fbpx >
TARTU, ESTONIA

Uncategorized

Kui inimene juba oskab paastuda, saab ta teha päeva-kaks koormusvaba dieeti ning samal ajal tööl käia.

Peale toidust loobumise on soovitatav kinni pidada paastu režiimist: jalutada värskes õhus, võimelda ja teha veeprotseduure.

Sellepärast on kasulik teha elu esimene paast läbi juhendaja käe all, et saada kogemusi.

Kui inimene tavaliselt tööpäeviti ei leia aega värskes õhus jalutada või ei joo piisavalt vett, tuleb seda nii korrapärase koormusvaba päeva kui ka paastu ajal kindlasti teha.

Paastumine ei tähenda üksnes toidust loobumist. Pikem kui ühepäevane paastumine sisaldab toetavaid elemente, nagu näiteks kõhu lahtistamine, rohke kehaline aktiivsus, massaaž, veeprotseduurid jmt.

  • Paastuda võite kõikjal, kus te end hästi tunnete.
  • Paastuge üksi, partneriga või koos sõpradega.
  • Paastuge puhkuse ajal või tavalisel argipäeval.
  • Igal juhul on tähtis saavutada rahu, lõdvestuse ja turvatunne.

Enne paastukuuri tuleks teha kindlaks oma tervislik seisukord ja koostada täpne paastuplaan, et paastumise ajal oma kehalisi ja hingelisi reaktsioone mõista. Lisaks teemakohasele kirjandusele on kogenud arste, kes võivad teile nõu anda.

Kliiniline ravipaastumine seevastu on aga statsionaarne paastu kuur arstliku järelevalve all paastukliinikus. Seal pakutakse läbimõeldud ravi- ja dieetkuure, mis kestavad kas nädala või kauem.

Toiduained: kohalik värske toit on selle piirkonna inimestele kõige sobivam. See kehtib ka siis, kui kohalik pinnas ei ole väga viljakas või kui elatakse külma kliimaga maal.

Vee puhtus: kui söögi valmistamiseks kasutatav ja joogi vesi ei vasta standardile, tuleb seda filtreerida. Teine vee puhastamise võimalus on külmutamine. Selleks pannakse veepudel sügavkülma ja lastakse läbi külmuda. Kui jää hakkab toatemperatuurile võttes sulama, tekib keskele vedelam osa – see tuleb ära valada, sest sinna on koondunud raske metallid ja muud organismile ebasobivad ained. Ülejäänud vesi on samas puhas nagu filtreeritud.

Toiduvalmistamisviis: eelistatud on kuumutamine ja parim on puuküttega pliit, mille sarnane on tänapäeval gaasipliit ja -ahi. Mikrolaineahju tuleks vältida, sest sealt tuleb välja surnud toit.

Roa värskus: korraga valmistatakse ühe toidukorra jagu toitu, kõige kauem säilitatakse seda järgmise päevani, sest hiljem ei ole toit enam bioloogiliselt aktiivne, st elus.

Toiduvalmistamisnõud: parim on keraamika (nt terrakota) ja kuumakindel klaas.

Inimene vajab päevas 1 grammi valku 1 kehakilogrammi kohta, millest võiks loomne valk moodustada kõige rohkem poole.

Valku saab hästi ka taimedest, näiteks tofust, ubadest, hernestest ja läätsedest. 

Loomse valgu omastamist takistab söögi ajal joomine ning liigne  loomne valk takistab  kaltsiumi omastamist. Nagu piimatooted, on ka liha ja munad happelised (sealhulgas orgaaniline liha ja mahekanade munad).

Mõni aeg tagasi oli  teravilja osakaal soovituslikus toidupüramiidis suurim, tänapäeval on selleks pigem köögivili. Ma ei soovita teravilja süüa rohkem kui 100 g päevas (üks-kaks viilu leiba päevas), millele lisaks võib seda olla pudru kujul 100 g. (Kogused on antud kuivaine kaaluna.)

Kõik  teraviljad on pigem happelised, välja arvatud hirss ja tatar, mis kalduvad neutraalse poole ega tekita nii palju lima kui teised teraviljad. Täisterariis on neutraalsem kui valge ning mida vähem on töödeldud jahu, seda rohkem ta neutraalsuse poole kaldub. Päris  aluseline pole ükski  teravili ega sellest valmistatud toode.

Piimavalk ei klapi kokku teraviljavalguga, sest loomne valk aeglustab teraviljavalgu seedimist ja omastamist. Et piim ja teravili kuuluvad vastandlikesse rühmadesse, tuleks puder keeta alati veega. Kui soovite tingimata piima maitset, lisage valmis pudrule veidi rõõska koort, võid või kvaliteetset külmpressõli (näiteks oliiviõli). Organism omastab teravilja paremini, kui sellele on lisatud veidi rasvainet. Magusaks teevad pudru (kuivatatud) puuviljad ja soolasesse sobivad värsked köögiviljad ja ürdid.

Et inimene püsiks normaalkaalus, on vaja teada nii põhi ainevahetuse väärtust, kui ka päeva jooksul kulutatud energiahulka. Mõni inimene on mures, et ta peab dieeti ja teeb sporti, aga kehakaal ikkagi ei lange. Probleem võib olla selles, et ta saab toiduga rohkem energiat, kui ta liikumisega kulutab. 

Ülekaalu vältimise üks esimesi võimalusi on korralik toidu- ja liikumis režiim. Süsivesikud (veresuhkur) on esimene, mille organism ära põletab. Sellest hakkab maks sünteesima glükogeeni ja glükogeenist omakorda glükoosi. Ajal, mil inimene ei söö, tuleb glükoos maksas sünteesitud glükogeenist. Kõhunääre annab juurde insuliini, aga veresuhkru taset reguleerib maks. Maksa tööpõhimõte on selline, et kui veresuhkrut on vähe, siis ta sünteesib (st võtab depoodest), aga kui on palju, siis deponeerib (st täiendab varusid). Veresuhkrut saab sünteesida ka puhkavas lihases (seevastu töötav lihas kasutab veresuhkrut). Kui lihased on treeningu järel üle koormatud, tekib laktaas, mis läheb lihastesse, kus sellest sünteesitakse veresuhkur. Kehaline aktiivsus on tähtis, sest tänu sellest saadavale energiale on lihased tugevamad.

Energiakulu liikumisviisi järgi

Füüsilisele liikumisele peaks nädalas kuluma keskmiselt 1500–2000 kilokalorit. Oma senises elus vähe liikunud inimesel on hea alustada aeroobse koormusega, milleks sobib kepikõnd, jalutamine või ujumine.

Stanfordi ülikooli professor Valter Longo, kes uurib vananemist ja pikaealisust, avaldas uuringu, milles ta kirjeldab tähelepanuväärseid ainevahetuse muutusi, mis toimusid pikaajalise paastumise tagajärjel. Longo ja tema kolleegid leidsid, et 3 päevane või pikaajalisem paastumine – ainult vee joomine ja vähem kui 200 kalori söömine päevas – võib immuunsussüsteemi mõned komponendid tõeliselt “uuesti seadistada”.

Uuring näitab, et pikaajalise paastumise tsüklid mitte ainult ei kaitse immuunsussüsteemi kahjustuste eest, vaid ärgitavad ka immuunsussüsteemi taastumist, nihutades tüvirakud uinuvast olekust iseseisva uuenemise seisundisse. Uuringutes vaadeldi nii hiiri, kui ka inimesi. Mõlemal liigil vähendas paastumine valgete vereliblede arvu, mis omakorda käivitas immuunsüsteemi, et hakata tootma uusi valgeid vereliblesid. Valged verelibled (või lümfotsüüdid) on keha immuunsussüsteemi võtmekomponent.

Longo hüpotees on, et paastumine sunnib keha “taaskasutama palju immuunrakke, mida pole vaja”, mis seletab valgevereliblede arvu langust. Kaks peamist mehhanismi on ensüüm nimega PKA ja hormoon IGF-1, mis mõlemad vähenevad tühja kõhuga. Kui olete uuesti sööma hakanud, pöörduvad teie tüvirakud taas täiskäigule, et rakke taaskasutada.

Uuringul on oluline mõju tervislikumale vananemisele, mille puhul aitab immuunsussüsteemi langus kaasa suurenenud vastuvõtlikkusele haigustele inimeste vananedes. Kirjeldades kuidas pikad paastutsüklid tapavad vanemaid ja kahjustatud immuunrakke ning genereerivad uusi, mõjutab uuring ka keemiaravi taluvust ja neid, kellel on mitmesuguseid immuunsussüsteemi puudusi, sealhulgas autoimmuunsuse häired.

Uuringu teise aspektina on Valter Longo perioodilise paastumise mõju võrrelnud pikaajalise kaloripiiranguga, mis on näidanud, et lühiaegne paast pikendab hiirte ja teiste loomade eluiga. Eraldi ülevaateartiklis kirjutas Longo: Paastumine võib vananemist edasi lükata ning aidata haigusi ennetada ja ravida, minimeerides samal ajal pidevate dieetide põhjustatud kõrvaltoimeid.”

Selle uurimistöö peamine järeldus on, et kasu saamiseks peab paastuma mitu päeva: põhimõtteliselt peab oma energiavarud (glükogeeni kujul) täielikult ammendama ja selleks kulub organismil vähemalt 24 tundi, tõenäoliselt 48 tundi või isegi rohkem. Just selle pärast peaks paastukuur olema vähemalt 3 päeva.

Inimeste jaoks on kalorite piiramine äärmiselt keeruline. 3-5-päevane paast on palju raskem kui ajutine kaloripiirang või 1-päevane paast, mida paljud inimesed teevad kodus regulaarselt. Spetsiaalsed paastukeskused on selleks, et toetada inimesi 3-7-päevase paastuprogrammi täitmisel. Paastujad on meditsiinilise vaatluse all ja saavad mitmesuguseid toetavaid ravimeetodeid, näiteks massaaži,füsioteraapiat, hingamisharjutusi jne.

Niisis, kas 3-päevane paast suudab meie immuunsussüsteemi uuesti seadistada? Teadus ütleb, et kui suudetakse paastuda 3 päeva või kauem, siis keha puhastub vanadest immuunrakkudest ning lülitab sisse uute rakkude tootmise.

Loodus BioSpa on eksklusiivne meditsiinilise suunitlusega SPA Tartus, mis spetsialiseerub unikaalsetele patenteeritud paastudieedi ning detokskuuridele. Meie meeskond koosneb kõrgelt treenitud spetsialistidest ja meditsiinitöötajatest eesotsas Dr.Med. Natalia Trofimovaga, kes on raamatu “Paastuga terveks” autor. Kui tunned, et traditsioonilised ravimeetodid on just Sulle sobiv lahendus teel tervenemiseni, võta meiega ühendust juba täna.

E-POST: info@loodus.net
TELEFON: +372 509 3581 (9:00 – 19:00)

Toitumisest tingitud jääkainete kogunemine pole ealine iseärasus, seetõttu peaks iga inimene paastumist tundma õppima ja vähemalt eluaastast alates võib soovitada reeglipärast paastukuuri haiguste ärahoidmiseks. Iseenesestmõistetav peaks paastumine olema tervisehäiretega ja ülekaalulistele inimestele või neile, kellel on sedalaadi kalduvus.

Edasi kulgeb iga paastuja päev talle individuaalselt koostatud plaani järgi. Igahommikune arstivisiit on vajalik selleks, et saaksime jälgida puhastumisprotsessi, teha vajaduse korral protseduuride valikusse muudatusi ning otsustada, kaua inimene paastub ja millal alustab taastumist.

Nii saame kiiresti reageerida, kui on paastumist vaja toetada näiteks ravim taimede või  homöopaatiliste preparaatidega.

Tehakse otsus ka selle kohta, kui tihti on tarvis teha soolepuhastust.

Nüüd hakatakse loendama paastupäevi ning loobutakse ajutiselt välisest toidust, et organism saaks üle minna sisemisele toidule. Perioodi kestus määratakse koos arstiga kindlaks individuaalselt: see võib ulatuda paarist päevast kuni 28 päevani. Alati tuleb enne paastuma asumist otsustada, kui pikk paast on kavas, ja patsiendil peab olema õigus selle üle koos arstiga otsustada.

Harilikult läbivad paastujad koormusvaba perioodi hästi ning juba teisel-kolmandal päeval kaob häiriv näljatunne. Kui see püsib kauem, aitab korralik päeva režiim: paastuja jalutab värskes õhus ning tegeleb meditatsiooni ja joogaga. Kogemus näitab, et kõige paremini suudab mõtteid toidult eemale juhtida nn tööteraapia. Meil Looduse biospaas paastukuuril olijad küsivad ikka aeg-ajalt maja ümber aias tööd (et näiteks lehti riisuda või peenraid rohida).

Koormusvaba periood jaguneb omakorda kolmeks etapiks, mille ajaline kestus ja intensiivsus sõltuvad nii paastu pikkusest, kui ka inimesest.

a) Toiduärritus

Toiduärrituse etapp võib kesta ühest päevast kuni kolme päevani sõltuvalt nii patsiendi organismist kui ka paastumiskeskkonnast ja toetavatest meetmetest või nende puudumisest. Tähtis on kohe alguses alustada kindla režiimiga ja toetada paastu selliste protseduuridega nagu ravivõimlemine, jalutamine värskes õhus, massaaž, mähised, saun ja soolepuhastus. Osa Looduse biospaasse paastukuurile tulnud patsiente imestab, miks me alustame juba saabumispäeval protseduuridega, ent see on paastu edukaks kulgemiseks väga vajalik.

Sel perioodil ärritab toidu nägemine ja lõhn, nagu ka toidust rääkimine ja isegi toidunõude klõbina kuulmine. See paneb sülje voolama, kõhu korisema, tekib tunne, et kõht on selgroo küljes kinni jne. Halveneda võib ka uni, ärrituvus suureneb ja tuju võib olla halb, võib tekkida peavalu. Mida vähem paastukuuriks valmistuti, seda raskemaks kujuneb see etapp. Nähud võivad hirmutada ja mõjutada inimest paastu katkestama, aga seda ei tohiks mingil juhul teha, välja arvatud juhul, kui sümptomid on tõsised ja arstiga katkestamine kokku lepitakse. Sel juhul tuleb minna üle leebemale paastuliigile, näiteks osalisele paastule. 

Kehakaal langeb sel perioodil kiiresti (kuni 1 kg ööpäevas), ent janu eriti ei ole. Pulss kiireneb veidi, samal ajal kui arteriaalne vererõhk ei muutu. Veel võib muutuda maitsemeel, näiteks puhas vesi võib ootamatult tunduda magus või kibe. Samamoodi kasvab lõhnatundlikkus.

b) Atsidoos

Atsidoosi (happemürgistuse) etapp algab vahemikus teisest viienda paastupäevani ning lõppeb vastavalt kuuendal kuni kümnendal päeval. Kui paastu alguses on tehtud korralikult soolepuhastust, siis see ennetab tugeva kriisi teket. Allpool kirjeldatud kriisi sümptomid ei avaldu kõigil paastujatel ega äärmuslikult.

Süsivesikute põletamise järel hakkab organism kasutama energiaallikana rasvu ja väheväärtuslikke valke, mille käigus tekivad ja kuhjuvad nende ainete lõhustamise vaheproduktid – ketokehad. Põhiline rasvade laguaine on atsetoon, mis annabki etapile nime. Ringlev veri muutub happeliseks ja tekib atsidootiline kriis. Keskmiselt alates kolmandast paastupäevast näljatunne väheneb või kaob täiesti ning janu suureneb. Näljatunne kaob kõige kiiremini veepaastu tehes. Osalise paastu ajal ei ole organism sunnitud minema sisemisele toidule üle nii kiiresti ning see etapp võib koos oma sümptomitega kesta natuke kauem.

Ainevahetus aeglustub: vererõhk langeb tasapisi, pulss aeglustub, hingamine muutub sügavamaks ja harvemaks, sest organism kulutab energiat ökonoomsemalt. Kehakaal ei alane enam nii  kiiresti kui esimestel päevadel, vähenedes nüüd stabiilselt 300–500 g ööpäevas. Soolestik töötab edasi hoolimata toidu puudumisest.

Jälgida tuleb uriini värvi, lõhna ja hulka. Hägune uriin viitab jääkainete väljutamisele organismist, mis on paastu ajal loomulik.

Tarbitud vedelikust tuleb uriinina välja ligikaudu pool; kui tuleb vähem, siis see näitab, et organism oli kuiv, esineb palju mürkaineid või on neerude funktsioon nõrgenenud.

Nahk on selles etapis kuiv ja kahvatu, nagu ka huuled ja keel. Keelele tekib teisel-kolmandal päeval valge või hallikas katt, hammastele lima ning suust võib tulla atsetooni lõhna. Lisaks hammastele tuleb ka suud korrapäraselt puhastada. Juba esimesest-teisest paastupäevast on hea loputada igal hommikul suud õliga. Mõnikord, eriti hommikuti, võib paastujal pea valutada või ringi käia, tekkida iiveldus- või nõrkustunne.

Keelekatt

Normaalne keel peab olema niiske ja läikiv. Ka tervel inimesel võib olla keelel natuke kattu, sel juhul on katt õhuke, valge ja läbipaistev. Hommikuti on katt paksem. Paastu ajal enamasti katt pakseneb, sest ka sedakaudu väljuvad organismist mürkained. Paastukuuri ajal vaatab arst igal hommikul paastuja keele üle ning seejärel on hea keelt spetsiaalse harjakesega puhastada.

Joonisel 7 on valgete laikudena kujutatud katu tekkimist. Hiina meditsiinile tuginedes saab keelepiirkonna alusel teha järeldusi siseorganite töö kohta. Arst näeb keelelt ära ka selle, kas paastuja on joonud piisavalt vett – keele kuivus osutab organismi vähesele niiskusele. Ka see, kui paastumise ajal ei teki üldse keelekattu, näitab, et organism on energeetiliselt liiga nõrk ja kuiv ning inimene peab rohkem jooma.

Kui keelekatt on paks ja limane, on organismi tekkinud liiga palju lima. Liiga märg ja läikiv katt osutab aga kehasse kogunenud liigsele vedelikule, mis võib põhjustada turseid. Ka keele mõlemal küljel olevad hambajäljed on seotud limaga, aga need võivad viidata ka mõne ensüümi puudusele. See näitab, et inimesel võib olla raskusi nii toidu omastamise kui ka seedimisega, mistõttu tuleb loobuda näiteks gaase ja lima tekitavast toortoidust.

Kollane katt on harilikult seotud sapierituse häirega ja valge katt mao limaskesta häiretega.

c) Tasakaalustumine

Selja taha jäetud atsidoosietapi sümptomid taanduvad ja füüsiline seisund hakkab muutuma küllalt kiiresti, sageli ühe päeva või ka paari tunni jooksul. Ka psüühiline seisund paraneb  märgatavalt, nõrkustunne leevendub või kaob täiesti ning paastuja tunneb end taas reipa ja heatujulisena. Mõnikord väljendub tasakaalustumisetapp lainetena, kusjuures hea enesetunde hetked on alguses lühikesed ning pikenevad aja jooksul, jäädes lõpuks püsima. Keel hakkab katust puhastuma, jume muutub paremaks, südametoonid muutuvad selgemaks ja pulss aeglustub.

Selles etapis väheneb kaal väga vähe, umbes 100–200 g ööpäevas.

Etapi kestus on väga individuaalne, kuid selle lõpuks saab tavaliselt pidada nn hundiisu tekkimist. Uni võib taas veidi halveneda ja paljudel võivad tekkida unenäod, mille peategelasteks on maitsvad toidud. Mõnel paastujal ilmneb kerge ärrituvus ja nõrkus, tõuseb veidi vererõhk ja kiireneb pulss. Need sümptomid on märguanne, et tuleb jälle sööma asuda.