fbpx
TARTU, ESTONIA

Toidutalumatus

Kui kaalulangetamise nimel dieeti pidav inimene piirab kalorite hulka, ent kasutab toiduaineid, mida ta ei suuda seedida, ei lange ta kaal sugugi.

Mida rohkem meil oma tervise kohta infot on, seda paremini oskame oma organismi eripäraga toime tulla.

Toidutalumatuse test üksi ei lahenda kõiki probleeme. Talumatuse taga on organismi häired, millega tuleb tegelda, et testi tulemuste järgimisel oleks ka reaalseid tulemusi.

Kui noored naised, kes plaanivad peresse last või juba on lapseootel, arvestaksid nii raseduse kui ka imetamise ajal oma toidutalumatuse testi tulemusi, saaksid nad tublisti vähendada oma (tulevaste) laste allergilist reaktsiooni toidule. Tänapäeva probleem, väike laste atoopiline dermatiit on sellega tihedalt seotud: seda haigust esineb juba igal teisel imikul ja väikelapsel

Minu juurde tulevad noored emad sageli murega, et nende imiku nahk on muutunud karedaks, aga nad ei taha anda lapsele hormoonpreparaate, mille arst on välja kirjutanud. Kui tegu on rinnalapsega, teeme emale toidutalumatuse testi, et määrata talle dieet. See on uskumatu, kui palju saab ema oma lapse tervise heaks ära teha.

Pole harvad juhud, kus patsient tuleb sooviga teha toidutalumatuse testi, ent sellele eelneva visiidi käigus ilmneb, et tal oleks mõttekam teha kõigepealt korralik  soolepuhastus ja läbida probiootikumide kuur ning minna üle tervislikule toitumisele. Alles siis, kui kõik need sammud pole mõne aja jooksul tulemusi andnud, kaalume toidutalumatuse testimist.

Üks tegur on ka mikrofloora, mille koostis soolestikus on mingil põhjusel häiritud. Võib-olla tarvitab inimene palju ravimeid, antibiootikume, või sööb tihti toitu, mis sisaldab suures koguses  mikrofloora kasvu pärssivaid säilitusaineid. Kui me ei tegele kõigepealt soolestikuga, mille hulka kuulub ka soolepuhastus, võib olla üsna kindel, et toidutalumatuse testi alusel toitumine ei anna tulemusi. Kui  bioresonantsdiagnostika on osutanud mõne organi talitluse häiretele, saab patsient testi tulemustega kaasa lisanõuandeid ravi kohta. Näiteks võib sobida mõni sellistest raviviisidest nagu homöopaatia, osteopaatia, raviteede joomine, režiimi parem järgimine vmt.

Alles pärast seda, kui arst on oma töö teinud, st aidanud soolestiku tööle saada ja muude võimalike probleemide ravi alustanud, on toitumisnõustaja kord. Tema ülesanne on aidata patsienti üleminekul uuele söömiskultuurile ja  eluviisile, toetada ja nõustada teda, sealhulgas soovitada toitumispäeviku pidamist. Mõni aeg tagasi oli palju neid, kes tulid toidutalumatuse testi tegema ennekõike seepärast, et normaliseerida õige toitumise abil oma kehakaal. Nüüd on hakatud mõistma, et test annab terviseseisundi kohta rohkem infot: selle abil selguvad allergia, kolesterooli, veresuhkru, vererõhu ja teiste häirete põhjused.

Toidutalumatust on mõtet testida ainult sellel, kes tõepoolest soovib oma tervist parandada ning on võimeline  eluviisi muutma. Nõrga talumatuse korral tuleb toiduainest loobuda üheks-kaheks kuuks, keskmise talumatuse korral kaheks kuni neljaks kuuks, tugeva talumatuse korral kuni pooleks aastaks ning ülitugeva reaktsiooni tekitanud toiduaineid (geneetiliselt ebasobivad) ei tohi süüa kuni aasta või mõnikord ka kogu elu. Üllatused on toidutalumatuse testi tegijale garanteeritud.

Kui kiiresti peegelduvad toidutalumatuse testi tulemused tervise paranemises, sõltub paljudest teguritest. Kõigepealt on tähtis, et uuest menüüst hoitaks täpselt kinni, tegemata isegi väikseid erandeid. Teiseks reageerib iga inimese organism muudatustele erineval ajal ja moel. Vahel märkan positiivseid muudatusi juba kuu aja pärast. Kui aga uus menüü on varasemast tunduvalt erinev, võib juhtuda, et organism vajab sellega rakutasandil harjumiseks kauem aega. Et saada teada, millised antikehade leiud kujutavad endast meie immuunsüsteemile ohtu, tuleb jätta hakatuseks menüüst välja kõik testis reaktsiooni näidanud toiduained ja minna pooleks aastaks nn elimineerimisdieedile.

Oluline on püüda ka sel ajavahemikul toituda mitmekesiselt, süües seni vähemtarbitud toiduaineid, mis testis reaktsiooni ei andnud. See on vajalik, et mitte põhjustada kalorite või toitainete puudust organismis. Kindlasti ei tohiks iga päev süüa ühte ja sama toitu. Kui testis oli nii palju reaktsiooni andnud toiduaineid, et ilma nendeta on tasakaalustatult peaaegu võimatu toituda, ei jää muud üle, kui kaasata mõni testis nõrgema reaktsiooni andnud toiduaine. Teisisõnu on elimineerimisdieet üldjuhul tulemuslik ka siis, kui väldite ajutiselt ainult neid toiduaineid, millele teie organism testi järgi kõige tugevamini reageeris.

Kui pool aastat on elimineerimisdieedi alusel toitutud ja terviseseisundis on näha muutusi, võib oletada  toidutalumatust. Seejärel on lubatud testis enim silmatorganud toiduained ükshaaval ja väheses koguses taas menüüsse võtta, jälgides hoolikalt keha võimalikke reaktsioone. Reaktsiooni tekkimisel tuleb vastav toiduaine taas pooleks aastaks kõrvale jätta. Kui ka seejärel näitab keha selle aine suhtes üles talumatust, on tõenäoline, et sellest tuleb loobuda kas pikemaks ajaks või lõplikult. Üks võimalus vähendada edaspidi  toidutalumatuse tekkimise võimalust on lisaks ebasobivast toiduainest loobumisele võtta probiootikume, mis tugevdavad soolestiku mikrofloorat või ravivad võimalikku soole talitluse häiret. Organismi puhastumiseks on vajalik ka piisaval hulgal vee joomine.

 

Toidutalumatuse testi koos Dr. Trofimova konsultatsiooniga saab läbida Loodus Biokliinikus

Registreerimine tel. 372 5347 1532

Olen toidulisandite laialdase ja ilma arsti soovituseta võtmise vastu, sest usun, et õigesti toitudes saame kätte kõik, mida eluks vaja. Tingimata tuleks tänapäeva võimaluste juures teha enne mikroelementide manustamist analüüs, et otsustada, mida ja kui palju on vaja purgist lisaks võtta. Kui toidutalumatuse test osutab piimasuhkru talumatusele, ollakse esmajoones mures selle pärast, kust saada kaltsiumiühendeid, kui ei tohi enam süüa piimatooteid. Pole tähtis jälgida mitte niivõrd toidu mikroelementide sisaldust milligrammides, kuivõrd oma menüü mitmekesisust, et igapäevatoidus oleks piisavalt mikroelementide allikaid. Oluline on neid allikaid tunda. Tasakaalustatud toidust saame kätte kõik peamised mineraalained ja vitamiinid ning toidulisandeid ei ole tarvis juurde võtta.

Kaltsiumiallikate hulgast moodustavad piimatooted üksnes 50%. Võimsaim taimne kaltsiumiallikas on seesamiseemned: 100 g kohta on 1160 mg kaltsiumiühendeid, järgneb punane agar 567 mg-ga. 100 g naeri- ja kapsalehtedes on umbes 250 mg kaltsiumiühendeid ning petersellis 200 mg. Kaltsiumi saab ka muudest rohelistest köögiviljadest, üsna kaltsiumirohked on näiteks seller, naerilehed, kapsad, brokoli, lehtsalat, sibul, avokaado, kikerhernes, rabarber, võilillelehed. Ka paljud teraviljad sisaldavad kaltsiumi, aga nende söömisega ei tohi üle pingutada. Kui soolestikus tekivad käärimisprotsessid, mis võivad olla seotud liiga suure gluteenisisaldusega, siis see pidurdab kaltsiumiühendite omastamist. Seepärast tasub tassitäiele jogurtile või keefirile lisada  nisukliisid ainult üks supilusikatäis, sest kliid võivad kaltsiumi siduda ja kehast välja viia. Samamoodi viivad kehast kaltsiumi välja apelsinimahl, kohv ja must tee. Vesi ei tee seda kunagi. Mida happelisem on organism, seda rohkem kaltsiumiühendeid on talle vaja.  Kaltsiumi üks ülesanne on neutraliseerida loomse valgu ületarbimise tõttu tekkinud liighappesust. Kui vähendada menüüs lihakogust, ei vaja organism nii palju kaltsiumi, hoides seda paremini luudes.

Mikroelementide vaeguse ravi on pikaajaline ja kestab vähemalt pool aastat. Selle aja jooksul võetakse eri elemente tsüklite kaupa. Mõne patsiendi puhul peame alustama soolestiku puhastamisest ja mürkainete väljaviimisest kehast, alles seejärel on mõtet hakata võtma puuduvaid mikroelemente. Tartu Biokliinikus saab teha mikroelementide uuringut, mille käigus määrame nende sisalduse juuste kaudu, et saada teada nii eluks vajalike kui ka toksiliste mikroelementide sisaldust kehas. Ilma selle teadmiseta ei tasu preparaate võtma hakata.

Mikroelementide süsteem moodustab terviku ja ühe elemendi omastamise häire organismis halvendab ka teiste elementide omastamist. Kui soovime täiendada organismis näiteks kaltsiumivarusid, peame alustama magneesiumidepoo täitmisest. Alles piisava magneesiumivaru saavutamise järel on mõtet anda organismile kaltsiumiühendeid, sest siis läheb see rakkudesse. Vastasel korral ringleb kaltsium lihtsalt veres ega jõua luudesse; seepärast võib hoolimata kaltsiumipreparaadi võtmisest osteoporoosi haigestuda. Näiteks meie kaltsium pärineb tasakaalustatud toitumise korral 50% ulatuses piimatoodetest, aga kui selles piimatootes ei ole üldse rasva ega D- vitamiini, ei suuda inimene seda omastada. Seepärast ei soovita ma osta rasvata piima.   Laktoositalumatuse korral on piimast ja piimatoodetest võimatu kaltsiumiühendeid omastada, seetõttu tuleb kaltsiumipuuduse korral võtta neid toidulisanditena.

Aegade alguses toituti esmajoones taimedest, vahel harva söödi kala ja liha. Pärast seda kui lapsele enam rinnapiima ei antud, ei saanud ta  piima enam elu lõpuni, mistõttu ka selle lõhustamiseks vajaliku  ensüümi – laktaasi – tootmine kehas peatus. Seepärast ei tuntud ka piimatalumatuse haigust.

Koos piimakarja kasvatuse algusega hakati valmistama mitmesuguseid piimatooteid ja -toite. Algul anti väheses koguses piima lastele, kes olid äsja rinnast võõrutatud, mis aktiveeris laktaasi produtseerimist. Aeglaselt tekkisid mutatsioonid ning aastatuhandete jooksul on suurenenud inimeste hulk, kes suudavad  piimatooteid seedida. Toitumistavad kujunevad välja pika aja vältel ning on seotud konkreetse paiga, selle kliima, kultuuri ja rahvaga. Mõnel rahval on kaasasündinud ensümaatilised omapärad, näiteks indiaanlased ei suuda seedida piimatooteid ega alkoholi. Praeguseni ei talu  piima näiteks 90% Alaska eskimoid ja indiaanlasi, Eesti, nagu ka Soome inimestest aga umbes 30%.

Mõne seedeorgani, nagu  mao ja  jämesoole talitlushäireid esineb sagedamini, teiste organite (peensool ja kõhunääre) häiritud tegevuse mõju tunnetab inimene vähem. Mõnikord esinevad organite talitluse häired koos. Piimasuhkrut (l aktoosi) lõhustava ensüümi vähenemisega (hüpolaktaas) seoses võivad tekkida nii peen- kui ka jämesoole talitlushäired.

Uuringud ei näita neis organites raku tasandil muutusi, aga peensoole piimasuhkru lõhustamise häirete järel tekivad käärimisprotsessid ja kõhulahtisus ka jämesooles. Sama häire võib osutada gluteenitalumatusele, aga sel juhul saavad peensoole rakud kahjustada ning tüsistusena kaasnevad piimasuhkru lõhustamise ja imendumise häired.

Kui inimene loobub ainult piimatoodetest, ei kao gaasid ja kõhulahtisus kuhugi. Esmalt peaks sel juhul loobuma gluteeni sisaldavast teraviljast ( rukis,  nisu, oder) ja kui limaskest aja jooksul paraneb, võib juhtuda, et ta saab hiljem piimatooteid süüa, ehkki teraviljatoodetest peab ta elu lõpuni hoiduma. Seepärast on oluline, et gluteeni- või piimatalumatuse avastamise järel hindaks arst kogu organismi seisundit ja soovitaks patsiendile sobivat dieeti.

Organismis tekivad tugevate käärimisprotsesside tõttu gaasid, täiskõhutunne või kõhulahtisus, mille on põhjustanud tugeva medikamendi võtmine. See viitab käärimisprotsessidele soolestikus, mis tähendab, et organismis on normaalse mikrofloora tegevus pärsitud ning ravi tuleb alustada probiootikumidega. Seepärast soovitan patsientidele selliste tervisehäirete korral mitte kohe Espumisani võtta, vaid minna asjatundliku arsti vastuvõtule, et selgitada välja probleemi põhjus. Kui toidutalumatuse test osutab piimatalumatusele, ei tasuks tulemust tõlgendada nii, et loobuda tuleb ka lihast, sest see on tuntud kui raskesti seeditav toit.  Liha ja piima omastamise jaoks on organismis omaette ensüümid. Laktaasi produtseerimise  aktiivsuse vähenemine pärast rinnalapseiga on normaalne protsess. Need, kellel on laktaasi vähe, püsivad niikaua terved, kuni nad ei tarbi piima ega piimatooteid.

Väikses koguses piimatoodete tarbimine ei pruugi tervisehäireid tekitada, esimesed talitlushäired ja nähud ilmnevad alles siis, kui  piima juuakse suures koguses. Hapendatud  piimatoodetes (keefir, jogurt) on laktoosi umbes kolmandiku võrra vähem kui rõõsas piimas. Kokkuvõttes võib öelda, et erinevalt lastest pole piim täiskasvanud inimese hädavajalik toit, ent Eestis söövad täiskasvanud paraku liiga palju piimatooteid. Probleem tekib siis, kui laktaasipuudulikkuse tõttu jäävad toitained lõpuni lõhustamata, hakkavad soolebakterite abil käärima ja roojamass muutub happeliseks. See tekitab soolegaase, kõhulahtisust ja roe omandab halva lõhna.

Kas teadsid, et väsimus, unetus ja liigesevalud võivad tuleneda sellest, et organism osasid toitaineid lihtsalt ei omasta ega talu?

Hiljuti kohtusin alternatiivmeditsiini viljeleva naisega Lõuna-Eestist. Ta rääkis, et oli aastaid vaevelnud kroonilise väsimuse käes, kuid peale seda, kui jõudis soolte puhastamiseni ja keha pärmseenest vabastamiseni, muutis ta mõne ajaga oma toitumist tervislikumaks ja sai kroonilisest väsimusest üle.

Nii on saanud paljud inimesed Tartus Biokliinikus ja Loodus Biospas organismi puhastamisest ja toitumise teadlikust muutmisest abi. Dr. Natalia Trofimova on  aastaid teinud inimeste aitamisel toidutalumatuse testi (Food Intolerance Test).

Selle kaudu leiab ta koos patsiendiga üles põhjuse, miks organism on väsinud, üle kurnatud, miks esinevad meeleolu kõikumised, unetus, miks valutavad liigesed, on nahaärritus või painab mõni muu terviseprobleem.

Tervisehäire taga peitub tihtipeale see, et organism ei talu teatud toiduaineid. Test aitab välja selgitada sobivad ja mittesobivad toiduained ning teavitab, kas inimesel on mingi ensüümi või fermendi puudus.

Toidutalumatuse primaarne vorm on see, kui inimesel ei ole piisavalt ensüüme toiduvalku seedida-taluda. Sellised on näiteks piimavalgu (kaseiini), piimasuhkru (laktoosi) või teraviljavalgu (gluteeni) talumatus. Aga toidutalumatusel võib olla ka sekundaarne vorm ehk siis nt pika antibiootikumikuuri järgselt tekkinud konkreetse toiduaine talumatus.

Dr. Trofimova, küsin intervjuu sissejuhatusena – kuidas toidutalumatuse testi tehakse?

Dr. Trofimova: “Inimene tuleb testile ja eelnevalt peaks ta olema söömata. Tavaliselt tullakse hommikul. Testiks antakse vereproov, mille alusel saame teha erinevaid analüüse. Kõige informatiivsem on immunoloogiline toidutalumatuse test, mis selgitab toiduainetele immuunsüsteemi IgG antikehade vastused.”

Mida tähendab antikehade vastused?

“Igale toiduainele tekib antikehadelt erineva näitajaga vastus. Mõnel toiduainel on vastus normi piires, mis tähendab, et seda toiduainet võib inimene süüa. Mõne toiduaine puhul on tunduvalt kõrgema näitajaga vastus ja mida kõrgema näitajaga vastus, seda suurem on toiduaine talumatus.”

Kui paljusid toiduaineid testiga vaadelda saab?

“Testime 176 toiduainet ja need jagunevad rühmadesse – piimatooted, kaunviljad, lihatooted, kalatooted, linnuliha jne. Kui juhtub, et ühes rühmas paljud toiduained ei sobi inimesele, viitab see sellele, et inimesel puudub ferment antud rühma toiduaineid omastada (nt piimatooteid).”

Mida siis teha?

“Siis peaks selle rühma toiduaineid vältima. Kui palju ja kui kaua vältida, sõltub juba patsiendi ja arsti koostööst. Kindlasti enne, kui panen patsiendi toidutalumatuse testi järgi dieedile, teeme bioresonantsdiagnostika. Seal vaatame üle, kuidas organism üldse funktsioneerib, millised on nõrgad kohad.”

Kas võite välja tuua toidutalumatuse erinevad põhjused ja vormid?

“Tihti võib toidutalumatus tekkida haiguste tagajärjel. Näiteks kui inimesel on olnud viirusinfektsioon või bakteriaalne infektsioon ja teda on ravitud pikka aega antibiootikumiga. Sellest sai soolestiku mikrofloora “löögi”, tüsistusena tekkis sekundaarne toidutalumatus.

Samas on olemas ka primaarne toidutalumatus, mis on tingitud teatud ensüümi puudulikkusest või ensüümi nõrkusest organismis.”

Kas võite tuua primaarse toidutalumatuse kohta näite?

“Näiteks kui inimesel on laktoositalumatus, siis inimesel ei ole sellist fermenti (laktaasi), mis lõhub piimasuhkrut ehk laktoosi. Selline asi võib olla kaasa sündinud, aga võib olla tulnud ka vanusega. Mida vanem on inimene, seda vähem on tal laktaasi või see kaob üldse ära.

Väga tihti räägitakse, et piim on laste toit – mida vanem inimene, seda vähem piimatooteid on talle vaja. See on seotud sellega, et vanusega piimasuhkrut lõhkuv ferment hääbub. Seetõttu taluvad vanemad inimesed paremini hapendatud piimatooteid, kui et toorest piima.”

Meedias kajastatakse, et suureneb piimatalumatusega inimeste hulk…

“Statistika järgi on minu kliinikus ja Loodus Biospas viimase kümne aastaga tehtud kõikidest toidutalumatuse testidedest 30% naistel olnud piimatalumatus ja 27% meestel. Laste puhul on see 29% seetõttu, et lapsed, kellel on tehtud test, on olnud rohkem haiged lapsed, kaebustega lapsed.”

Milliste haigustega need lapsed on tulnud?

“Kõige rohkem on neil lastel olnud probleeme adenoididega, bronhiidi, astma,  nina polüüpidega, on olnud krooniline nohu, atoopiline dermatiit. Neil on need sümptomid seotud piimatalumatusega.”

Mis lahendab piimatalumatuse probleemi?

“Piimatalumatuse puhul tuleb aru saada, kas see probleem on seotud ainult piimasuhkru talumatusega või esineb ka piimavalgu talumatus. Kui on probleem seotud ainult piimasuhkruga, siis inimene saab kaseiini ehk piimavalgu tooteid tarbida (näiteks hapendatud piimatooteid).

Laktoositalumatuse puhul saab teha geeniuuringu, mis vaatab üle geenikombinatsiooni, tuvastades selle järgi, kas inimene on eeldumusega laktoositalumatusele või mitte. Laktoositalumatust on tõesti väga palju.

Kui talumatus on seotud piimavalguga, siis peab loobuma kõikidest piimatoodetest.”

Milliseid toidutalumatuse liike on veel olemas lisaks piimatalumatusele?

“Teine suur valgutalumatus on teraviljavalgu ehk gluteeni talumatus. Gluteenitalumatus võib olla geneetiline – seda haigust nimetatakse tsöliaakia. Selle ainus lahendus on loobuda teraviljavalkudest. Gluteeni leidub nisujahus ja rukkijahus, aga seda on ka odras, kaeras ja speltas. Seda ei ole tatras, riisis, kinoas, amarantis – need teraviljad on lubatud.

Gluteenitalumatuse vorm on ka sekundaarne. Soolepõletiku järgselt on teravilja valgu lõhkumine ja omastamine nõrgenenud. Siis tekivad tihti seedehäire sümptomid, aga võivad tekkida ka nahaprobleemid, unetus ja ärevus, närvisüsteemi probleemid, allergia jne.”

Nii et palju ollakse just erinevate valkude suhtes talumatud?

“Jah, täpselt. Teatud valgud kutsuvad esile antikehade tekke ja see tekitab inimese organismis reaktsiooni – sümptomid, haigused jne. Valgud kutsuvad esile antikehad, tekib immunoloogiline reaktsioon, mis võib käivitada autoimmuunhaigusi.”

Mis on autoimmuunhaigus?

“See on see, et meie immuunsüsteem hakkab tööle meie vastu. Umbes nii, et keha immuunsüsteemi rakud on agressiivsed oma keharakkude vastu. Meie oma keha rakud on need, mis ärritavad immuunsüsteemi ja immuunsüsteem ei lepi sellega.”

Toidutalumatus on üks autoimmuunhaigus. Aga mis veel on autoimmuunhaigused?

“Näiteks atoopiline dermatiit või ekseem – osad nahahaigused (psoriaas). Või näiteks autoimmuunsed liigeste probleemid – reumatoidartriit, polüartriit. Ka bronhiaalastma. Koliit ehk soolestiku põletik. Kroonitõbi. Nende haiguste taga võib olla toidutalumatus.”

Kas palun räägite veel mõne näite, kuidas inimene on saanud abi toidutalumatuse testist?

“Noor naine tuli, kaebas väsimust, jõuetust, energiapuudust. Tegime toidutalumatuse testi, ta muutis sellele tuginedes oma toitumist ning mõne aja pärast tema tuju paranes, ta magas paremini.

Ka noormees, kelle nahal olid mädased vistrikud, tuli peale toidutalumatuse testi ja dieedile minemist 1,5-2 kuu pärast tagasi – tema nahk oli paranenud, kadunud kõik vistrikud. Toidutalumatuse test aitas tal ka kehakaalu vähendada.”

Kuidas see kehakaalule toimib?

“Kui inimesel on ülekaal, siis sageli ta ei saa aru sellest, miks tema kaal ei vähene. Vahel on nii, et kui inimene võtab toidust välja toiduained, mida ta hästi ei omasta, siis see parandab olukorda. Inimene hakkabki kaalust alla võtma.”

Kas mõnel inimesel on kaal alanenud pärast toidutalumatuse testi järgi söögi  muutmist?

“Hiljuti käis vastuvõtul noor naine, kellel on toidunõustaja poolt antud soovitused – tal oli pandud paika päevane kalorite hulk ja füüsiline koormus. Ta käis trennis, jalutas, ujus, aga kehakaalu ei saanud vähendada. Alguses küll olid läinud kaks kilo alla, aga edaspidi rohkem mitte. Pingutas, mis ta pingutas. Vaatamata sellele, et oli väga täpselt jälginud kaloreid ja füüsilist koormust, ei alanenud kaal enam üldse.

Kui tuli testile, siis selgus, et tal oli väga huvitav leid – kõrge hallitusseene kontsentratsioon veres, mis viitas, et on tekkinud soolestikus käärimise ja roiskumise protsess. Põhjus peitus selles, et toidumenüüs oli palju valke, mida ta ei suutnud omastada.”

Kui tegite testi, siis mida see veel näitas?

“Test näitaski, et põhjus oli valgu omastamises – kanaliha ei sobinud, samamoodi sealiha ja loomaliha, mida toidunõustaja poolt antud dieedis oli just palju soovitatud. Samamoodi näitas test, et muna ei sobi.”

Kas naine jättis need toiduained menüüst välja?

“Jaa, andsin soovitused oma poolt. Muutsime toidunõustaja poolt koostatud dieeti, kahe kuuga kaotas naine kohe neli kilo.”

Mis temast täna on saanud?

“Ta jätkab oma füüsilist koormust – käib ujumas, kaks korda nädalas teeb trenni, aga valgud menüüs on valitud temale tehtud toidutalumatuse testi järgi. Ta sööb kala ja osasid linnuvalke. Loobunud on valkudest, mis talle ei sobi.”

Ja kaal?

“Kaalus on saavutatud normaalkaal. Nüüd teeb ta stabiliseerimist – hoiab seda kaalu.”

Patsient ise on rahul?

“Patsient on väga rahul. Ta vähemalt teab, et ei ole eksperimenteerimist. Must-valgel on kirjas, mida tohib süüa ja mida ei tohi ning ta hoiab oma kehakaalu.”

Dr. Trofimova räägib, et hiljuti tuli tema vastuvõtule noor ema, kelle lapsel oli väga tugev nahalööve. Perearst, kelle vastuvõtul noor ema enne oli käinud, pani välja kolmekuusele imikule tüüpilise atoopilise dermatiidi diagnoosi.

“Lisaks sellele olid lapsel kõhuvalud, ta oli rahutu, väljaheide roheline. Kohe näha, et mitte terve laps – gaasikõht, valulik, aga alles kolmekuune ja sai emapiima,” meenutab Dr. Trofimova. “Ema tuli minu juurde ja küsis, kas toidutalumatuse testi saab imikule teha. Mina ütlesin, et nii kaua, kui laps saab rinnapiima, tuleb testida ema, mitte last. Testisime ema, siis muutsime tema toitumist, laps rahunes juba nädalaga ja lapse nahk läks puhtamaks, kõhuvalud kadusid.”

Kas ka ema sai teiepoolset ravi?

“Kõigepealt muutsime ema toitumist vastavalt testile ja andsime elavas vormis probiootikume, mis on andnud väga hea tulemuse nii emale kui lapsele.

Laps saab edasi piima. Samas perearst, kes jälgis ema, oli soovitanud loobuda emal rinnapiimast, sest lapsel olid juba nii tugevad sümptomid. Arvati, et laps on vaja panna kunsttoidule, et ei saaks läbi emapiima ärritust. Kuid peale minu poolt määratud ravi on emapiim jätkumas – laps rahul ja ema ka.”

See on suurepärane lugu! Et tervis algab sellest, mis suust sisse läheb?

“Toitumisest jah. Kui vanasti räägiti, et inimest saab vaadata selle järgi, mida ta sööb, siis tänapäeval saame öelda, et inimene on see, mida ta seedib. Süüa ta võib, aga kui ei seedi seda, mida sööb, siis võivad tekkida haigused.

Soolestik on inimese “juur”, millele inimene toetub. Sellest, kuidas inimese soolestik toiduaineid seedib, omastab, kuidas toitained satuvad edasi verre ja käivad ringi organites, algabki elu. Seedimine on väga keeruline biokeemiline süsteem ja iga väike lüli selles väga oluline.”

Tänapäeval paljud inimesed küsivad, miks nii paljud toiduained tekitavad toidutalumatust?

“Toiduaineid on palju muudetud nii geneetilise kui tehnilise töötlemisega. Põllumajanduses kasutatakse rohkesti antibiootikume, pestitsiide ja toiduaineid rafineeritakse, steriliseeritakse, pastöriseeritakse. Meie organism ei suuda adopteeruda nii kiiresti.”

Kas siis moodsast, ülesteriliseerunud toiduainete tööstusest algavadki väga paljude inimeste terviseprobleemid?

“Mitte ainult ülesteriliseerunud. Struktuuri poolest on toidud muutunud. Tihti on probleem selles, et meie soolestikus on keha enda mikrofloora jäänud väga nõrgaks.”

See tähendab, et…?

“Head bakterid, aktiivsed ained meie soolestikus kaitsevad organismi viiruste ja halbade bakterite vastu, samamoodi soodustavad nad teatud fermentide, ensüümide ja vitamiinide tootmist.

Mikrofloora võtab osa meie ainevahetusest. Viimasel ajal on väga palju uuringuid tehtud, kuidas mikrofloora abil saame seedesüsteemi mõjutada ja aidata.

Tänapäeval on laialdane ainevahetuse häire metaboolne sündroom, mille puhul on veres kõrgenenud kolesterooli tase ja kõrgenenud lipiidide ehk rasvade tase, veresuhkur on ka kõrgem. Üks ennetamise samm, mida saab ette võtta ja kohe alustada, on inimestele profülaktikaks anda elavat probiootikumi ja muuta toitumist.”

Mis asi on elav probiootikum?

“Elav probiootikum on sellises keskkonnas, kus bakterid on elusad. See on vedelas vormis ja seda tuleb hoida stabiilselt jaheda temperatuuri juures. Sest kui elav probiootikum satub juba sooletikku, kus on soe, hakkavad bakterid paljunema. Enne patsiendile andmist hoian seda jahedas.

Elava probiootikumi juures on väga oluline, mitu erinevat tüve bakteritel on. Kui inimene otsib endale probiootikumi, siis on oluline, et bakteril oleks vähemalt 12 erinevat tüve.

Elavas probiootikumis on ka ülisuur kasulike bakterite kontsentratsioon – bakterid on kohe valmis inimeses paljunema, sest on elusad. Ja tund peale sisse võtmist hakkavad tööle.”

Apteegis müüdavad probiootikumid on teistsugused?

“Kuivas probiootikumis ei ole bakterid elus. Nad on nagu kuivpärm – seda on vaja “elustada”.

Kui kuivpärmi kvaliteet on halb, siis taigen ei kerki ja midagi ei juhtu. Nii on ka probiootikumidega. Nende kvaliteet peab olema hea. Alati on kuivad probiootikumid nõrgemad kui elusad.”

Kui inimene soovib toidu kaudu luua vajalikku mikrofloorat, võtmata sisse otseselt probiootikume, kas ka siis on olemas lahendust?

“See on keeruline, ütlen ausalt. Kui inimesel on soolestik haige, siis arvatakse, et natuke saab abi hapendatud piimatoodest. Aga bakterite kontsentratsioon on hapupiimas väga madal, baktereid on seal väga vähe. Kui, siis aitab mitmekesine toitumine – aga inimesel peab olema oma mikrofloora tugev, siis bakterid elavad hästi ja paljunevad. Lihtsalt küsimus ongi, kas inimesel on soolestikus piisavalt häid baktereid või mitte.

Kui on juba tekkinud liiga pika antibiootikumikuuri järel probleemid, siis on vaja juurde võtta probiootikumi. ”

Kes näiteks on saanud elavast probiootikumist abi?

“Mul käib vastuvõtul üks naisterahvas, kellel oli väga kõrge veresuhkur. Talle isegi määrati insuliiniravi, et vähendada suhkrutaset.

Muutsime dieeti, naine kolm kuud elavat probiootikumi ja arstid võtsid teda insuliiniravi pealt ära. See oli ajutine kõrge veresuhkur mingi stressi järgselt, mida saime normaliseerida toitumise abil.”

On ju ime, et sellised asjad juhtuvad…

“Aga inimene peab olema järjekindel ja väga täpselt on vaja jälgida arsti soovitust. Mitte nii, et hüppab ühest asjast teise ja pärast ei tea isegi, mida ta on teinud.”

Kui paljud inimesed on enda aitamisel järjekindlad?

“Tavaliselt inimene arvab, et kindlasti järgmine tablett aitab – väga tihti usutakse farmaatsiasse ja ei olda valmis ise panustama. Töö iseendaga võtab energiat, võtab aega. Ei ole lihtne mõtlemist muuta ja natuke uurida rohkem enda ja toitumise kohta.

Mõned patsiendid, kes on viitsinud endaga tööd teha, neil on väga head tulemused. Nagu osadel inimestel on puhkusele sõitmine eluviis, on osadel inimestel eluviis tervise eest hoolitsemine – käiakse regulaarselt paastumas ja organismi puhastamas Loodus Biospas. Neil inimestel kaovad haigused, kaovad toidutalumatused, kaovad allergiad.”

Dr. Trofimova sõnum kõlab lihtne ja ilus: “Tervisele on vaja panustada.

Tervise eest on vaja hoolitseda. On väga oluline, et inimene saab aru, et tervis ei kuku taevast pähe. Tervis on suur varandus. Mõnel, kes sünnib nii, et pole terviseprobleeme, on see varandus sünniga kaasa antud ja seda on vaja säilitada. Aga mõned inimesed peavad tervise hoidmisel väga palju vaeva nägema.”

Küsin lõpetuseks, et kui palju on tervis seotud vanematelt pärituga ja kas osa toidutalumatusi on ka geneetiliselt päritud. Dr. Trofimova arvab, et umbes pool geneetilist informatsiooni saab igaüks kaasa oma vanematelt. Ja teatud asju ei saa muuta.

“Ei saa muuta, kui pikad me oleme, milline on meie silmavärv, kehaehitus – otse loomulikult see on geneetika. Aga eelsoodumus haigustele on tänu Jumalale suht väike. Kui inimene teab oma riskifaktorit ja teab, et peres on suhkruhaigus või mõni muu haigus suguvõsas olnud, siis on vaja panustada selle ennetamisele.”

Ennetades soodumusega haigust on inimene õigel teel. “Kui lüüakse käega, et ah, vanaemal ja emal oli suhkruhaigus ja mis siis… See ei aita. Aga kui ennetada teatud haigusi, siis võib olla väga palju abi. Osasid geneetilisi haigus on raske muuta või isegi võimatu. Aga mõnda saab ennetada ja väga suur roll selles on toitumisel ja eluviisil.”

Oluline tähelepanek – toortoit ei sobi igaühele!

Popp on toortoidu söömine. Dr. Trofimova sõnul ei sobi toortoitumine siiski kõigile, sest võib esile kutsuda erinevaid keha reaktsioone.

“Liiga suur või liiga järsk, läbimõeldamatu äärmuslik dieet võib esile kutsuda organismi haigestumise. Inimestel tekivad liigse toortoidu tõttu kõhuprobleemid – kõhugaasid, kõhulahtisus jne. Mitte kõigile kõik ei sobi. Mida täpsemalt me jälgime inimese omapära, seda rohkem me saame teda aidata.”

Toidutalumatuse testi kaudu saab inimene teada just talle sobivad toiduained ja need, mida on vaja vältida, et tervist hoida või taastada.

Kuidas ette valmistuda toidutalumatuse testiks?

* vereproov tehakse tühja kõhuga (8 tundi pärast viimast söömist)

* vahetult enne vereproovi andmist ei tohi suitsetada

* üks päev enne vereproovi andmist vältida praetud ja rasvase toidu tarbimist

* kolm päeva enne vereproovi võtmist ei tohi tarbida alkoholi

Testi saab teha Tartu Biokliinikus (Raatuse 86).

Registreeruda telefonil 7405 004, 5347 1532

Dr. Natalia Trofimovaga vestles ajakirjanik Aive Antsov

Oma tervisest hooliv inimene teab juba ammu, kui oluline on toidu valimine. Paljude haiguste peapõhjuseks peetakse just seda laadi möödalaskmisi. Kuna iga organism on ainulaadne, jääb meid alati kummitama kahtlus – kas ma ikka tarbin õiget toitu? Küll esitatakse selliseid küsimusi sensitiividele, küll püütakse ise pendliga vastuseid leida. Nüüd on ka arstid selles osas sõna sekka öelnud – loodusraviarst Natalia Trofimova juures on võimalik teha toidutalumatuse testi, et selgitada välja, millised toiduained teile sobivad ja millistest tuleks hoiduda. Teenust kasutatakse nii ravi kui ka kaalukaotamise eesmärgil, samuti siis, kui inimene soovib lihtsalt tervislikumalt toituda.

„Toitumise osas ei kehti enam üldlevinud reeglid – inimestele antavad soovitused peavad olema väga individuaalsed,” selgitab Trofimova.

Võib öelda, et igal inimesel on eriline ning kordumatu seede- ja immuunsüsteem. Neist sõltubki, kas inimene saab süüa kõiki toiduaineid või tuleb teha teatud ainete osas piiranguid. “Inimeste immuunsussüsteemist 75% asub soolestikus, seega on eriti oluline jälgida, mida me sööme,” räägib Trofimova.

Kui inimesed seda reeglit eiravad, nõrgeneb toidutalumatuse tagajärjel immuunsus ja väheneb tunduvalt vajalike seedefermentide hulk. Vastunäidustatud toidu allergeenid satuvad organismi pidevalt ning viimane ei tule nendega enam toime.

Testimisel jälgitakse, kuidas reageerivad inimese vereseerumid erinevate toidumolekulidega. Testi tulemusena saab inimene teada, kuidas ta üht või teist toiduainet talub. Mida ägedam on tekkinud reaktsioon, seda suurem on ka talumatus. Vahel on ka nii, et mõne toiduaine talumatus on kaasa sündinud, geneetiliselt põhjustatud. Väga paljudel juhtudel esineb see gluteeni- või piimatalumatuse korral. Siiski on võimalik, et ka elu jooksul inimese seedesüsteemi omastamine muutub. Näiteks võib toidutalumatus tekkida siis, kui inimesel on kõhunäärme funktsioon nõrgenenud ja ta sööb teatud toiduaineid üle.

„See tähendab, et organism ütleb: anna mulle rahu,” selgitab Trofimova. „Inimesed ei saa aga sellest tihti aru, sest reaktsioon võib ilmneda alles viis päeva pärast söömist.“

Testimiseks võetav vereproov saadetakse laborisse, kus seda testitakse 60 toidumolekuli suhtes ja testitakse kõiki põhilisi toiduaineid.  

TOIDUTALUMATUS POLE AINULT SEEDEHÄIRE

Enamik inimesi arvab, et juhul kui nad mõnda toitu ei talu, ähvardavad neid halvimal juhul vaid seedehäired: tekivad gaasid ning kõht on kinni või lahti. Probleem seisneb aga selles, et kui toit ei seedu lõpuni, tekivad metabolismi mürgised vaheproduktid, mis satuvad vere kaudu organitesse ja tekitavad kroonilise mürgistuse või kroonilisi haigusi. Mürgistus võib esile kutsuda näiteks pideva väsimuse, depressiooni, peavalud või migreeni, tihti ka nohu ja isegi liigestehaigusi. Samuti võib näiteks pidevalt kurku tekkida lima ja turse.

Toidutalumatuse sümptomid ei pea olema ilmtingimata seedimisega seotud – võib esineda ka nahaprobleeme, näiteks psoriaasi.

“Üks minu patsientidest vaevles rohkem kui kümme aastat psoriaasi käes, kuigi arstid üritasid teda pidevalt ravida. Testiga tuli välja, et ta ei talu üldse tomatit. Tema aga armastas ketšupit igale poole panna – see oli olnud lausa ta lemmiktoit,” meenutab Trofimova. Pärast tomatist ja teistest raskesti talutavateks osutunud toiduainetest loobumist muutunud selle inimese nahk varsti silmnähtavalt paremaks.

Teise näite toob doktor migreeniga patsiendist. Testi tehes tuli välja, et patsient ei tohiks süüa teatud juustusorte. “Koos nendest juustudest loobumisega, kadusid ka selle inimese peavalud,” jutustab Trofimova.

Tihti käiakse doktor Trofimova juures ka kehakaaluprobleemidega. „Inimeste ainevahetus pidurdub ja seedimine läheb käest ära, kuna nad ei jälgi, mida söövad”. Kui patsient läheb testi tegema, siis jagab Trofimova talle alati soovitusi, kuidas erinevaid toiduainete gruppe omavahel sobitada. Mida rohkem komponente segada, seda raskem on organismil neid seedida. Doktor toob näite, et kui süüa liha ja köögivilju, seedib see umbes 4–6 tundi, kui aga lisada sinna veel ka kartulid, võib seedimine kesta koguni 8–12 tundi.

Lisaks toidule on oluline organismi mikrofloora ja bakterid. Tihti määratakse haiguste puhul antibakteriaalne ravi. Antibiootikumid aga hävitavad ära ka selle mikrofloora, mis seedimisele kaasa aitab. Nii võibki juhtuda, et pärast antibakteriaalset ravikuuri läheb inimese seedimine üldse korrast ära. Enne dieedi alustamist on Trofimova sõnul aga hea teha läbi soolepuhastus ehk colonhydroterapia.

TOIDUST EI PEA ALATISEKS LOOBUMA

Ülitundlikkus mõne toiduaine suhtes ei tähenda, et sellest peab alatiseks loobuma. Kui mõnda aega on korralikult dieeti jälgitud, siis organism taastub. Näiteks nõrga vastunäidustuse korral tuleks antud toiduainest loobuda vaid 2–4 kuuks. Vastunäidustuse skaala teine aste keelab sobimatud toiduained vähe pikemaks ajaks, kolmas aste kuni pooleks aastaks ning tugeva reaktsiooniga aineid ei tohi süüa kuni aasta või kauemgi. Nii võibki umbes aasta pärast jätkata tavapäraste söömisharjumustega – välja arvatud nende toiduainete tarbimisega, mis on geneetiliselt vastunäidustatud.

Trofimova juures käis üks professionaalne sportlane, kes oli viimasel viiel aastal olnud kimpus terviseprobleemidega, millele teised arstid ei suutnud lahendust leida. Sportlane hakkas pidama aasta jagu kestvat dieeti, kus muuhulgas oli keelatud leiva söömine.

“Kui dieet sai läbi, tuli ta minu juurde ja ütles, et tahaks nüüd jälle üle tüki aja leiba proovida. Ta sõigi tüki leiba, kuid sellest hakkas tal halb. Nii jõudis too inimene kindlale veendumusele, et leiba ei hakka ta enam kunagi sööma. Ta võib tarbida vaid gluteenivabu jahutooteid,” toob Trofimova näite selle kohta, millised muutused võivad aastaga organismis toimuda. 

INIMESED MUUTUVAD JÄRJEST TEADLIKUMAKS

Tänapäeval ei kehti enam üldised soovitused, mida süüa ja mida mitte. Seda sorti nõuanded peavad olema individuaalsed. Trofimova toob näite: dieedipidaja võib küll piirata tarbitavate kalorite hulka, kuid kui ta sööb toiduaineid, mida ta ei talu, siis on asi ikka halb ja kaal ei lange sugugi.

“Tänapäeval on testi tegemine väga aktuaalne – mida rohkem informatsiooni me enda kohta teame, seda parem on, see aitab meil edasi minna.”

Kuigi Eestis pole toidutalumatuse testi tegemine nii levinud kui näiteks Saksamaal, kasvab siingi testitegijate arv pidevalt. Üha rohkem saadakse aru, et sellest sõltub inimeste elukvaliteet.

„Saksamaal näiteks katab sedasama toidutalumatuse testi ka haigekassa. Seal lähenetakse haigustele üha rohkem looduslikust küljest. Arstide kasutatavatest medikamentidest pooled on pärit loodusravist ja homöopaatiast. Keemilised ja sünteetilised preparaadid ei ole Saksamaal üldse nii populaarsed kui siin,” räägib Trofimova ning lisab, et seal on tavaline, et arstid õpivad oma eriala juurde ka loodusravi.

“Ka Eestis on hakanud inimesed järjest rohkem oma tervise peale mõtlema. Kui näiteks varem osati harva seostada nahalöövet söödud toiduga, siis nüüd saadakse sellest väga hästi aru,” ütleb Trofimova, kelle sõnul on nahk inimeste seedeorganite peegel. “Testi tegemine on aina ja aina populaarsem.”

Toidutalumatuse testi saab teha:

  • Loodusravikeskuses Loodus BioSpa kuuri ajal
  • ambulatoorselt Tartu Biokliinikus

Raatuse 86, Tartu, www.biokliinik.ee, info@biokliinik.ee, eelregistreerimine tel. 740 5004

Varjatud toidutalumatuse test (60 toiduainet) ja nõustamine – 160€

dr Natalia Trofimova vastuvõtt koos diagnostikaga – 35€                                                             

Et aru saada, kuidas tekib jämesoole häire, meenutagem, et jämesoole ülesanne on viia organismist välja seedeprotsessi käigus tekkinud jääkaineid (roojamasse). Jämesoole limaskesta ärritust, põletikku ja kahjustust nimetatakse koliidiks, mis võib väljenduda nii kõhukinnisuse kui ka kõhulahtisusena (need võivad ka vahelduda). Nii täiskasvanul kui ka lapsel võib tekkida ootamatu ühe-kahepäevane kõhulahtisus ning et see kaob iseenesest, ei pöörata sellele tähelepanu. Kui kõhulahtisus hakkab korduma, mõistab inimene, et seda põhjustab toit – tihti avastatakse nii enda jaoks varjatud toidutalumatus.

Jämesoole toimimises on suur roll ka mikroflooral. Jämesoolepõletik nõrgendab organismi normaalset mikrofloorat, mis annab kahjulikele bakteritele ja seentele võimaluse ohjeldamatult paljuneda ning hävitada normaalne mikrofloora täielikult. Niisiis ei anna pelgalt probiootikumikuur üldjuhul tulemust, vaid sellele peab eelnema paastu-puhastuskuur koos jämesoole puhastamisega. Seejärel võetakse elavaid probiootikume hommikuti pool tundi enne sööki.

Kui haigus süveneb, lisanduvad gaasid ning väljaheites on näha lima ja verd. See näitab, et välja on kujunenud jämesoole limaskesta sügavam kahjustus ning haavandiline koliit. Patsiendid kaebavad halva seedimise ja liigse täiskõhutunde üle pärast sööki, gaaside, iivelduse ja ebamääraste valude üle kõhus. Nende keel on tihti kaetud katuga ja hingeõhk muutub halvaks, tekib peavalu, uimasus, väsimus, liigeste pinge ja depressioon.

Koliidi, seedeelundite talitluse häirete, ärritunud soole sündroomi ning gluteeni- ja laktoosi talumatuse korral on näidustused üldjoontes samad. Need haigused alluvad ravipaastule hästi, sest seedetrakt saab puhkust. Taastumisperioodil ja ka selle järel tuleb arvestada individuaalse toidutalumatuse testi tulemusi, sest kõnealused tervisehäired on tavaliselt seotud ensümaatiliste häiretega. Kui inimesel pole piisavalt ensüüme teatud toidu omastamiseks, ladestub see organismi ning võib tekitada mürgiseid vaheprodukte. Need tunneb ära häirivatest  sümptomitest: gaasidest, kõhukinnisusest ja sagedasest kõhulahtisusest.

Toidutalumatuse ravi tasub alustada sellest, et puhastada jääkained kehast paastuga korralikult välja ja hakata võtma probiootikume. Kui normaalne mikrofloora on kehas alla surutud ja soolestiku tegevus häiritud, tekib düsbakterioos. Sellisteks allasurujateks võivad olla hormoonpreparaadid, antibiootikumid, toidulisandid ja säilitusained.

Allergofood

Foto: Allergofood

Toiduallergiat ning toidutalumatust aetakse sageli segamini või ei tehta neil üldse vahet. Mõlemal juhul näevad inimesed ühe põhilise lahendusena toiduaine vältimist.

Kuigi esmased sümptomid võivad tunduda sarnased, on tegemist täiesti erinevate haigustega ning mõlemal juhul on ka lahendused erinevad. Kui allergia puhul võib ainuüksi lõhn tekitada ülitugeva reaktsiooni, saab talumatuse korral toiduainet sageli väiksemas koguses ikkagi tarbida.

Inimese organismi kaitseb väliskeskkonna eest immuunsussüsteem, kuid vahel teeb see oma tööd liiga agaralt ning reageerib mõne toiduaine suhtes üle – see väljendubki toiduallergiana. Söömisel peaks meie organism toidu ilusti omandama ja seedima, kuid toiduallergia korral võtab immuunsussüsteem toitu kui vaenlast ning hakkab vastu töötama. Toiduallergia võib väljenduda erinevates organites, nii seedetraktis, nahal kui ka limaskestadel. Näiteks lapsepõlves on nahalööve kõige tüüpilisem toiduallergia väljund. Toiduallergia ongi kõige sagedasem imiku- ja väikelapseeas. Koolimineku ajaks on lapsed toiduallergiast enamasti välja kasvanud. Täiskasvanueas on toiduallergiad harvemad, kuid tõsisemad ning kestavad tavapäraselt elu lõpuni.

Toidutalumatus on mehaaniline seedimishäire, kui inimesel puuduvad mõne kindla toiduaine lagundamiseks vajalikud vahendid. Kõige enam levinud häired on laktoosi- ja gluteenitalumatus. Haigus võib väljenduda kergest kõhuvalust ja gaasidest kuni kõhulahtisuse, kõhukrampide ja veritseva väljaheiteni. Toidutalumatus on enamasti kaasa sündinud ja välja ravida seda pole võimalik, küll aga on näiteks laktoositalumatuse kergendamiseks olemas asendusravi laktaasiga.

SÜMPTOMITE ÜLEVAADE

Kuigi toiduallergial ning toidutalumatusel võivad olla sarnased sümptomid, on tegemist erinevate haigustega ning toiduallergia on neist kahest mõnevõrra tõsisem.

Haiguse iseloom: toiduallergia

  • tuleb tavaliselt äkki
  • võib esile kutsuda ka väike kogus toitu
  • tekib alati toiduallergeeni söömisel
  • võib olla eluohtlik

Haiguse iseloom: toidutalutamtus

  • ei ilmne üldjuhul ootamatult
  • tekib enamasti vaid suurema ja sageda teatud toidu tarvitamise tagajärjel
  • tavaliselt ei ole eluohtlik

Sümptomid: toiduallergia

  • lööve, nõgestõbi või nahasügelus
  • hingamisraskused
  • valu rinnus
  • eluohtlik süsteemne ehk anafülaktiline reaktsioon: järsk vererõhu langus, raskendatud neelamine või hingamine
  • iiveldus, kõhuvalu, kõhulahtisus ja oksendamine

Sümptomid: toidutalumatus

  • gaasid, krambid või puhitus
  • kõrvetised
  • peavalu
  • ärrituvus või närvilisus

Allikas: tervis.postimees.ee

Tundlikkus – Soovimatu reaktsioon söögist

kain-julgeEesti arstide päevade ajal maikuus toimunud sessioon toidutalumatusest ja allergiast meelitas kohale nii palju kuulajaid, et osal tuli seista püsti või istuda saali treppidel. Korraldaja Eesti Nooremarstide Ühendus oli kutsunud esinema nii toitumisnõustajad, Hiina meditsiini spetsialisti kui ka lastearst-allergoloogi.
Põhja-Eesti Regionaalhaigla (PERH) kirurgiakliiniku üld- ja onkokirurgia keskuse sisearstkonsultant Hanna-Liis Lepp rääkis toiduga seotud soovimatutest
reaktsioonidest ja enesepiiratud toitumise terviseriskidest. 

Lepp rääkis, et soovimatuid reaktsioone on seoses toiduga hästi palju. Toidu metaboloom on väga mitmekesine: keskkonnast toidu sisse sattunud ained, toidu eri komponentide koostoimed ja kuidas see kõik konkreetse inimese seedetraktis toimib. “Milline on inimese immuunreaktsioon toidule, toimed ja koostoimed, on raske ennustada. Geneetika kõrval on suur osa keskkonnal,” tõdes ta.

Soovimatud reaktsioonid avalduvad tema sõnul kas lokaalselt või süsteemselt. Soovimatu reaktsioon võib olla immunoloogiline, mitteimmunoloogiline või hoopis toksiline. Reaktsioon võib olla kiire ja vahetu või hoopis aeglane ja üliaeglane. Reaktsioonid võivad olla vahendatud (ensüümid, bakterid), võivad olla kaasasündinud või omandatud; püsivad või muutuvad; füsioloogilised ja psühholoogilised.

Patsient tahab aga alati diagnoosi: kas tal on toiduallergia, atoopia või dermatiit? Kas see on nisutalumatus, gluteenitalumatus? Äkki on piimatalumatus?
“Arstide ülesanne on vastus leida, ehkki alati seda üheselt öelda ei saa,” jätkas Lepp. Võimalik on välistada erinevaid haigusi diferentsiaaldiagnoosi abil. Toidutalumatuse diagnoos on välistusdiagnoos. “Üks ei välista ka teist ja aspekte on palju,” jätkas Lepp. “Arste huvitab see, et imendumise häireid ja psühholoogilisi kaebusi juurde ei tekiks.”

Toidutalumatuse definitsioon on tema sõnul seedetraktiga piirnev. Inimene tahab ravi ja kontrolli keha üle Mis on raviks? “Dieet, meditatsioon, elustiili muutus, probiootikumid, seedeensüümid, immuunmodulaatorid, sensibiliseeriv ravi, fekaaltransplantatsioon,” loetles Lepp.

Viimane neist on ärritatud soole sündroomi patsientide puhul uuringutes head tulemust näidanud. Dieedipidamise kaugtulemust on Lepa sõnul raske hinnata:
kas paraneb elulemus, elukvaliteet, tekib kaalulangus, ennetatakse haigusi? Asemele võivad tulla uued toidudefitsiidid, millel on samuti oma mõju kehale.
Piirangutega dieedil on Lepa sõnul oma riskid: vaegtoitumusest tekivad energia-, valgu- ja mikroainete defitsiit. Ühekülgsel toitumisel on liigkoormus tervisele. “Piirangutele pandud patsiente tuleb seetõttu testida, kas nad saavad kõik vajaliku toidust kätte,” lisas ta.

Astma taandub toiduallergia ees Tartu Ülikooli Kliinikumi lastearst ja allergoloog Kaja Julge jätkas toiduallergia ja toidutalumatuse diagnoosimisega ning käsitlusega allergoloogi igapäevatöös. “Toidust põhjustatud sümptomid on kas paiksed nahal, seedetraktis, hingamisteedes või süsteemsed,” rääkis Julge.
Toiduallergia esinemine on tema kinnitusel sagenenud näiteks võrreldes astmaga, kus maksimaalne nivoo on juba saavutatud. “Inimesed arvavad järjest sagedamini, et neil on toiduallergia,” lausus ta. Seda võib esineda aga kuni 10% lastest ja kuni 5% täiskasvanutest. Kõigil atoopilise dermatiidiga lastel ei pruugi olla näiteks toiduallergia.

Toiduallergia jagatakse kahte klassi. Esimese klassi toiduallergia algab lapseeas (munale, piimale, valkudele), aga sellest kasvatakse välja. “Üksikud allergiad võivad aga ka siin püsima jääda,” lausus Julge. 

Teise klassi toiduallergia on seotud tema sõnul õietolmuallergiaga ja eritoitude ristallergiaga – see on peamiselt täiskasvanute probleem. “Enne tuleb õietolmuallergia ja hiljem ristallergia toiduainetele,” lisas lastearst. Toiduallergia on immuunvahendatud reaktsioon. Põhjus on peamiselt toidus leiduvad
valgud. Toiduõlide allergeensus  on Julge sõnul seetõttu väga erinev ja sõltub valgu kogusest õlis. “Puuviljade ja aedviljade allergeensus tekitab reaktsioone
enamasti toorelt, aga see ei ole üldiselt ohtlik,” rääkis ta. Kui sibula koorimisel hakkavad silmad vett jooksma, siis sama reaktsioon võib tekkida ka seedetraktis. “Osadel, kellel on tugev kase õietolmuallergia, on sama reaktsioon ka näiteks värske kartuli puhastamisele,” rääkis Julge. Keha peaks end ise tervendama
Hiina meditsiini meetodeid propageeriv arstiharidusega Rene Bürkland rääkis toiduallergia ja toidutalumatuse käsitlemisest Hiina meditsiinis. Hiina meditsiini diagnostika  aluseks on tema sõnul anamnees, vaatlus, palpatsioon, sest selle diagnostika väljakujunemise ajal ei olnud mingeid seadmeid veel olemas. “Hiina meditsiini eesmärk on panna keha end ise tervendama,” lisas Bürkland.

Toitumine on Bürklandi sõnul üks tähtsamaid raviteraapiaid. See peab toetama keha ja ennetama haigusi. “Toidutalumatusest ja -allergiast ei ole Hiina meditsiinis läbi aja räägitud,”  jätkas ta. Toidutalumatus ja toiduallergia tuleb sellest, jätkas ta, kui inimene sööb midagi, mis ei sobi tema organismiga kokku.
“See ei pruugi olla kliiniline haigus. Sümptomitena käsitletakse laiemat aspekti märguannetest, mida keha annab. Näiteks väsimus ja raskustunne kehas pärast söömist,” loetles Bürkland. Samuti on tunnuseks üldine energiapuudus, kaalu langus või tõus, unehäired. Üks variant on tema sõnul toituda vastavalt  kehatüübile.
Keha klassifikatsioon elu jooksul muutub. See muutub haiguste ajal, ka eluviisid ja töötamine või treeningud muudavad keha konstitutsiooni. Hiina meditsiini järgi on toiduained soojendavad, jahutavad, niisutavad ja kuivendavad. Soojendavad on näiteks kuumad vürtsid, jahutavad puuviljad (neis on palju vett), samuti on need niisutavad, nagu ka piimatooted ja pähklid. Kuivatavad on diureetikumid, näiteks sellerid. Inimesed jagunevad nelja tüüpi Kuum inimene tunneb pidevalt soojatunnet, ta punetab näost, ta räägib kõva häälega. Energiline, kiire metabolism. Tal on kalduvus kõrgele vererõhule, emotsioonipursetele, kannatamatusele. Lisaks kalduvus haigestuda kuuma tüüpi haigustesse, nagu palavik, põletik. Tema võiks süüa midagi jahutavat: mungoad, piparmünt,
tomat, arbuus, banaan, rabarber jne.

Külma konstitutsiooniga inimestel on pidevalt külm, nad tahaksid elada teises kliimas. Nad on väsinud ja energiavaesed, kahvatud, räägivad vaikse häälega, neil on aeglane metabolism. Neil esineb külmetushaigusi, neil on krooniliselt külmad käed ja jalad. On kõhulahtisus, puderjas väljaheide ja sage urineerimine.
Nende toit peaks soojendama organismi. Lambaliha, kange alkohol, kaneel, ingver, tšilli, karri, küüslauk, pipar, apteegitill, kana- ja loomaliha. “Lihatooted
üldse annavad palju sooja, eriti lambaliha, mis sobib eriti hästi talvel,” lisas arst. Niiske konstitutsiooniga inimene – nad on ülekaalulised, neil on raskustunne kehas, on uimased, väsinud, neil on kroonilised põletikulised haigused. Sümptomid on kõrge vererõhk, südameveresoonkonna haigused, kõrge kolesterool,
higine ja rasune otsaesine, norskamine, keelel on paks kleepuv katt. Ta ei tohiks süüa toortoitu, vaid aurutatult, keedetult. Toiduks sobib hästi hirss, pruun riis, pisarhein, munguba, seller, ka rabarber. Kuiva konstitutsiooniga inimestel on kuivetunud ja kõhn kehaehitus, limaskestade ja naha kuivus, emotsionaalselt
on kannatamatud, kiirustavad.

Sümptomid on kaalulangus, kõhukinnisus, uriini vähesus, limaskestade ja naha kuivus. Tuleks rohkem juua, hästi sobivad piimatooted, seesami seemned, tofu, virsikud, arbuus, hiina jams, goij marjad. Sobib toortoit. Magus võiks olla puuviljasuhkru baasil, mitte glükoosi baasil.

www.terviseuudised.ee

GluteenitalumatusKui tsöliaakia nähud on tagasihoidlikud, võib juhtuda, et inimene põeb seda aastaid või isegi aastakümneid, enne kui saab õige diagnoosi.

„Gluteenitalumatuse all mõeldakse erinevaid haigusi,” selgitab Eesti Tsöliaakia Seltsi juhatuse esimees Aive Antson. „Tsöliaakia on krooniline peensoolehaigus, mille korral kahjustub peensoole limaskest. Selle diagnoosimise aluseks on peensoole biopsia. Ainsaks raviks on eluaegne range dieet: keelatud on nisu, rukist, otra ja kaera sisaldavad toidud. Õige toitumise tulemusena taastub peensoole limaskest. Tsöliaakiat ei tohi segi ajada nisuallergiaga, mille korral peensoole kahjustust ei teki. Kui aga vaevused kestavad ja välistatud on nii allergia kui ka tsöliaakia, võib tegu olla mitte-tsöliaakia gluteenitundlikkusega, kuid selle korral samuti peensoole kahjustust ei teki.”

Teadlikkus suureneb

Tsöliaakiahaigete täpset arvu on Antsoni sõnul keeruline öelda, kuna haigekassa neid ei loenda. „Eesti Tsöliaakia Seltsi kuulub praegu 60 tsöliaakiahaiget. Seltsi juhatuse esimehena olen suhelnud umbes 150 tsöliaakiahaigega, kuid neid on kindlasti kordi rohkem,” hindab ta. Tsöliaakiat peetakse üheks sagedasemaks krooniliseks haiguseks. Euroopas, Ameerikas ja Austraalias esineb see 0,5–2 protsendil, Rootsis isegi 3 protsendil elanikest. Eestis on tsöliaakia arstide sõnul aladiagnoositud haigus. Continue reading

tsöliaakia-645x413

Foto: 123rf

Tänapäeval võib võhiklikul kõrvalseisjal jääda pahatihti mulje, et tõeline tervisetont ongi paljastatud – kõiges on süüdi teraviljavalk gluteen! Kas see ka päriselt nii on? Uurisime gastroenteroloog Mart Riisperelt, millisel juhul gluteen organismis tegelikult pahandust põhjustab ja mis on gluteenitalumatus ehk tsöliaakia.

Dr Riispere kinnitab, et tänapäeval on tõepoolest trendikas otsida oma terviseprobleemidele lahendust toitumisest. Ent teatud teraviljatooted on kahjulikud vaid neile, kelle organism on ülitundlik just gluteeni suhtes.

Arst seletab lihtsalt ja loogiliselt lahti selle ülitundlikkuse mõiste: “Tsöliaakia ehk gluteenenteropaatia on organismi immuunsüsteemi reaktsioon ühele taimsele valgule, gluteenile, mida leidub enamikus teraviljades, ühes rohkem, teises vähem, ning gluteeni lagunemisel tekkivale ainele gliadiinile. Just see reaktsioon kahjustab peensoole limaskesti. Kahjustuse tulemusel tekivad erinevate ainete vaegused ja imendumise häired ning sellest tulenevalt mitmesugused tervisehäired.”

Soodumus on geenides

Kas tsöliaakiasse haigestutakse ootamatult või on tegemist kaasasündinud seisundiga?

Dr Riispere ütleb, et tegelikku tekkepõhjust ei teata, ent kuna tsöliaakia puhul on pärilikkuse osakaal väga suur, siis on see haigus enamasti kaasa sündinud. “Küll aga võib see ilmneda erinevas vanuses. Nii võib juhtuda, et lapseeas või noorpõlves pole inimene sellest teadlik, sest gluteenitalumatus pole veel põhjustanud tuntavaid tervisehädasid.”

Inimene asub põhjuseid otsima üldjuhul siis, kui kehalised probleemid endast märku annavad.

Tsöliaakia algab salakavalalt. “Nagu öeldud, tekib erinevate peensooles imenduvate ainete defitsiit,” ütleb arst. “Nii ei saa imenduda näiteks mõned metallid, mikroelemendid, valgud või rasvad. Seda seisundit nimetatakse vaegimendumise sündroomiks ehk malabsorptsiooni sündroomiks.”

Esialgu võib inimene elada tegelikku olukorda tähelegi panemata. “Inimene märkab oma seisundit alles siis, kui miski tema elu segama hakkab – kui tekib mõni häiriv sümptom või sündroom,” selgitab arst.

Loe edasi ajakirjast…

Allikas: Kodutohter.ee