fbpx
TARTU, ESTONIA

Gluteenitalumatust kirjeldas esimesena Inglise arst Samuel Gee (1839–1911) 1888. aastal. Ta oli märganud, et aeg-ajalt tekib inimestel kõhupuhitus, kõhnumine ja kõhulahtisus. Üks tema kaasaegne arst avastas, et üks tugevasti kõhnunud tütarlaps para nes kiiresti  kõhulahtisusest, kui tal keelati saia, leiva ja küpsiste söömine.

Nisu,  rukis ja oder sisaldavad mitmesuguseid valke – üks neist on  gluteen –, mis vabanevad siis, kui  peensool hakkab neid ensüümide toel lõhustama. Eestis laialt levinud neljas teravili, kaer, aga uuemate seisukohtade järgi peensoole limaskesta ei kahjusta ega võta gluteenitalumatuse tekkimisest peaaegu üldse osa. Gluteen on üks teravilja kvaliteedi näitajaid: mida rohkem seda teraviljas on, seda paremate küpsetamisomadustega on jahu. Seepärast proovivad tootjad jahu ja jahutoodete gluteenisisaldust suurendada. Kui inimene ei talu gluteeni, võib see põhjustada peensoole limaskesta kahjustusi ja moondumist kuni kasvaja tekkeni. Peensool ei kahjustu üleöö: alguses on nähud nõrgad, muutudes aja jooksul tugevamaks.  Peensoole kahjustuse tagajärjel tekivad peensooles valkude, rasvade, süsivesikute, mikroelementide ja vitamiinide imendumise häired.

Selle järgi, kas ja mil määral on peensoole limaskest kahjustatud ning kas ja millised sümptomid ilmnevad, saab gluteenitalumatuse jagada nelja järku: a) potentsiaalne gluteenitalumatus – peensool ei ole veel kahjustatud, aga verre on tekkinud antikehad ja ilmnenud esimesed (varjatud) sümptomid; b) varjatud gluteenitalumatus – inimene ei ole gluteenitalumatusest veel teadlik, sest sümptomeid ei ole, aga tal on sellele eelsoodumus (haigus avastatakse juhuslikult, näiteks toidutalumatuse testimisel); peensoole kahjustused on hakanud tekkima, kuid haigus ei ole veel täielikult välja kujunenud; c) atüüpiline gluteenitalumatus – 30% inimestel, kes kannatavad gluteenitalumatuse all, ei esine tüüpilisi sümptomeid (vähemalt mitte selgelt ja pidevalt), pigem osutavad haigusele sellised nähud nagu ülekaal, isutus, suulimaskesta haavandid ja maksakahjustus; d) tüüpiline  gluteenitalumatus – ilmnevad tüüpilised sümptomid, milleks on kõhulahtisus, kõhugaasid, kaalupeetus, kõhnumine, kasvupeetus ja oksendamine.

Kui inimene ei talu  gluteeni, siis tuleb arvestada, et ained, mida ta loodab  teravilja süües rakkudesse viia, ei jõua sinna, sest tema organism ei suuda neid omastada.

Millised tegurid võivad  gluteenitalumatuse esile kutsuda?

  • Nisu, rukki ja odra ülesöömine: kui näiteks nisu ja rukis on menüüs pidevalt ja mitu korda päevas (näiteks puder, leib-sai, makaronid, pannkook, küpsised jne), saab organism liiga palju  gluteeni.
  • Mitmesugused viirused, mis tekitavad organismis põletikulise seisundi ja mõjutavad immuunsust, kutsudes esile peensoole talitluse varjatud häire ja selle mikrofloora hävimise. Selle tagajärjel tekib  gluteenitalumatus.
  • Suitsetamine: suitsetajatel avaldub gluteenitalumatus sagedamini kui mittesuitsetajatel, ehkki  peensoole biopsia neil seda haigust ei näita ning tsöliaakiadiagnoos jääb panemata. Kui inimene lõpetab suitsetamise, hakkab ta tihti kaalus juurde võtma ning seda teades ei julgeta suitsetamisest loobuda. Arvatakse ekslikult, et tänu suitsetamisele käib kõht paremini läbi; tegelikult kahjustab suitsetamine samamoodi peensoole limaskesta nagu gluteen, seepärast ei imendu toiduained täielikult ja kehakaal püsib stabiilne.  Suitsetamine üksnes maskeerib  gluteenitalumatust.

Gluteenitalumatuse väljakujunemises osaleb alati kaks tegurit: geneetiline eelsoodumus ja omandatud tegurid (viirused, suitsetamine, liigne teravilja söömine). Igal inimesel on rakkudes passiivsena olemas ensüüm, mis võib aktiveerudes, st teraviljavalkudega peensoole limaskestas ühinedes, kutsuda esile nii peensooles kui ka kogu organismis tervisehäireid põhjustava reaktsiooni. Kui mingil põhjusel (viirus, põletik, suitsetamine) tekib rakkude kahjustus, siis see ensüüm vabaneb. Üks gluteenitalumatuse raskemaid vorme on tsöliaakia, mis on peensooles tuvastatud kahjustus. Seda diagnoosi ei saa panna ainult toidutalumatuse testiga antikehade määramise alusel, vajalik on ka peensoole biopsia. Praeguseks on  tsöliaakia diagnoositud ligikaudu 2%-l maailma rahvastikust ning ollakse seisukohal, et iga diagnoositud tsöliaakiahaige kohta leidub veel vähemalt viis inimest, kellel on sama haigus. Gluteenitalumatusel ja tsöliaakial on üksainus, kuid enamasti tõhus ravivõimalus – range gluteenivaba dieet. Kui haigus avastatakse õigel ajal ja inimene loobub täielikult rukkist, nisust ja odrast, võib ta juba ühe-kahe aastaga haigusest täielikult paraneda, isegi peensoole kahjustused taanduvad. Pärast viit aastat sellise dieedi pidamist väheneb tunduvalt ka kasvaja (tsöliaakia tüsistuse) tekkimise risk.

Arhiiv
Rubriigid