TARTU, ESTONIA

Paastumine pole nälgimine – kes nälgib, see ei paastu. Paastumine on vabatahtlik, teadvustatud ja kindlalt ette teada pikkusega protsess, nälgimine aga pealesunnitud hädaolukord.

Oleme harjunud saama toidust iga päev teatud hulga kilokaloreid, mida kasutame energia saamiseks – et keha normaalselt funktsioneeriks. Tihti sööme siiski palju rohkem, kui meie põhi -ainevahetus vajab. Sestap tekivad rasvumine, tselluliit, suhkurtõbi, veresoonte lupjumine, samuti liigeste ainevahetuse häired ja veel hulk teisi haigusi või nende eelsoodumus.

Paastu ajal ei saa keha väljastpoolt toitu, imenduvaid toitaineid seedetrakti juurde ei tule ning organismi kõige kiirem ülesanne on rahuldada kudede energiavajadus, milleks tuleb hoida veresuhkru taset. Seepärast hakkab organism kasutama oma sisemisi varusid – aineid, mis on rakkudesse ladestunud ja mida keha ei ole saanud lõpuni omastada. Kõigepealt kasutab organism ära kõige vähem vajalikud varud, st haiged ning rasva- ja kasvajarakud.

Arhiiv
Rubriigid