TARTU, ESTONIA

Paastumise ajal on esiteks kõige olulisem asjatundlik juhendamine ja peale selle

  • rahulik looduskeskkond, eraldatud paik, mis on eemal linnakärast;
  • võimalus jalutada päevas 10–15 kilomeetrit värskes õhus;
  • hoiduda organismi koormamisest ebavajaliku teabega, st. raadio, televiisor, arvuti ja telefon võiksid jääda kõrvale;
  • tarbida piisavalt vedelikku (vett ja toetavaid taimeteesid);
  • teha puhastus- ja teisi protseduure;
  • võimalus puhata segamatult, näiteks kodus paastudes hoiduda toidulõhnadest;
  • toetav keskkond: kodus paastudes koduste mõistev suhtumine, spetsiaalses paastuasutuses personali igakülgne toetus.

Paastujal tuleb oma elu ümber korraldada sel moel, et nii enne paastu, selle ajal kui ka järel saaks ta kinni pidada teatud piirangutest. Need puudutavad esmajoones toitumist ja füüsilist koormust.

Piiratakse ravimite võtmist või loobutakse neist sootuks (otsustab arst). Nagu ettevalmistusperioodil, nii on ka paastukuuri ajal keelatud suitsetamine, alkoholi, kohvi ja tee (v.a taimsed raviteed) kasutamine.

Paastuja arutab raviarstiga, millised protseduurid toetaksid tema valmistumist paastuks. Tähtis on ka psühholoogiline valmisolek: arstiga räägitakse läbi, mis on paastu eesmärk ja kui pikk see võiks olla, millised protseduurid on kavas ning millist tulemust oodatakse.

Kliinilised uuringud ja analüüside tegemine on vajalik ainult nende puhul, kes põevad mõnda kroonilist haigust. Kui kuuriks ettevalmistumise ajal tehtavate analüüside põhjal selgub, et krooniline haigus on ägedas faasis, siis selgitatakse välja, millal paastukuuri saab alustada, sest mõnikord tuleb haigus enne välja ravida.

Seepärast on hea, kui paastuja saab küsida nõu arstilt, kes valdab täielikult paasturavi metoodikat, teab näidustusi ja vastunäidustusi ning oskab patsienti paastuperioodiks ette valmistada, sest paastumisele tuleb tingimata läheneda individuaalselt.

Arhiiv
Rubriigid