TARTU, ESTONIA

Kui mu hulgiliigeste perioodilised valud kaheksa aastat tagasi välja kannatamatuks muutusid, otsustasin teha teoks oma esimese paastukuuri, mille kohta olin infot kogunud juba varem. Pärast oma esimest seitsmepäevast paastukuuri ja sama pikka üleminekut tavatoitumisele olin otsekui seitsmendas taevas. Valud liigestes olid taandunud. Mõte oli selge ja inspiratsiooni jagus paljude seni seisnud ettevõtmiste tarvis. Vastutusrikkast ametikohast hoolimata jagus mul energiat hiliste õhtutundideni. Unevajadus oli vähenenud ja keerulised situatsioonid ei tekitanud stressi. Boonusena oli langenud kehakaal. Ja kui muu hulgas võis jälle kohvi juua, ei meeldinudki see mulle enam. Esimese paastumise järgsest ajast siiani joongi vaid rohelist teed. Mulle meeldib, et paastupäevad on väga tihedad ja algavad vara. Saad valida oma füüsilise koormuse mahtu ja erinevaid  protseduure.

Olen aastate jooksul ära proovinud peaaegu kõik pakutava, nii nagu olen käinud paastumas erinevatel aastaaegadel. Tänaseks on välja kujunenud eelistused, millal on mulle parem aeg füüsiliseks  ja vaimseks/hingeliseks puhastumiseks või missugused protseduurid on mulle sobivamad.

Vajan füüsilise koormuse ja protseduuride kõrval ka aega iseendaga olemiseks. Nii eelistan paastukuuril teha ligi kümnekilomeetriseid kõndimisi päevas üksi, et lihtsalt olla või mõelda. Väldin paastu ajal ägedaid ja raskeid maailmaparanduslikke arutelusid, mis üldjoontes on ka õnnestunud. Need jäägu paastujärgsesse aega, mil pea selge ja vaim kirgas. Nii tegid väidetavalt ka vanad kreeklased, kellel olnud paastumiseks vastavad templid, kus riigimehed käisid enne tähtsate otsuste tegemist.

Kuigi mõned skeptikud on kahelnud paastu heas mõjus või lausa hoiatanud selle tagajärgede eest, on päris paljudel minu lähedastel ja tuttavatel paastumise ühe- või mitmekordne positiivne  kogemus.

Motivatsiooniks on neil mitte niivõrd kaotatud kilod, kuivõrd üldine puhastumine, mida peegeldab rahu ja sära silmades. Olen paastumas käinud üle kümne korra, ikka selles ravikeskuses, mis asub Tartu lähedal Muri külas kunagises väikeses mõisas. Selle aja jooksul on see nii seest kui ka väljast väga palju muutunud. Aga kõige tähtsam, et usaldan seda professionaalset meeskonda eesotsas elukestva õppija dr Natalia Trofimovaga.

Paast kui ravimeetod ja elustiili osa on vaba ja väga isiklik valik. Mulle see sobib. Paast on mind toitnud ja kosutanud.

Arhiiv
Rubriigid