TARTU, ESTONIA

Uncategorized

Nüüd hakatakse loendama paastupäevi ning loobutakse ajutiselt välisest toidust, et organism saaks üle minna sisemisele toidule. Perioodi kestus määratakse koos arstiga kindlaks individuaalselt: see võib ulatuda paarist päevast kuni 28 päevani. Alati tuleb enne paastuma asumist otsustada, kui pikk paast on kavas, ja patsiendil peab olema õigus selle üle koos arstiga otsustada.

Harilikult läbivad paastujad koormusvaba perioodi hästi ning juba teisel-kolmandal päeval kaob häiriv näljatunne. Kui see püsib kauem, aitab korralik päeva režiim: paastuja jalutab värskes õhus ning tegeleb meditatsiooni ja joogaga. Kogemus näitab, et kõige paremini suudab mõtteid toidult eemale juhtida nn tööteraapia. Meil Looduse biospaas paastukuuril olijad küsivad ikka aeg-ajalt maja ümber aias tööd (et näiteks lehti riisuda või peenraid rohida).

Koormusvaba periood jaguneb omakorda kolmeks etapiks, mille ajaline kestus ja intensiivsus sõltuvad nii paastu pikkusest, kui ka inimesest.

a) Toiduärritus

Toiduärrituse etapp võib kesta ühest päevast kuni kolme päevani sõltuvalt nii patsiendi organismist kui ka paastumiskeskkonnast ja toetavatest meetmetest või nende puudumisest. Tähtis on kohe alguses alustada kindla režiimiga ja toetada paastu selliste protseduuridega nagu ravivõimlemine, jalutamine värskes õhus, massaaž, mähised, saun ja soolepuhastus. Osa Looduse biospaasse paastukuurile tulnud patsiente imestab, miks me alustame juba saabumispäeval protseduuridega, ent see on paastu edukaks kulgemiseks väga vajalik.

Sel perioodil ärritab toidu nägemine ja lõhn, nagu ka toidust rääkimine ja isegi toidunõude klõbina kuulmine. See paneb sülje voolama, kõhu korisema, tekib tunne, et kõht on selgroo küljes kinni jne. Halveneda võib ka uni, ärrituvus suureneb ja tuju võib olla halb, võib tekkida peavalu. Mida vähem paastukuuriks valmistuti, seda raskemaks kujuneb see etapp. Nähud võivad hirmutada ja mõjutada inimest paastu katkestama, aga seda ei tohiks mingil juhul teha, välja arvatud juhul, kui sümptomid on tõsised ja arstiga katkestamine kokku lepitakse. Sel juhul tuleb minna üle leebemale paastuliigile, näiteks osalisele paastule. 

Kehakaal langeb sel perioodil kiiresti (kuni 1 kg ööpäevas), ent janu eriti ei ole. Pulss kiireneb veidi, samal ajal kui arteriaalne vererõhk ei muutu. Veel võib muutuda maitsemeel, näiteks puhas vesi võib ootamatult tunduda magus või kibe. Samamoodi kasvab lõhnatundlikkus.

b) Atsidoos

Atsidoosi (happemürgistuse) etapp algab vahemikus teisest viienda paastupäevani ning lõppeb vastavalt kuuendal kuni kümnendal päeval. Kui paastu alguses on tehtud korralikult soolepuhastust, siis see ennetab tugeva kriisi teket. Allpool kirjeldatud kriisi sümptomid ei avaldu kõigil paastujatel ega äärmuslikult.

Süsivesikute põletamise järel hakkab organism kasutama energiaallikana rasvu ja väheväärtuslikke valke, mille käigus tekivad ja kuhjuvad nende ainete lõhustamise vaheproduktid – ketokehad. Põhiline rasvade laguaine on atsetoon, mis annabki etapile nime. Ringlev veri muutub happeliseks ja tekib atsidootiline kriis. Keskmiselt alates kolmandast paastupäevast näljatunne väheneb või kaob täiesti ning janu suureneb. Näljatunne kaob kõige kiiremini veepaastu tehes. Osalise paastu ajal ei ole organism sunnitud minema sisemisele toidule üle nii kiiresti ning see etapp võib koos oma sümptomitega kesta natuke kauem.

Ainevahetus aeglustub: vererõhk langeb tasapisi, pulss aeglustub, hingamine muutub sügavamaks ja harvemaks, sest organism kulutab energiat ökonoomsemalt. Kehakaal ei alane enam nii  kiiresti kui esimestel päevadel, vähenedes nüüd stabiilselt 300–500 g ööpäevas. Soolestik töötab edasi hoolimata toidu puudumisest.

Jälgida tuleb uriini värvi, lõhna ja hulka. Hägune uriin viitab jääkainete väljutamisele organismist, mis on paastu ajal loomulik.

Tarbitud vedelikust tuleb uriinina välja ligikaudu pool; kui tuleb vähem, siis see näitab, et organism oli kuiv, esineb palju mürkaineid või on neerude funktsioon nõrgenenud.

Nahk on selles etapis kuiv ja kahvatu, nagu ka huuled ja keel. Keelele tekib teisel-kolmandal päeval valge või hallikas katt, hammastele lima ning suust võib tulla atsetooni lõhna. Lisaks hammastele tuleb ka suud korrapäraselt puhastada. Juba esimesest-teisest paastupäevast on hea loputada igal hommikul suud õliga. Mõnikord, eriti hommikuti, võib paastujal pea valutada või ringi käia, tekkida iiveldus- või nõrkustunne.

Keelekatt

Normaalne keel peab olema niiske ja läikiv. Ka tervel inimesel võib olla keelel natuke kattu, sel juhul on katt õhuke, valge ja läbipaistev. Hommikuti on katt paksem. Paastu ajal enamasti katt pakseneb, sest ka sedakaudu väljuvad organismist mürkained. Paastukuuri ajal vaatab arst igal hommikul paastuja keele üle ning seejärel on hea keelt spetsiaalse harjakesega puhastada.

Joonisel 7 on valgete laikudena kujutatud katu tekkimist. Hiina meditsiinile tuginedes saab keelepiirkonna alusel teha järeldusi siseorganite töö kohta. Arst näeb keelelt ära ka selle, kas paastuja on joonud piisavalt vett – keele kuivus osutab organismi vähesele niiskusele. Ka see, kui paastumise ajal ei teki üldse keelekattu, näitab, et organism on energeetiliselt liiga nõrk ja kuiv ning inimene peab rohkem jooma.

Kui keelekatt on paks ja limane, on organismi tekkinud liiga palju lima. Liiga märg ja läikiv katt osutab aga kehasse kogunenud liigsele vedelikule, mis võib põhjustada turseid. Ka keele mõlemal küljel olevad hambajäljed on seotud limaga, aga need võivad viidata ka mõne ensüümi puudusele. See näitab, et inimesel võib olla raskusi nii toidu omastamise kui ka seedimisega, mistõttu tuleb loobuda näiteks gaase ja lima tekitavast toortoidust.

Kollane katt on harilikult seotud sapierituse häirega ja valge katt mao limaskesta häiretega.

c) Tasakaalustumine

Selja taha jäetud atsidoosietapi sümptomid taanduvad ja füüsiline seisund hakkab muutuma küllalt kiiresti, sageli ühe päeva või ka paari tunni jooksul. Ka psüühiline seisund paraneb  märgatavalt, nõrkustunne leevendub või kaob täiesti ning paastuja tunneb end taas reipa ja heatujulisena. Mõnikord väljendub tasakaalustumisetapp lainetena, kusjuures hea enesetunde hetked on alguses lühikesed ning pikenevad aja jooksul, jäädes lõpuks püsima. Keel hakkab katust puhastuma, jume muutub paremaks, südametoonid muutuvad selgemaks ja pulss aeglustub.

Selles etapis väheneb kaal väga vähe, umbes 100–200 g ööpäevas.

Etapi kestus on väga individuaalne, kuid selle lõpuks saab tavaliselt pidada nn hundiisu tekkimist. Uni võib taas veidi halveneda ja paljudel võivad tekkida unenäod, mille peategelasteks on maitsvad toidud. Mõnel paastujal ilmneb kerge ärrituvus ja nõrkus, tõuseb veidi vererõhk ja kiireneb pulss. Need sümptomid on märguanne, et tuleb jälle sööma asuda.

Samal ajal rasvadega peab organism saama ka valke, millel on struktuurifunktsioon. Valgud on rakumembraanide ja maatriksi komponendid ning biokatalüsaatorid, reguleerides ainevahetust ja moodustades hormoone. Neil on lisaks transpordi- ja kaitsefunktsioon. Valgud on luude, juuste ja küünte struktuurikomponendid ning vajalikud südame, sisesekretsiooninäärmete jm tegevuseks.

Energiat saame valkudest ainult vähesel määral. Paastumise ajal saab keha vajalikud valgud omaenda tagavaradest, st vähem tähtsatest organitest ja kudedest. Uuringutes on selgunud veel üks kaua saladuses püsinud asjaolu: valkude ammutamisel organismi enda varudest alustatakse nõrgestatud ja haigete kudede ärakasutamisest, samuti lähevad kasutusse kasvajad, tursed, armid jmt. Seda nimetatakse meditsiinis autolüüsiks ehk enese seedimiseks ja siit tulebki paastumise võrdlemine ilma noata operatsiooniga – paastumise käigus eemaldab organism endast kõik patoloogilise.

Kehakaal langeb kuni 89% ulatuses rasvkudede arvelt erinevates kehapiirkondades, teiste kudede mass eriti ei vähene. Paastu ajal ei ilmne aminohapete ainevahetuses erilisi muutusi. Valke kasutatakse energiaallikana väga väiksel määral ning valgusüntees ja valkude lõhustamine püsivad tasakaalus. Lihaskoe valgud katavad energiakulud 10–12% ulatuses, kuid üksnes siis, kui rasvavarud on lõppenud.

Saksa arst ja paastuasjatundja Otto Buchinger (1878–1966) on selgitanud, et paastumise ajal tegutseb organism iseenda sisemise arstina: kui on vaja säilitada normaalne aine vahetus ja kasutada ära oma valgudepood, põletab ta eelkõige patoloogilisi moodustusi. Paastumine kui organismi kõigi kudede ja mahlade tervistav puhastumine stimuleerib valgu ainevahetuse produktidega ka vegetatiivset närvisüsteemi. Seepärast on paastumine Buchingeri hinnangul parim bioloogiline ravimeetod, mida tehakse range sisemise järelevalve all.

Pärast süsivesikute põletamist, kui kudede kiire energiavajadus on rahuldatud, pole mõtet kulutada üksnes glükoosivaru. Seepärast hakkab keha kasutama paastumise ajal teise energiaallikana rasvarakke. Paast aktiveerib rasva põletava (lüpolüütilise) ensüümi ning kilpnäärme- ja neerupealiste töö. Suureneb kortisooli kontsentratsioon, mis vähendab allergilist reaktsiooni kehas tunduvalt ja tugevdab immuunsust.

Süsivesikud põletavad rasvu, tekitades rasvhappeid ning nende ainevahetuse produkte, ketokehi. Keskmiselt väheneb paastuja kehakaal ööpäevaga 0,5–1% kehamassist. Rasva põletamine sõltub paljudest teguritest: kaalust, vanusest, ainevahetusest, hormoonide aktiivsusest, vedeliku peetusest, soolestiku seisundist ja veel paljust muust, näiteks õhutemperatuurist ja -niiskusest.

Ainevahetuse kiirus omakorda sõltub vegetatiivse närvisüsteemi tasakaalust. Paastuaegne kehakaalu vähenemine on lisaboonus, mis annab tõuke edaspidiseks kehakaalu normis hoidmiseks.

a) Kuivpaast: ei sööda midagi ega jooda isegi vett. See kuur on lubatud maksimaal selt 72 tundi järjest ja seda tehakse üksnes raviarsti kontrolli all. Organismile on kuivpaast väga kurnav, aga teatud tingimustel ja näidustuste korral annab see suurepärase raviefekti.

b) Veepaast: juuakse ainult vett, 30–40 ml ühe kehakilogrammi kohta. See on radikaalne paastumine, mis annab ravimeetodina selge seletuse organismis toimuvate protsesside kohta ning aitab paremini mõista teiste paastukuuride toimemehhanisme. See on klassikaline paastumise viis.

c) Kombineeritud veepaast. See erineb veidi veepaastust, aga nende tegevussuund on ühesugune. Kombineeritud paast põhineb veel ning vastavalt vajadusele on lubatud teatud taimeteed ja soolata köögivilja puljong. Selle metoodika olen ma ise välja töötanud ja käesolevas raamatus käsitlemegi eelkõige seda paastuliiki. Maailmas on olemas ka teiste paastuspetsialistide kombineeritud paastu meetodeid.

Rasvumine suurendab veresoonte ja neerude koormust. Rasvumise ja insuliiniresistentsuse tagajärjel tekivad organismis naatriumi ja kaaliumi tasakaalu häired, takistatud on nende liikumine neerudes.

See suurendab veresoonte koormust: vajaliku uriinikoguse filtreerimiseks neerudes tõuseb ka vererõhk. Kõrge vererõhu korral ei tasu hakata kohe tablette võtma, vaid tuleks uurida võimalusi, kuidas vähendada kehas turset ja normaliseerida lümfisüsteemi tööd. Iga kaalus alla võetud 10 kilogrammi vähendab kõrgenenud vererõhunäitu 10 ühiku võrra.

Kui normaliseerida keha kaal ja alandada turseid, läheb vererõhk selle tulemusena ise paika.

Me aitame teil saavutada ja hoida oma optimaalne kehakaal ning meeleseisund.about-us

Meie spetsialistid hoolitsevad selle eest, et te tunneksite end võrdselt hästi nii Looduses kui hiljem oma kodus. Meie meeskonnal on 30-aastane kogemus ravipaastu alal.

Looduse asutaja ja peaarst-dietoloog Dr.Natalia Trofimova hindab kõrgelt indiviidi-keskset lähenemist meditsiinis. Ta on välja töötanud unikaalse patenteeritud programmi, mis koosneb treeningust, paastust, dieedist, relaksatsioonist ning deetoksifikatsioonist.

Meie prioriteediks on traditsiooniliste ravivõtete toomine 21.sajandisse koostades meie unikaalset programmi vastavalt teie individuaalsetele vajadustele ning näidustustele.