks nimetati tookord alimentaarset düstroofiat ning rohked uurimistööd kirjeldasid selle tõttu organismis toimuvaid muutusi, mille hulgas olid düsenteeria, tuberkuloos, tursed, ainevahetus- ja psüühikahäired (tuntud ka näljapsühhoosina). Seetõttu suhtusidki paljud arstid nälgimisse põhimõtteliselt taunivalt ning süüdistasid ravipaastude korraldajaid isegi šarlatanluses.

Vene füsioloogi Ivan Pavlovi (1849–1936) ja tema õpilaste uuringutega on tõestatud, et täieliku paastumise korral asendub viiendast kaheksanda päevani maomahla tavaline sekretsioon nn spontaanse sekretsiooniga ning selles sisalduv rohke valk imendub mao limaskesta kaudu uuesti verre. See tähendab, et organismis lülitub sisse kohastumismehhanism, mis aitab pidurdada paastuaegset valgukadu ning tagab aminohapete juurdevoolu, mida organism saab kasutada tähtsamate organite valkude taastamisel.

On teada ka see, et pealesunnitult nälgiv loom ja inimene hukkuvad juba enne kurnatuse staadiumisse jõudmist. Selle põhjustab enesemürgitamine ainevahetuse jääkproduktidega.

Arsti järelevalve all tehtava paastu ajal viiakse need jääkained aga spetsiaalsete protseduuride abil kehast välja. Seepärast kuuluvad ravipaastu juurde sellised protseduurid nagu klistiir, vann, massaaž, jalutuskäigud looduses ja hingamisharjutused. Need aitavad hästi taluda isegi 30–40 päeva kestvat paastumist ning mürgistusnähte ei kaasne.