TARTU, ESTONIA

Paastumine

1 9 10 11

vesiPaastumine, maailma üks vanimaid ravivõtteid, on igivana tava, mis aitab puhastada keha ja hinge, lisab elujõudu ning soodustab loometegevust. Korrapärane paastumine aitab vältida paljusid nn tsivilisatsioonihaigusi. Samas on oluline meeles pidada, et paastumine loob vaid hea tervise eelduse – ka pärast paastukuuri tuleb tervislike eluviisidega jätkata, st toituda teadlikult ja liikuda palju.

Paastumise ajal ammutab inimene oma jõu toidureservidest, mis on kiiremini kättesaadavad kui jõud, mida saadakse toidust alles pärast aega ja energiat nõudvat seedimistööd. Paastu ainevahetus koondab inimese jõu ja teovõime optimaalsel energiasäästlikul viisil.

Paastukuur on moraalne väljakutse, iseloomu kasvatamise meetod, mis karastab ja tugevdab inimest. Alati seatakse sihiks ka psüühilise kindluse ja sisemise korra saavutamine. Paastumine on iseseisva inimese käitumisviis, kes tahab ise vabalt otsustada ja oma keha eest vastutuse võtta.

VesiNälg! See piinav ja haiglaslik tunne on olnud inimese pidev kaaslane tema esimestest maistest päevadest saati. Oleme lugenud eksinud polaaruurijate, geoloogide ja merehädaliste näljapiinadest – maailmas on ikka toidu puudust tuntud. Nälg on olnud inimkonna koletu vaenlane. Kuid samamoodi nagu surmavad mürgid võivad teatud koguses hoopis ravida ning spetsiaalselt kasvatatud mikroobid hoiavad ära haigusi, nii võib ka teadlikust paastumisest saada inimese abiline tema võitluses tervise eest.

Paastumine tähendab toidu ajutist vabatahtlikku piiramist või täielikku toidust loobumist. Selle eesmärk võib olla kas lihtsalt keha puhastada või ravida mõnda haigust. Inimkonna teadmised paastumise puhastavast ja tervistavast jõust on väga vanad.

Toidu kõrval loobutakse ka muudest igapäevaliialdustest. Kõige paremini õnnestub see mõttekaaslaste seltskonnas rahulikus maamiljöös, vaikses kohas ja arsti järelevalve all. Üks nädal ükskaks korda aastas on piisav, et kogeda paastu positiivset mõju. Paljudel meist pole juba perekondlikel põhjustel või töö tõttu võimalik paastumiseks korraga rohkem aega kasutada.

Otsusega tahkest toidust loobuda mõjutame aju endokriinseid näärmeid. Vabatahtliku toidust loobumise kõrvale kuulub ka vastav mõtteviis, sest öelda teatud ajaks toidust lahti tähendab teha teadvusele ruumi uue sisu jaoks.

Tänapäeva arstiteadlased väidavad, et läänemaailma inimeste terviseprobleeme põhjustab eelkõige toidu liigne kalorsus ja toidu kvaliteet. Kui suudaksime kalorsust vähendada, ei oleks meie keha nii koormatud ja rakud suudaksid paremini ise regenereeruda. Haiguste peapõhjuse teine tahk on soolestiku probleemid, mille puhul me näeme ja ka ravime tavaliselt üksnes sümptomeid. Paast aitab jõuda probleemide algpõhjuseni ja selle mõju vähendada.

Tavameditsiin läheneb sammhaaval loodusravile. Survet selleks avaldavad patsiendid, kellest paljud on alternatiivsete ravimeetoditega paremini kursis kui nende tohtrid. Patsiendid küsivad minult tihti, kuidas nad saavad end ise aidata; toitumise kohta tahetakse palju täpsemaid nõuandeid kui soovitust süüa rohkem puu- ja köögivilju.

Paastumine

  • Looduse antud inimelu vorm.
  • Elamine kehasisestest energiavarudest: organism võib sisemise toitumise ja enesereguleeringu kaudu elatuda iseenesest.
  • Kogu inimest – iga tema keharakku, tema hinge ja vaimu – hõlmav protsess.
  • Kõige kiirem, meeldivam ja tervislikum meetod kehakaalu normaliseerimiseks.
  • Hea üleminek tervislikule toitumis- ja eluviisile.

Roheline teePaast on ainuke võimalus pidurdada organismi vananemist. Paastuga saame anda ülekoormatud rakkudele puhkust. Paast äratab üles organismi kaitsejõud, mis uuendavad ja puhastavad rakke, tugevdavad immuun- ja närvisüsteemi, korrastavad ainevahetust.

Paastu kui ravimeetodi puhul tuleb meeles pidada, et ravipaastul on oma skeem, mis nõuab teadmisi, kogemusi ja mõtteviisi. Iga asi töötab täiuslikult ainult siis, kui selles on olemas kõik komponendid. Sama lugu on toitumissoovitustega: kui arst soovitab patsiendile mingit dieeti, siis peab see olema individuaalne, lähtuma just selle inimese eripärast ja vajadustest.

Traditsiooniline meditsiin – loodusravi – on profülaktika, diagnostika ja ravi meetod. See on maailma erinevate kultuuride teadmiste, praktika ja oskuste kogum ning on vanem kui tänapäeva koolimeditsiin. Võib öelda, et koolimeditsiin on välja kasvanud loodusravist. Koolimeditsiin põhineb lääne kultuuril, mille vaateviis on rangelt teaduslik: rõhutatakse meetodite mitteseotust kultuuriliste hinnangutega ning see on suuresti tõenduspõhine.

Loodusravi on arenenud teistmoodi, selle arengut on paljuski mõjutanud kultuurilised ja ajaloolised tingimused ning seda iseloomustab holistiline eluvaade: tähtis on keha ja vaimu tasakaal ning neid ümbritsev keskkond. Eesmärk on selgitada välja organismis toimunud muutuste põhjustajad. Tavaliselt keskendub loodusraviarst patsiendi üldisele seisundile, mitte konkreetsele haigusele.

Peamine erinevus koolimeditsiini ja loodusravi vahel on see, et esimene sekkub haiguse tagajärgedesse, teine põhjustesse. Loodusravi ja rahvameditsiini rikkalike kogemuste sünteesi põhjal on nüüdseks välja arendatud tõhus loodusravimetoodika. Seepärast eksisteerivadki samal ajal nii traditsioonilised paastumeetodid, kui ka pidevalt väljatöötatavad uued paastuteraapia viisid, mille tervendava toime on arstid tõestanud.

Vale oleks täielikult vastandada traditsioonilist loodusravi ja tänapäeva arenenud meditsiini meetodeid. Mõlemast suunast tuleks kasutada parimat, sest mõlemal on omad eelised. Need meetodid peaksid üksteist täiendama. Ei ole vaja eraldada seda, mis on aja jooksul loodusravisse kogunenud, uuest infost, mida tuleb pidevalt juurde ja mida teadlased tänu ühiskonna arengule ja tehnoloogiale esile toovad. Me peame selle uue teabe olemasolevaga ühendama ning mõtlema, kuidas saame neid meetodeid kasutada nii, et patsiendil oleks sellest maksimaalselt kasu. Ei ole õige pooldada ainult ühte või teist suunda. Terviklik, lõimitud meditsiin – kui see on õige termin – võiks olla suund, mille poole liikuda.

Kõik geniaalsed ideed on suhteliselt lihtsad, tihti me lihtsalt ei mõista neid või pole meil piisavalt kannatust, et lõpuni välja uurida, miks just üks või teine meetod töötab. Igal asjal on oma mehhanism ja filosoofia. Kui inimene kasutab mingit meetodit, peab ta aru saama, miks ta seda teeb. Kes kasutab ravimeid, peab samamoodi teadma, et teatud haiguse korral teatud ravimit võttes võivad sellel olla ka teatud tüsistused – nendeks peab olema valmis. Loomulikult on arsti ülesanne seletada patsiendile, milles ravikuur seisneb ja mis sellega kaasneb. Näiteks kui arst määrab patsiendile antibiootikume, siis kaasnegu sellega probiootikumid, mida võetakse vähemalt osa tüsistuste ärahoidmiseks nii enne antibiootikumikuuri, kuuri ajal kui ka pärast kuuri.

Loodusravi ei tähenda sugugi ainult taimeteede joomist, vaid ka näiteks homöopaatiat, mis on odav vahend ja töötab väga hästi, sealhulgas laste puhul, kellele atoopilise dermatiidi (päriliku eelsoodumusega nahapõletiku) raviks sobivad hormoonsalvi asemel homöopaatilised vahendid. Migreeni aitab ravida homöopaatiline ravim Spigelon, ent enne on vaja teada, kas peavalu tekib soolestikuprobleemide tõttu või mõnel muul põhjusel. Kahjuks on Ravimiamet homöopaatia suhtes tõrjuval seisukohal ja Eesti arstid pole selles valdkonnas eriti haritud.

Ka astma raviks sobib loodusravi suurepäraselt. Näiteks koormusvaba dieediga (paastuga) paraneb 99% patsiente ilma hormoonravi kasutamata. Paranemine ei tule mõistagi üleöö, selleks on vaja kannatust, vahel isegi pikki aastaid. Mida rohkem kasutada astma raviks hormoone, seda rohkem surume alla inimese enda immuunsüsteemi töövõimet. Kui astmahaige tuleb paastuma, märkab ta juba teisel-kolmandal päeval, et ta ei pea enam oma ravimeid nii tihti võtta, sest keha kaitsemehhanismid on taas tööle asunud.

paastKui kaua võib inimene olla söömata? Pühakirjast tuntud prohvetite 40-päevased paastud on paljudele jõukohased, kirjanduse andmeil vältas rekordpaastumine koguni 249 päeva.

«Milleks selline nälgimine?» võib arusaamatult küsida. «Ega paast ole nälgimine,» vaidleb Luunjas tegutseva loodusravikeskuse juht, arst Natalie Trofimova.

«Üks patsient teatas telefoni teel, et ta paastub juba viis päeva – istub kodus, joob ainult kohvi ja suitsetab,» meenutab Trofimova. «Nii võib teha iseendale hoopis korvamatut kahju!» hüüatab ta.

Continue reading

paastuLäheneva ülestõusmispüha ja sellele uskumuste kohaselt eelneva paastumise vajalikkusest usutleb Harju Elu sisehaiguste- ja dieetarst dr Natalja Trofimovat, kes on spetsialistina paastujaid abistanud ja suunanud juba 15 aastat.

Mida paastumine üldse tähendab?

Dr Natalja Trofimova: Paastumine on vabatahtlik tegevus. Ei piisa vaid sellest, et inimene loobub toidust. Paastumine on otsus, mis sünnib inimese peas. See on vaimne valmidus loobuda lisaks toidule ka mõnuainetest ja sellistest tegevustest, mis pärsivad organismi loomulikku puhastustegevust. Vaimne valmisolek on kõige alus, mõte, et alustan oma organismi puhastusega, peab välja kasvama mõttest, mis elu ma elan, kuidas ma elan, kuidas ma suhtlen teiste inimestega, ühiskonnaga. Paastumine on sügavam tegevus kui pelgalt toidust loobumine.

Juba enne religioonide teket teadis inimkond paastumise vajalikkusest. Inimesed paastusid Vana-Kreekas, Egiptuses. Juba siis teati, et kui inimene jääb nõrgaks, tuleb vähendada tema toiduratsiooni kindlast toiduainest loobumise näol. Kui inimene on nõrk, näitab see seda, et tema organismi tegevus on häiritud ning siis on kasulik hoida energiat organismi taastusprotsessiks. Toidu seedimine kulutab aga energiat, mistõttu tõbedest nõrgestatud organism peab vältima tahke toidu seedimist.

Tänapäeval inimesed paastumist nii loomulikuks ei pea ja oma organismi talitusega seonduvat nii hästi ei tunne, mistõttu on kasulik paastuda spetsialistide järelevalve all.

Spetsialistid oskavad lähtuvalt inimese organismi eripärast ja põetud haigustest leida temale sobiva paastuprogrammi.

Mida soovitate algajale paastujale?

Algajad võiksid otsusele jõudes pöörduda spetsialistide poole. Olen küllalt kohanud inimesi, kes helistavad mulle ja räägivad, et paastuvad. Pikemal vestlusel selgub, et jah, inimene ei söö, kuid joob kohvi, või veel hullem – õlut, ja usub, et paastub. Selline paastumine mõjub kahjuks vastupidiselt. Spetsialist oskab lähtuvalt organismi eripärast soovitada parimat võimalikku paastumiskava ning paastumist toetavaid protseduure nagu soolepuhastus, mähised nahale, nahapooride puhastamine, massaaþid, hingamisharjutused jne.

Kui inimene ühe korra spetsialist käe all paastunud on, oskab ta edaspidi juba iseseisvalt paastuda.

Algaja võiks alustada ühepäevase paastumisega. Inimesed, kes regulaarselt paastuvad, teevad kuni seitsmepäevaseid puhastuskuure.

Mida teha siis, kui organismi puhastumisega kaasneb halb enesetunne?

Raske on paastumine neil inimestel, kes armastavad palju magusat süüa või kelle organism on mürke täis. Mürkide väljumisega organismist võib inimestel tekkida peavalu ja jõuetuse tunne, kuid see on kõik sellest, et organism teeb tööd, eesmärgiga puhastuda.

Milliseid erinevaid paastumise võimalusi olemas on?

Neid on palju erinevaid. On paastuprogramme, mille käigus inimene tarbib vaid piisavas koguses vett ja loobub täielikult toidust. Tehakse ka mahlapaastu, mille käigus tarbitav vedelik on veega pooleks lahjendatud mahl. Sellist paastu ei tohi teha porgandimahlaga, sest võib tekkida maksatüsistus. On olemas ka keefiripaast, mida ei tohi teha piimatalumatuse all kannatavad inimesed jne. Igale inimesele tuleb lähtuvalt tema organismi eripärast leida sobiv paast. Lisaks organite puhastamisele ja hea enesetunde loomisele tugevdab paastumine ka närvisüsteemi.

Kõige tähtsam on inimese enda soov, valmisolek enese tervise eest hoolt kanda.

Kõik algab peast ehk mõtlemisest.

Allikas: Harjuelu.ee

Dr. Natalia TrofimovaÜha rohkem inimesi on hakanud oma tervise parandamiseks ning kehakaalu langetamiseks leidma teed paastu juurde. Eesti legendaarseimal paastuarstil Dr Natalia Trofimoval on rohkem kui 30aastane kogemus ravipaastu ja dieetravikuuride alal. Kuidas ta ise paastumise juurde jõudis ning miks selline organismi puhastamine üldse hea on, räägib ta allpool olevas intervjuus.

Naistekas avaldab intervjuu, mis on sissejuhatus tohtri uues raamatus “Paastuga terveks. Kuidas elada tervena, puhastades keha ja hinge ravipaastuga ning toitudes tasakaalustatult” kirjastuselt Varrak.

Räägi palun natuke oma päritolust.
Olen sündinud ungari peres. Mu isa Tibor ja ema Margit valisid mulle nimeks Natalia, mis tähendab kreeka keeles loodust. Olen alati tajunud tihedat sidet loodusega.
Mu sünnilinn Mukatševe (ungari Munkács) Taga-Karpaatias kuulus kuni 1944. aastani Un­garile. Tänapäeval asub see Ukraina läänepoolseimas oblastis, mis piirneb läänest Slovakkia ja Ungari ning lõunast Rumeeniaga.

Kes su perekonnast on sind kõige enam mõjutanud?
Mu inspiratsioon ja usk pärinevad esmajoones mu vanaisalt. Tema filosoofia ja maailmavaa­de on mind väga tugevasti mõjutanud. Ta ei olnud mulle mitte ainult suur eeskuju, vaid ka kõige lähedasem inimene. Vanaisa oli lõpetanud teoloogiaseminari. Ta laulis kooris, mängis viiulit ja oli pikka aega kohaliku õpetajate seminari direktor.

Mu vanaisa oli äärmiselt leebe ja hea inimene. Tema ümber hõljus sisemise rahu atmo­sfäär. Vanaisa ei teinud midagi lihtsalt niisama — kõik oli läbi mõeldud. Isegi lapsena, kui ma ei saanud veel täpselt aru, mis teoksil on, oli mulle ilmselge, et paastumine tähendab midagi head.

Vanaisa jälgis hoolega oma toitumist: ta ei söönud näiteks kunagi konserve ja muna sõi ta kõige enam kaks korda nädalas. Alkoholi tarbis ta minimaalselt, veini pokaali korraga. Ungari kodudes on vein olnud igapäevane jook, mida on alati tarbitud mõõdukalt, sageli lahjenda­tult. Lastelegi valati vahel toidu kõrvale joogivee sisse tilgake veini.

Reedeti paastus vanaisa rangemalt kui teised kodused, piirdudes veega. Ta sai paastumi­sest abi mitme tervisemure puhul, näiteks ravis ta nii oma  maksaprobleeme. Ta elas väga aktiivset elu 87 aasta vanuseni. Seda näinuna ei olnud paastumine mulle midagi võõrast ega kunstlikku, vaid loomulik meetod, millest võib olla abi haiguste ärahoidmisel ja ravimisel. Paast aitab säilitada eluenergiat ja selget mõistust ning lisada eluaastaid.

Meenuta palun, mida su lapsepõlvekodus söödi.
Hommikuti oli tavaline söök saiake ja selle juurde teraviljakohv  piimaga. Mind saadeti ikka nurga peale pagari juurde värskete saiakeste järele. Eesti mõistes võileibu meil hommikuti ei söödud. Vahel tegi vanaema ahjus mannavormi, samuti pakuti pehmet keedumuna.

Meie kodus söödi lihtsaid toite: köögiviljahautisi, oa- ja hernetoitu, kõrvitsasuppi.  Liha söödi harva, umbes kord nädalas. Pühapäevaroog oli kanasupp, selleks tõi vanaema turult noore kuke. Sama  suppi jätkus tavaliselt esmaspäevalgi.

Mäletan, et mu lemmikpuder oli tehtud maisijahust. Mõnikord valmistati maisipudrust vormiroog, mis küpsetati ahjus üle: selleks pandi puder toorjuustuga kihiti vormi. Vahel sõi­me seda vormirooga mõne kastmega, mille sisse võis kuuluda ka  liha.

Miks on paastumine kasulik?

  • paast on ainuke võimalus pidurdada organismi vananemist
  • paastuga saame anda ülekoormatud rakkudele puhkust
  • paast äratab üles organismi kaitsejõud, mis tugevdavad ja puhastavad rakke, tugevdavad immuun- ja närvisüsteemi, korrastavad ainevahetust

Ungari kodudes süüakse rohkesti letšot (ungari lecsó). See pole sugugi mitte ainult hoidis, nagu teda Eestis teatakse, vaid ka värskelt valmistatud  suvine- sügisene roog. Letšo valmis­tati tomatist, paprikast, sibulast, lõpuks segati sisse lahtiklopitud muna. Reedeti oli kindlasti paastupäev, kui söödi vaid lahjat toitu, näiteks kerget  suppi.
Köömnesupi jaoks praeti pannil köömned ära, lisati õli, maisijahu ja vett ning oligi valmis kerge ja seedimisele hästi mõjuv  supp, mille sisse panime mõnikord saiakuubikuid.
Tomatisupi sisse pandi peale tomati ka natuke riisi või muna-jahu segust valmistatud klimbikesi (ungari galuska). Et tomatisuppi saaks teha ka ajal, kui värskeid tomateid polnud käepärast, valmistas vanaema hulga läbi sõela surutud ja kuumutatud (passeeritud) tomatite hoidiseid.

Kas otsus õppida meditsiini tuli kergesti?
See tuli tõesti loomulikult, sest lapsena mängisin ma koduste jutu järgi ainult arstimänge – ravisin hoolega oma nukke. Keskkooli järel lõpetasin kiitusega meditsiinikooli ja edasi tulin õppima Tartu Ülikooli. Erialaks valisin sisehaigused. Suurem huvi loodusravi vastu tekkis mul ülikooliõpingute käigus, kui ma mõistsin, et leidub väga palju küsimusi, mida tavameditsiin ei oska seletada.
Loodusarsti eriala saab praegu omandada Euroopas eelkõige Saksamaal. Kuus semestrit kestvale põhiõppele järgneb seal kaks semestrit praktikat, mis minu puhul kestab tänaseni.

Ma ei kasuta sellist terminit nagu alternatiivmeditsiin. Minu meelest koosneb meditsiin klassikalisest meditsiinist, erinevate rahvaste traditsioonilisest meditsiinist (nt  Hiina medit­siin, India meditsiinist ajurveda, maiade meditsiin) ning eraldi tervikliku suunana loodusra­vist, mis täiendavad üksteist. Lõimumine on meditsiinis tähtis. Eri rahvaste aastatuhandeid korjatud teadmisi ei tohiks unustada, vaid neile tuleks anda uus elu, sest tänu neile teadmis­tele oskame seletada haiguste mehhanisme. See annab arstidele peale sümptomite ravimise ka võimaluse otsida haiguste põhjusi ja need kõrvaldada. Kõik teadmised, mida arst oma elu jooksul omandab, laiendavad tema erialast silmaringi. Meil Looduse biospaas käivad end täiendamas nii perearstid kui ka Tartu Ülikooli kliinikumi töötajad.

Millised olid su esimesed kokkupuuted Tartuga?
Valisin õpinguteks Tartu Ülikooli koos sõbrannaga, kes teadis, et siin on alati õppinud ka ungarlasi. Tollal polnud lihtne soovitud päevaks rongipileteid saada, seepärast saatsin sisseastumisdokumendid postiga ette ja ise sõitsime Tartusse alles siis, kui oli viimane dokumentide vastuvõtmise päev.
Kui ma siis 1975. aasta augustikuus Tartusse jõudsin, selgus ootamatult, et tegelikult ei võ­tagi ülikool sisseastumisdokumente postiga vastu. Vastuvõtutöötaja vastas mu küsimusele, kus mu teele pandud dokumendid on, et need saadeti mulle postiga juba koju tagasi. Olin šokeeritud. Ei tea, kas mu ehmatust nähes või lihtsalt heast südamest, aga see naisterahvas läks tagaruumidesse vaatama ning tuli tagasi koos mu tähtsate paberitega — selgus, et neid ei olnud jõutud veel posti panna.
See õnnelik juhus oli esimene märk, et Tartu on minu jaoks õige koht. Alles nüüd, paar aastat tagasi, sain teada, et ma ei ole oma perekonnas esimene, keda saatus kodunt kaugele on viinud: mu vanaonu Vladimir Grabar oli eelmise sajandi alguses Tartu Ülikooli juurakateedri professor.

Millal sa esimest korda oma tervise parandamiseks paastusid?

Kui ma tulin Eestisse õppima, oli algul siin olla päris raske, sest kõik oli võõras: keskkond, söök ja keel. Mul tekkis väga tugev ekseem, millest ma ei saanud tavaravimitega — isegi mitte hormoonsalviga — kuidagi lahti. Ekseemi põhjustab hulk tegureid, mille seas on võrdselt olu­lised nii psühhoemotsionaalsed (minu puhul oli selleks võõrast keskkonnast tingitud stress) kui ka  hormonaalsed tegurid, mille eest vastutab  vegetatiivne närvisüsteem.
Ma ei saanud mitu kuud oma kätt pesta ja nahal olid lõhkised villid. See oli ühe 21-aastase arstitudengi jaoks väga raske ja häiris igapäevaelu. Nii otsustasingi teha 14-päevase paastu. Juba seitsmenda päeva järel hakkas mu käe nahk paranema.
Sellest ekseemist pole ma tänaseni päriselt vabanenud, kuigi paastun regulaarselt juba 25 aastat. Tean, et kui mu kehasse sattub mingi mürkaine (näiteks säilitusainena), lööb ek­seem taas kergelt välja ja juhib mu tähelepanu koormusvaba päeva või paastu vajadusele.

Kuidas sa nüüdsel ajal paastud?

Praegu paastun eelkõige oma sisetunde järgi, teen nii pikemaid kui ka lühemaid kuure. Harjumuseks on saanud üks paastupäev igal nädalal.

Paljudel, kes harrastavad paastu pikka aega ja regulaarselt, tekib sisemine vajadus mõne aja pärast uuesti paastuda. Asi on selles, et kui inimene tunneb oma organismis jälle teatud häireid, meenub kehale hea tunne eelmise paastumise järel.

Kuidas läks nii, et sa hakkasid juba arstitudengi ja hiljem arstina tegelema paastura­viga?
Tartu Ülikooli õpingute ajal töötasin kopsukliinikus õena, hiljem aitasin internina kolleeg dr Toomas Vaprat, kes alustas esimesena Eestis  koormusvaba dieetravi korraldamist  astma­haigetele.
Tema tegi koostööd Leningradi Pulmonoloogia Instituudiga, kus oli välja töötatud uus metoodika astma- ja allergiahaigete raviks. See instituut oli Nõukogude Liidus ainus koht, kus arstid said spetsialiseeruda koormusvaba dieedi erialale, ning täiendusõppe läbimise jä­rel anti arstile selle meetodi praktiseerimise luba. Eestis saigi ravipaastu tegemise loa esime­sena dr Vapra. Hiljem õppisin ka mina samas instituudis ja olin seal praktikal. Mu doktoritöö teema oli  astmahaigete ravimine koormusvaba dieediga.

Esimesi tõelisi metoodilisi paastukuure nägingi Leningradis (nüüd Peterburi). Seal oli ars­tidel ravipaastuga juba poole sajandi pikkune kogemus ning sel alal oli tehtud teadustööd: näiteks olid paastu alal kaitsnud doktorikraadi pulmonoloog prof A. Kokosov, terapeut prof
I. Buchalovsky, allergoloog prof G. Fedosejev ja pulmonoloog F. Osinin.

Millised olid sinu esimesed muljed Eesti söögist?
Mulle pakuti võileibu ja laual oli suur kann kohvi. Jõin ühe suure tassi kohvi ära ja seda pakuti juurdegi, nii et mul tekkis tunne, et kohv on vajalik ainult selleks, et kuiv leib allapoole libiseks. Tegelikult peaks  hommikusöök olema hoopis teistsugune. Kohv on toniseeriv jook, mida peaks nautima, aga see ei ole normaalne hommikusöök!

Kust sai alguse mõte rajada loodusravikeskus?
Kõik algas sellest, et me suutsime Tartu Ülikooli kopsukliinikus paastuga ravida  astmahaigeid, kes ei olnud klassikalise meditsiini kõigi vahendite ja ravimite äraproovimisest hoolimata pa­ranenud. Nähes, kui hästi paastumine neile mõjus, tulingi mõttele kasutada seda meetodit ka teiste haiguste ravis. Hakkasin paasturavi õppima, lugesin raamatuid ning tutvusin loo­dusravikliinikutega Saksamaal, Šveitsis, Rootsis, Horvaatias, Ungaris ja Austrias. Veendusin, et see metoodika käsitleb inimest terviklikult.

Samm-sammult jõudsin oma paastumetoodika väljaarendamiseni ja loodusravikeskuse loomise vajaduseni. Looduse biospaa asutamise ajaks (1998) oli mul välja kujunenud selge visioon, millist ravikeskust on tarvis. Kuni 2000. aastani töötasin päeval haiglas ja õhtuti jät­kasin oma Looduses. Peatselt mõistsin, et selleks, et kõik saaks tehtud nii hästi, kui soovin, pean sellele täielikult keskenduma.

Nüüdseks on mul selge pilt, kuidas Loodust arendada. Meie eesmärk on olnud algusest peale olla Eesti parim professionaalne loodusravikeskus. Arenguvõimalusi on meil rohkes­ti, näiteks personaalne toitumisnõustamine minu loodud Läänemere dieedikuuri alusel, kompleksse individuaalse taastusraviplaani koostamine nii füüsilise kui ka vaimse tervise taastamiseks ja veel palju muud.

Kuidas läks nii, et Looduse just Luunja valda rajasite?
See kujunes pikemaks teekonnaks. Esimesi paastukuure hakkasin korraldama 1993. aastal Võrus Kubija hotellis, ent seal tekkis hotelli keskkonnaga vastuolu. Ühelt poolt mõjus paas­tujate psüühikale halvasti restorani söögi, kohvi ja suitsetamise lõhn, teiselt poolt ei olnud paastumine hotelli põhitegevus ning selle kohandamine ei õnnestunud. Mõistsin peatselt, et paastuda ei saa suvalises paigas, selleks ei sobi ei hotell ega haigla.

Nii tekkis vajadus leida sobivam ja bioenergeetiliselt tugevam paik. Käisin vaatamas mitut hoonet, kuid igaühel olid omad puudused. Valikut teha oli suhteliselt raske ka majanduslikel põhjustel. Jumala abiga leidsin praeguse asukoha Tartu külje all Luunja vallas Muri külas, kuhu otsustasin 1998. aastal asutada esimese loodusravikeskuse Eestis (nagu hiljem selgus, ka Baltimaades).

Meie keskus asub energeetiliselt väga heas kohas. Nagu kinnitas meid nõustanud bio­energeetik Enno Kalde, on hoone ehitatud õigesse paika, vana karjamõisa kohale, mida ümbritses park. Siin kasvab palju vanu puid, maja lähedale oleme rajanud kaks järvekest ning väiksema kõrval on energeetilise ravitoimega koht.

Mäletan, et hoone jättis meile esialgu nii väljast kui ka seest üsna sünge mulje, kuid õn­neks andis arhitekt Taisi Kadarik mulle julgust minu unistus ellu viia. Ühiste pingutuste ja PRIA eurofondidest saadud väikese toetusega oleme pikapeale suutnud luua nüüdisaegse varustuse ja suurepärase personaliga ainulaadse loodusravikeskuse.

Kuidas on Loodus aja jooksul arenenud?
Meie kuraator ja nõustaja Otto Stecher Saksamaalt tuli Loodusesse esimest korda 2002. aas­tal ja aja jooksul on meist saanud head koostööpartnerid. Tänu tema värskele pilgule ja suurtele kogemustele ettevõtlusnõustajana mõistsime, kui tähtis on arendada organisat­siooni hästi toimiva struktuurina. Kuni Otto tulekuni oli Looduses keerelnud kõik minu üm­ber: olin end koormanud igapäevase asjaajamisega, millega oleksid ka mu töötajad edukalt toime tulnud. Seetõttu olin tollal oma ettevõtte sujuvale arengule ise suurim takistus.

2003. aastal pälvis Looduse biospaa tänu muutustele Lõuna-Eesti edukaima turismipro­jekti auhinna. Oleme läbinud kvaliteedijuhtimise programmi ja meile on antud tunnustus nimega „Märk kindlast arengust”. 2010. aastal patentisime kogu Euroopa Liidus minu koos­tatud Läänemere dieedikuuri.

Ma hindan meie töötajate pühendumust, kohusetundlikkust, abivalmidust ja suhtu­mist töösse. Nad täiendavad end erialaselt, et liikuda kaasa ravikeskuse uute teenustega. 2009. aasta  sügisel käisid meie füsioterapeudid täiendusel ühes Saksamaa juhtivas dieet- ja paasturavikliinikus Bad Wörishofenis, et tutvuda uute loodusravimeetodite ja vesiraviga. Nüüdseks oleme need teadmised oma patsientide heaks tööle rakendanud.

Ühelt poolt pakub Loodus paastu-, dieet- ja taastusravi, teiselt poolt oleme võtnud ees­märgiks anda patsientidele tõuge  eluviisi muutmiseks. Arsti loeng igal paastukuuri pärast­lõunal ja igapäevased eravestlused raviarstiga on mõeldud selleks, et paastujale saaksid sel­geks paastumise põhitõed ja toime. Me rõhutame söömisharjumuste ja füüsilise aktiivsuse tasakaalu tähtsust tervise jaoks. Paastuja saab soovi korral teha meie juures toidutalumatu­se testi ja hakata koju naasnuna oma toitumist selle järgi kohandama.

Niisiis anname patsientidele jõudu ja teadmisi näha oma tervisemuresid teise, tunduvalt laiema nurga alt kui varem. Paljud inimesed on muutnud paastumise ajal kogetu ja kuuldu põhjal tasapisi oma  eluviisi ning vältinud sellega paljude haiguste tekkimist.

Rajate Looduse biospaa ümber tervendavat aeda. Mis see selline on?
Pargid ja metsatukad on kohad, kus inimene saab puhata, ning puhkust on tänapäeval hädas­ti tarvis. Puhkus koos loodusraviga on paljude haiguste leevendamise võti. Tervendav aed aitab asjatundlikul moel kaasa patsiendi üldise tervise ja heaolu täiustamisele ja on paastuja jaoks lausa hädavajalik. Paastukuur, paastuja ja loodus moodustavad harmoonilise terviku. Inglismaal, Rootsis ja mujalgi on tervendavad aiad kui üks aiatüüpe vägagi tuntud, neid raja­vad endale muu hulgas raviasutused ja seda isegi riikliku haigekassasüsteemi toetusel.

Looduse ravikeskuse tervendav aed on alles arendamisjärgus, oodates investeeringut. Meil kasvab väärikas tammeallee ja kogu piirkond on asjatundjate hinnangul tugeva positiiv­se energiaga. Kui siia esimest korda tulime, oli maja ümber üksnes hulk hektareid pikka aega hooldamata maad. Kõigepealt istutasime noore kasesalu, seejärel rajasime teerajad ja tiigid ning alustasime Otto Stecheri abiga ravimtaimeala kujundamist.

Kutsusime endale appi ka tervendavate aedade asjatundja, maastikuarhitekti Kadri Mai­kovi Eesti Maaülikoolist. Ta juhatas meid selliste teadmisteni nagu viie meele aia omadused. Tutvusime aiakujunduspõhimõtetega, mille abil saab aias esile tõsta nii maitseelamusi, he­limaailma kui ka kompimismeelt. Tervendavas aias on viis meelt seotud viie tasakaalustava elemendiga, milleks on maa, tuli, õhk, metall ja vesi.

Loomulikult ei ravi tervendav aed kedagi hetkega terveks, ent see toob lääne kurnatud linnainimese tagasi looduse tervendavasse rütmi, toetab hingelist ja vaimset taastumist. Usuvad ju eestlasedki vanade hiiepuude tugevasse mõjusse.
See kõik tervikuna aitab mul luua keskkonda, kuhu inimesed tahavad tulla, kust nad saa­vad abi ja kuhu nad tahavad alati tagasi tulla.

Kuidas tekkis vajadus Biokliiniku järele?
Vajadus avada Biokliinik tekkis juba 2005. aastal, kui ma mõistsin, et Looduses oli palju patsiente, kes vajasid nõuandeid ka pärast paastukuuri. Nii rajasingi tänu Otto Stecheri toetusele ja abile Tartusse ambulatoorse vastuvõtu. Biokliinikusse tulevad patsiendid nii Eestist kui ka välismaalt mu vastuvõtule kolm korda nädalas. Nende aastatega on Bioklii­nikus kasvanud välja dietoloogia keskus, kust saavad nõu kehakaalu probleemiga inime­sed. Samuti teeme toidutalumatuse teste, bioresonantsdiagnostika, mikroelementide uuringut ja soolepuhastust, kasutame kaaniravi ja homöopaatiat. Inimesed, kes mingil põhjusel ei saa osaleda Looduse biospaa nädalasel paastukuuril, saavad Biokliinikus teha läbi vähendatud kuuri.

Allikas: naistekas.delfi.ee

 

ave-nahkur-68832075

Ave Nahkur Foto: Martin Dremljuga

Pea käib ringi, silme eest veab mustaks, konnad krooksuvad ergutusi ja kilod tõesti kaovad. Ave Nahkur pidas paastulaagris päevikut.

Eesti ilmselt kuulsaim nüüdisaegne naivistlik kunstnik ja kohvikupidaja Ave Nahkur, keda avalikkus tunneb peamiselt „Meie küla eitede” sarja järgi, käis koos tütrega paastulaagris. Kogemus oli tähelepanuväärne ja tulemus võimas.

Proloog

Otsust, et tuleme dr Trofimova Looduse spaasse paastuma, mõjutas meie tervislik seisund. Tunnen ennast kohutavalt: olen väsinud, aju ei toimi, selg valutab pidevalt jne. Peale selle krooniline kõhukinnisus. Ergutan end kohvi ja koogiga, nädalalõppudel kärakaga. Sporti pole eluaeg teha tahtnud, kõnnin lihtsalt veidi metsas ja suhtlen puudega. Tütrel on nahahaigus nimega multiformne erüteem, mis on väga haruldane ja keegi ei tea, millest see tuleb. Tal oleks nagu korra kuus tuulerõuged ja ta on selle üle väga kurb. Nii et oleme mõlemad masendavas seisundis ja loodame paastu abiga inimesteks saada. Loodame ka kaalukaotuse abiga oma väljanägemist parandada. Mina olen 52-aastane ja tütar Eva (keda ma hellitavalt Nodzuks nimetan) on 28-aastane.

Esimene päev

Mured algavad kohe, kui kohale jõuame. Oleme kogemata valel kuupäeval tulnud, peaksime kohal olema alles kolme päeva pärast! Aga õnneks ei aeta meid koju tagasi, vaid võetakse vastu. Dr Trofimova määrab meid kolmeks päevaks dieedile. Tahtsime ju kohe vee peale jääda, oleme valmis võililli ja muru sööma. Aga sööme hoopis püreesuppi. Iga kahe tunni tagant saame pisikese ampsu (porgandisalat, hiljem tatar petiga). Ammu pole nii palju söönud. Saame ka lahtistavat sennateed, mis hakkab üsna kohe tööle.

Teine päev

Hommikuks herkulopuder meega, teed saame nii palju, kui tahame (fenkolitee või kummelitee). Põrutame keppide abiga metsa. Teen esimest korda elus kepikõndi, täiesti hea on. Nodzul on pulsikell, mis ütleb, et kepikõnd on tõhusam kui muidu kõnd. Vahepalaks on banaan. Ennelõunat päevitame konnatiigi ääres (loigud on täis rohelisi konni, kes karjuvad meile: tublid olete!). Lõunaks saame juurvilja püreesuppi. See teeb kõhu nii täis, et virutame jälle tund aega kepikõndi. Silme eest läheb juba mustaks, viskan pingi peale pikali. Äkki märkan keset põldu suurt tamme. Hüppan tamme embusesse ja palun talt jõudu. Seda ma ka saan, kuhjaga! Tammeonu abiga suudan ka õhtul tund aega kepikõndi teha. Kilod lendavad koos higise auruga kaunisse Tartumaa lehtmetsa.

Kolmas päev, õues 26 kraadi sooja

Hommikul tuleb suust väga halba haisu, mürgid on vist liikuma hakanud. Suud tuleb loputada õliga, nii et see läheb vahtu (õli, mitte suu!). Siis teeme hommikujoogat, Nodzu teeb telefoni abiga mingit kõhulihase treeningut, sest tal on kõhupeki mure. Täna sööme ainult petti – pakk petti tuleb viie söögikorra vahel ära jagada. Hommikune pett teeb kõhu jube täis. Lebame oimetuna. Siis haarame kepid ja kihutame metsa, anname kerele tuld. On erakordselt soe ilm, mets on nagu džungel. Linnud kisendavad, maa aurab, teod pauguvad jalge all. Lõunaks pett ja vesi. Pärast päevitame ja tegeleme loomingulise tööga, konnakontserdi saatel tiigi ääres. Õhtul veel viis kilomeetrit kepikõndi.

Neljas päev, õues 32 kraadi sooja

Hommikul arsti juures selgub, et oleme mõlemad dieediga kaotanud kaks kilo! Meile tulevad uued toanaabrid Olga ja Julia. Olga on Narvast, kaalub 64 kg ja tahab alla võtta, on päris pekine teine. Julia on väga peenike, vist on siin mingil muul põhjusel. Saame massaaži, mis on väga mõnus, ja joome mõrusoolavett, mis peaks sooled tühjaks tegema. Pea käib rohkem ringi kui muidu, sest joome ainult vett. Päevitada enam ei lubata, sest see pidi halvasti mõjuma. Lähme õhtupoole kepikõnnile. See on kohutav pingutus: on metsikult palav, kere tohutult nõrk ja pidevalt tahab sitt püksi tulla. Komberdame keppide najal metsani, kus hakkavad rajad, ja viskume pingile pikali. Õnneks on keegi tark inimene teinud siia parajalt pika puupingi. Lebame mõlemad pingil ja lõõtsutame nagu hundikoerad. Lõpuks komberdame oma raja läbi, keeled väljas. Keel muide on kuivanud karedaks kaltsuks, millega võiks puitu lihvida. Käin umbes viis korda päevas põõsas end kergendamas. Tuleb kena roheline vesi, sobib loodusesse. Konnad hõikavad tiigist: „Pidage vastu!” Oleme nii väsinud, et sauna ja basseini ei jaksagi minna. Nodzu vaatab telefonist tordipilte ja ta suu vist natuke lekib, sest padi on igatahes märg. Ta räägib pidevalt toidust.

Viies päev, 29 kraadi

Magasin kehvasti, sest alaseljavalu oli päris tugev. Iga õhtu läheb hullemaks – see tähendab, et soolad hakkavad ristluudest eralduma. Asi seegi! Kell pool seitse hommikul klistiir ja kell kaheksa õpetatakse hingamist. Võimleme ja teeme kepikõndi, toss on suht väljas. Kell üheksa on arstlik läbivaatus, kaal on juba 59 kg! Oleme mõlemad kaotanud ühe ööpäevaga 900 g! Võtame tilga mett ja kosutavat raviteed. Tunne läheb paremaks. Kobin ööseks põrandale magama, et seljal parem oleks.
Massaaž on mõnus, siis tuleb vesivõimlemine basseinis (31-kraadine vesi) ja saun. Ma teen saunas endale liiga, sest jube halb hakkab. Laman oimetuna õues pingil ja keeldun üles tõusmast. Sellise kuumaga on saun ilmne liialdus. Nodzu oli soolikate sügavpuhastusel, aga tal polnud sealt midagi huvitavat välja tulnud. Ma lootsin näha näiteks suurt ussi, mille purgiga kaasa saab. Kuumus tahab ajud välja pressida, pea kisub valutama, hingata on raske. Selg ei valuta enam nii hullusti, aga jalg kisub krampi. Arvasin, et saan insuldi.

Kuues päev, 21 kraadi

Nägin nii absurdset ununägu, et sellest saaks hea filmi. Tavaelus nii hullu ei näe! Kirjanikele kuluks paastumine ära, tuleks midagi uut ja huvitavat. Täna on aga tõeline nõrkus ja selline tunne, et kogu keha laguneb laiali. Energia on täiesti otsas. Olen tähele pannud, et ka teised ei istu, vaid kas lamavad või kõnnivad. Pea on nii uimane, et ei suuda istuda. Olen une ja ärkveloleku vahelises seisundis, seda kutsutakse alfa-staadiumiks. Avanevad universumi väravad. Või ei avane. Käisin seljavenituspingil, see tegi head. Nodzu kaotas soolikapuhastusel ühe kilo, nii et ta juhib kaalukaotusvõistlust. Küll ma talle järele tõmban! Loodan, et mul tuleb rohkem kraami välja. Ehk midagi väärtuslikku, või mõni ammu kadunud ese. Nägime fotodelt, mis inimeste soolestikust välja on tulnud, oli päris muljetavaldav. Õhtul ei saa und, sest jalad ja kogu keha on nii närviline, et tuleb minna kuuma duši alla. Lõpuks vajun unne, mis kestab ainult neli tundi. Olen tõeline närvipundar. Nodzul on täna õhtul väga paha olla. On ainult voodis ja oigab.

Seitsmes päev, 23 kraadi

Hommikul arsti juures kaaludes selgub, et olen kaotanud ainult 700 g. Soolikatest ei tule midagi huvitavat välja. Olen pettunud. Ikka on õudne nõrkus. Kepikõndida enam ei jaksa, jalutame niisama. Vahepeal viskame pingile pikali. Nodzul on ikka väga halb olla. Üritab metsas oksendada. Mul on juba veidi parem. Räägime ainult toitudest. Mõlemad jalad kisuvad krampi. Saan üldmassaaži, see teeb head. Masseerija Tiia on juba minu sõbranna, arutame temaga kõik maailma asjad läbi. Vesivõimlemine väsitas nii ära, et magasin nagu laip. Nodzu tegi toidutalumatuse proovi, dr Trofimova soovitas.
Täna saime kompotti! Küll oli hea! Loomulikult oli see puuviljadeta – rosinakeeduvesi. Nodzul hakkas õhtul parem, energia hakkab vist tagasi tulema. Tahaks õudselt koju. Magan nagu kott ja unenägusid ei näe.

Kaheksas päev, 28 kraadi

Oo jess! Täna saame koju! Energia on ka päris hea, seega organism on läinud üle sisemisele toitumisele ehk sööb ära kõik halvad rakud, kolesterooli jne. Kaal on juba vähem langenud, ainult 200 g. Nodzu juhib ikka ühe kiloga. Tal on täna hea olla. Eluvaim tuli tagasi! Nodzu proov ütles, et ta ei tohi süüa teraviljatooteid, kartulit ja kohvi. Aga piimatooteid võib! Nii et joob piima kohvita. Kappame sõbranna Anu auto peale ja varsti loksume rongiga Tallinna poole. Oleme eluga pääsenud! Nodzu on kaotanud kaalus seitse kilo, mina umbes kuus. Oleme teotahet täis ja üritame hakata paastust välja tulema. See peaks kestma ka umbes nädala. Esimestel päevadel saame juua ainult ühe paki petti, kolmandal päeval sööme putru, neljandal puuvilja ja toorest juurvilja. Hea energia pidi tulema just siis, kui sööma hakkad. Oleme põnevil.

Epiloog

Kodus on väga tore. Energia on hea, kui olen üksi ja saan omaette tegutseda. Juhul kui on palju rahvast ümber, läheb toss välja. Suhelda on raske, sest tavakodanikega samale tasemele saada on võimatu. Paastuja ei saa aru, mida inimkond iga päev sööb ja joob ning miks kõik jauravad mingitel suvalistel teemadel. Paastuja elab omas mullis ja oma reeglite järgi. Eriti nõmedad on alkoholi joonud isikud. Sa tunned tema suust tulevat haisu ja näed tema udust silmavaadet. Neile kõigile peaks otsekohe ampulli paigaldama! Kahju, et pilguga ei saa ampulli naha vahele pista.
Suu toiduga taastutvustamine on nii tore. Soolane on tõesti soolane ja hapu kohe tulihapu. Nägu ja kael ei ole enam ühejämedused ja ammu ununenud püksid lähevad jälle jalga. Kui ainult saaks seda õndsat olekut kauem säilitada!

Allikas: epl.delfi.ee

Dr. Natalia Trofimova | Foto:Aldo Luud

Dr. Natalia Trofimova | Foto:Aldo Luud

Dr Natalia Trofimova elu on olnud liikumine klassikalise meditsiini ja rahvameditsiini ühendamise poole. Pole vist teist tohtrit, kel see Eestis nii edukalt õnnestunud oleks – isiklik ravikeskus Loodus Biospa, oma meetod paasturavi, oma nõustamiskeskus ja järjekorrad, mis ulatuvad kuude taha, ning kliendid, kes sõidavad ekstra kohale Lätist, Leedust või koguni Saksamaalt.

Mõtlen paast, ütlen dr Trofimova – Eestis on see seos küll nõndapidi. Ungaris sündinud ja mitmel pool maailmas õppinud Natalia Trofimova võib paastu teemadel rääkida tunde – innustunult ja kirega. Tegu on tema elutööga, mis on ravinud terveks sadu inimesi kümnetest tavameditsiinile raskesti alluvatest või lausa allumatutest tõbedest nagu astma, diabeet, südame isheemiatõbi jms.
“Ebaõnnestumised tulevad sellest, et inimene ise ei oska iseseisvalt paastuda või pole toetust tema kõrval,” väidab dr Trofimova, kui talt pärida, mis peaks juhtuma, et paasturavi ebaõnnestuks. “Paast pole ju ainult toidust loobumine. Paast on millegi korrastamine oma elus – nii toidus kui ka käitumises ja mõtlemises.” Just sellest lausest jookseb veelahe Natalia Trofimova ning klassikalise tabletimeditsiini vahel. Hiina meditsiin, ajurveda ja rahvaravi on Natalia Trofimova loodud ravimetoodikas leidnud orgaanilise sümbioosi maailma tippteaduslike ravivõtetega.

Spaa, mis pole mõnulejatele

“Viisteist aastat on meie loodusravikeskuses kogu aeg midagi täiendatud ja uusi meetodeid otsitud,” kõneleb naine, kelle loodud paasturavikeskuses kiirgab isegi kell kuus hommikul klistiiri tegev õde toetust, positiivsust ja heatahtlikkust, masseerijatest ja muust personalist kõnelemata. “Mõnikord väga head spetsialistid ei sobinud inimlikult. Meile sobivad inimesed, kes suudavad ühendada professionaalsust ja südametarkust.” Dr Natalia suudab viimast kuidagi eriti võimsal moel esile tõsta. Meie jutuajamise ajal Looduse biospaa saalinurgas langeb Natalia pilk aknalaual potis kasvavale lillele. Ta lihtsalt katkestab vestluse, tõuseb ja kutsub töötaja, pärides, kes lilli kastab. “Vaata, kuidas see roos mind vaatab,” ütleb kliiniku emand ainult ja punastav töötaja kaob kiirelt kastekannu järele. Tõeline perenaine näeb ka pühapäeval paariks tunniks kliinikusse tulles kolme meetri kauguselt, kuidas üks aknal olev lilleke on kastmata. “Ma ei saa mööda minna, torkab silma lihtsalt,” vabandab Natalia vestluse katkemist ja istub tugitooli tagasi.
“Tunnetan inimesi ja nende energiaid,” tunnistab ta ilma vähimagi “esoteerilise salapärata”. “Proovin iga töötaja kätt, enne kui ta tööle võtan, enda peal. Tunnetan masseerijat enda peal, suhtlen inimesega, vaatan, kas ta suudab aktsepteerida ja mõttega, hingega kaasa minna. Siin pole retsepti, seda saab vaid ise tunnetada. Kui inimene ei sobi, siis ta ei saa ka ise end piinata, ja kui ta ei armasta oma tööd, siis tunneb ta olevat end vales kohas ja läheb ära.”
Iga kivi siin spaas on püsti dr Trofimova hingejõuga. “Eesmärk, tahtmine ja armastus – kui need kokku langevad, pole ükski töö raske,” sõnab särasilmne, kerge slaavi aktsendiga ilusat eesti keelt kõnelev naine. “Üksõik kui suur töö hulk on.” Natalia Trofimova kanda on praegu kaks töökohta, Looduse biospaa osalise kohaga arst ja sama suure koormusega administratiivjuht. Lisaks vastuvõtud Tartus asuvas Biokliinikus, mis on täis nädalaid ette. Kaheksatunnine tööpäev, lisaks mõned tunnid laupäevadest ja pühapäevadest, loengud ning jätkuv enesetäiendamine erinevate meditsiinikoolkondade teadmistega.
“Mida rohkem tööd, seda kindlam peab olema enesedistsipliin,” kõneleb kohati üle mõistuse suurt töökoormat kanda suutev naine. “Reeglid peavad olema paigas. Ka ise teen paastupäevi, mis aitavad vabastada energiat, nii füüsilist kui ka vaimset. Ise hakkan ka nüüd endale juba rohkem puhkust andma. Kuni 55. eluaastani võib inimene taastada tervist oma ressurssidest, kuid nüüd tunnen ka ise, et peaks rohkem pühenduma puhkusele. Minu ema elab Ungaris, tütar elab Hollandis, alati tahaks puhkuse ajal minna nende juurde. Mul on Hollandis aastane tütretütar, kes rõõmustab ja annab energiat.”

Kooselu haigusega

Meedikute konverentsidel käib diplomeeritud doktor Trofimova täieõigusliku koolimeedikuna, alternatiivravijate koolitusel teeb silmad ette mis tahes “alternatiivile”. Ilmselt pole teist, kes suudaks võrdselt kuuluda mõlemasse valdkonda, ühendades oma teadmistega pealtnäha vastukäivaid pooli.
“Oma lapsepõlvekodust Ungaris teadsin, mis paast on,” jutustab sünnipärane ungarlanna, kes sai oma vene perekonnanime abielu kaudu. “Ise proovisin paastu esmakordselt, kui tulin Tartusse õppima ja mul tekkis raske keskkonnavahetuse tõttu tugev ekseem. Just siis mõistsin arstina, et sümptomite ravimise asemel on vaja leida ja likvideerida põhjus. Aru saada, miks haigus tekib, millised on riskid ja mis on haiguse tulevik.”
Dr Trofimova nägemuses elab haigus koos oma patsiendiga. Seepärast tuleks kõigepealt aru saada, kas haigust saab pidurdada, ainult leevendada, täiesti välja ravida või peab temaga leppima elu lõpuni. “Inimene peab endale aru andma, et enamik haigusi on ta endale ise põhjustanud – kui teen seda nii, siis tekivad taolised sümptomid, seega on ravist etem vahel õppida haigusriskiga tegevusi vältima,” kõneleb Tartu Ülikooli diplomiga arst. “See pole ainult vastutus, vaid inimese viimine mõistmiseni, et “meid on kolm: haigus, patsient ja arst” – kui arst ja patsient töötavad koos, siis jääb haigus üksi ja eemaldub. Et olla terve, ei piisa ühest tabletist, endal on ka vaja midagi ära teha.” Sageli on haiguste taga psühhosomaatika. “Meie perearst Ungaris oli vana saksa arst,” meenutab tohter. “Vanaema kutsus arsti, kui mul oli kõrge palavik, arst rääkis kõigepealt vanaemaga, jõi tassi kohvi. Alles siis, kui olin juba ise arst, mõistsin, miks ta kohe minu juurde ei tulnud ja mind ei vaadanud. Patsient tahab näidata, et ta on haige, tal on halb olla. Kui ta rahuneb maha ja te vestlete neutraalselt, saab arst aru, mis tegelikult viga on. Tihti sümptomid süvenevad, kui rääkida ainult haigusest,” teab kogenud meedik. Nii ongi ta õppinud inimest hindama mitte tema haiguse kaudu, vaid haigust inimese kaudu.

Unustatud traditsioonid

Dr Trofimoval on sügavad teadmised Hiina meditsiinist, bioresonantsdiagnostikast ja teistest alternatiivseteks peetud raviviisidest. “Iga arst, kellel on pikk praktika, omandab võime ilma aparatuurita näha patsiendi hädasid,” ei tee dr Trofimova oma oskustest midagi üleloomulikku. “Erinevate traditsioonide meetodid annavad arstile lisateadmisi. Arst, kes ei tunne huvi alternatiivmeditsiini vastu, loobub väga abistavast vahendist. Keele- ja pulsidiagnostika aitab patsiendi seisundit mõista ilma kallite analüüsideta ja kiiresti, see hoiab kokku nii arsti kui ka patsiendi raha ja aega,” selgitab ta oma huvi vanade meditsiinitraditsioonide vastu. “Meie kõik õpingud mõjutavad meie arengut ja tunnetust. Hiina meditsiinis läksin õppima nõelravi. Pärast esimest aastat koolitustel käimist küsis abikaasa, kas oskan juba nõelu panna. Mina vastan: “Meile pole nõelu isegi näidatud.” Küsisin siis oma professorilt, millal me nõelu panema õpime. Professor vastas: “Seda, kuidas ma nõelu panen, võin ma sulle näidata viie minutiga, kuid seda, kuidas seda õigesti teha, kuhu panna ja miks seda teha, on vaja õppida kolm aastat.”
Väga vähe on arste, kes võtavad vaevaks erinevaid ravimeetodeid aina juurde õppida – oma raha eest ja oma põhitöö kõrvalt niigi napiks jäävast vabast ajast. Lihtsam on ju käia taaskord mõne tabletifirma tasutud “nädalasel õppereisil palmi all” ning kurta ülejäänud aja neid tablette välja kirjutades meditsiini alarahastatuse üle. “Meditsiinis – olgu kooli- või alternatiivmeditsiin, vahet pole – ei tohi olla mingit kadedust. Meil on üks eesmärk, et inimest aidata,” ei anna dr Trofimova kellelegi eeliseid ega hinnanguid. “Vahel on vaja konsulteerida eri valdkonna spetsialistidega, koostööd teha, mitte piire tõmmata. Tuhanded aastad kestnud tuhandete tarkade inimeste praktikal põhinevaid traditsioone unustatake ära. Ei ole vaja anda kohe paratsetamooli, kui laps haige, unustades, et on viinasokid ja palavikuteed.” Dr Trofimova ei eita tablette ega teisi nüüdisaegseid ravivahendeid, kuid tema nägemuses algab ravi mitte tableti, vaid vastutuse võtmisest.
Perearstidel napib aega. “Arst kirjutab tabletid, kui need ei aita, kirjutab teised, unustades, et on olemas muud soovitused, režiim, dieet jne,” muigab kogenud meedik. “Tihti tulevad minu juurde kliinikusse suhkruhaiged, kellele professionaalsed perearstid ei oska anda soovitusi, kuidas veresuhkrut normaliseerida, ei tea suhkrutaset hoidvat dieeti soovitada. Patsiendid räägivad, et kui tulla perearsti juurde, siis arst harva vaatab ja katsub, enamasti kirjutab analüüsid ja vaatab pabereid.” Vereproovimuutus ja ultrahelimuutus räägivad aga juba orgaanilistest muutustest ja arenenud haigusest. Sageli patsiendil mõõdetav patoloogia veel puudub, see on selline staadium, kui on veel võimalik haigusest hoiduda. Hiina ja alternatiivmeditsiin aitab arstil mõista etappi, kus orgaanikat veel ei ole, aga muutused kehas hakkavad juba tekkima.

Oht tabletitööstusele

Paljud holistilise ehk inimest tervikuna, mitte “organite kogumina” käsitleva meditsiini praktikud on kurtnud, et kergema vastupanu teed minev – “Arst kirjutas tableti, nüüd ei pea ma enam midagi tegema, mul on õigus oma tabletile kulutatud raha eest nõuda tervekssaamist” – hiigelkasumeid teeniv tabletitööstus näeb alterantiivravi kasutajates ohtu. “Minu praktika pole kindlasti tabletitööstusele ohtlik, olen arst, kes pooldab mitmeid erinevaid meetodeid,” naerab dr Trofimova elurõõmsalt. “Ka mina ei saa kasutada neid asju, mida ma ei tea. Olen ise hakanud õppima juurde alternatiivset, sest tundsin, et mul oli puudu tarkusest, ülikooliteadmistest hoolimata. Käisin oma raha eest neil kursustel ja võtsin palgata puhkuse, täiendasin end põhitöö kõrval. See vajab raha, aega ja pühendumist.“
Oma kompleksse maailmavaate on Natalia Trofimova püüdnud seada tervikuks sel aastal ilmunud raamatus “Paastuga terveks”. Pealkirjast ei maksa end eksitada lasta, see raamat räägib märksa rohkemast kui vaid paastumisest. “Proovisin oma raamatus ära seletada haiguste põhjuse-tagajärje suhted meie organismis,” kõneleb sadu haigeid lootusetutest olukordadest vaid nende toitumist muutes tervendanud naine. “Selleks ei pea tulema kohe paastuma, kõigepealt võib mõista, mida tema organism tegelikult teeb ja miks.” Üha enam hakkab inimestele kohale jõudma, et paastumine pole mingi kaalulangetajate eneseületamine.

Elukestev uuenemine

Tihti juhtub, et inimene käib ühel kursusel, õpib ühe meetodi, arvab, et on nüüd väga tark, ja hakkab ainult seda meetodit peale suruma. “Loodusravi õppisin Eestis, Saksamaal ja Venemaal, siis lõpetasin Hispaanias alternatiivmeditsiini kooli. Arsti tasandil on Euroopas Saksamaa ainuke, kes annab täiendusõppe arstidele, kes õpivad oma tavadiplomi kõrval juurde loodusravi,” kõneleb dr Trofimova oma pidurdamatust teadistejanust.

Selleks et kaht maailmavaadet ühendada, peab mõlemat teadma ja profi tasandil õppinud olema. Eestis on Antroposoofilise Meditsiini Selts, kuhu kuuluvad erialalt erinevad arstid, kes õpivad juurde loodusravi ning teistmoodi mõtlemist. Šveitsis on keskus Goetheanum, mis neid kureerib, ja dr Trofimova kuulub mõlema liikmeskonda. Taolisi “kahepaikseid arste”, kes end mõlemas keskkonnas koduselt tunnevad, on isegi Euroopas, rääkimata Eestist, üsna vähe. “Holistilise meditsiini puhul ei tohi ainult ühendada nn alternatiive nn tavaarstidega. Mitte et inimesed ei oleks väärt ühe või teise kogukonnaga liituma, vaid liitudes peaks tundma süvitsi mõlemat osa,” on Natalia Trofimova veendunud. “Kitsas ühe valdkonna jäik järgija olla on suurim viga. Tõeline arst teab, et on olemas erinevad võimalused, ja suudab nende hulgast valida, mida just see inimene selle häda puhul vajab. Uskuda, et on ainult üks meetod, mida mina õppinud olen, ja just see aitab, on ehk meie suurim viga. Baasteadmine peab olema tasemel ja suutmine teisi erinevaid õpetusi nendega ühendada. Aga see tuleb praktika ja kogemusega. Eluaeg õppides.”

Allikas: Ajakirinaised.ee

Räägime loodusravikeskuse Loodus BioSpa arsti dr Natalia Trofimovaga paastust, dieedist ja tervislikust toitumisest.

Dr. TrofimovaMiks on paastumine kasulik?

Paastumine puhastab organismi ja tugevdab immuunsust. Inimene loobub paastu ajal loomsest valgust ja rasvast ning keha saab paremini omastada kõiki teisi toitaineid. Traditsiooniliselt paastutakse enamasti kevadel. Siis ollakse väsinud ja arvatakse sageli, et vajalikest ainetest on puudus. Tegelikult on suure väsimuse põhjuseks talve jooksul organismi kogunenud mürgid.

Miks need mürgid tekivad? Kas ohtrast lihasöömisest?

Loomsest toidust tekib organismis jääkaineid tõesti rohkem kui taimsest. Liha on raskem omastada. Selleks kulub kaks korda rohkem aega kui kala omastamiseks. Põhjus on eelkõige liha ja kala erinevas rasvasisalduses. Kala sisaldab kasulikke rasvhappeid, nii et rasvane kala on tervislik, erinevalt rasvasest lihast.

Väsimuse üks põhjus võib olla rauapuudus. Kas siis aitab punase liha söömine?

Rauapuuduse puhul tuleb mõelda eelkõige sellele, et raua omastamine on häiritud. Põhjus võib olla toidutalumatuses. Üks toidutalumatuse sümptomeid on paks limakiht soolestikus, mis takistab raua imendumist. Levinud on piimatoidu- ja teraviljatoidutalumatus. Rauapuudus võib seega olla ka inimesel, kes sööb punast liha, samas taimetoitlasel, kes ei söö üldse liha ega kala, ei pruugi seda tekkida. Sama lugu on kaltsiumi omastamisega. Inimene võib küll palju piimatooteid süüa, aga tuleb ikkagi minu vastuvõtule osteoporoosi sümptomitega.

Mida siis teha tuleks?

Esimene samm toitainete omastamishäiretega võitlemisel on paast. Meie loodusravikeskuses saab paastukuuri ajal teha ka soolte sügavpuhastuse ning toidutalumatuse testid. Kui tead, milliseid toitaineid sa ei talu, saad valida endale sobivat toitu. Ka kehakaalu tõus võib olla tingitud ebasobiva toidu söömisest.

Kas paastu ajal juuakse vaid vett?

Kõigepealt juuakse spetsiaalseid teesid, pärast vett ja puljongeid, mis taastavad kiiremini keha pH ehk normaal­se happelise keskkonna. Muidugi on meil välja töötatud ka makrobiootiline dieet. Inimene ei pea seitse päeva ainult vedelikku jooma, vaid saab pärast dieedile üle minna. Kodus oskab ta juba ise dieediga jätkata. Tähtis on, et ta paastub mõttega, muudab püsivalt oma toitumisharjumusi. Õpetame inimesi meil veedetud paastunädala jooksul tervislikumalt toituma.

Mida kujutab endast teie välja töötatud Läänemere dieet?

Selle Euroopa Liidus patenteeritud dieedi põhimõte on, et siinse piirkonna inimeste eripära tuleb toitumisel arvestada. Ei maksa pakkuda meile iga päev näiteks Hiina või India toitu. Meie geenid on teised, samuti harjumused ja kliima. Läänemere dieedis kasutatakse kohalikke toiduaineid, seejuures öko- ja mahetoiduaineid nii palju kui võimalik. Süüakse Läänemere kalu: tavalist valget kala, räime ja heeringat. Põhirõhk on köögiviljadel: hautatult, keedetult, ühepajatoiduna. Aastaajati dieet natuke muutub. Talvel kasutame ka hapendatud köögivilja, aga mitte soolatud. Sool võib tekitada turseid ning tõsta vererõhku. Maitsestamiseks kasutame kohalikke vürtse, see aitab samuti vähendada soolasöömist. Toit on hästi värviline, sest inimene sööb ka silmadega. Näiteks salat – kõrvits, porgand, lehtsalat, peet ….

Süüakse ka kohalikku teravilja, kaunvilju ning kama. Läänemere dieedis ei kasutata toiduvalmistamisel praadimist ja tarvitatakse koos ainult omavahel sobivaid toiduaineid. Liha või kala sööme köögiviljaga, mitte tärkliserikka toidu – kartuli, leiva või tangainetega. Leiva või saia peale paneme liha asemel näiteks riivitud porgandist tehtud määret, tomatit, kurki jne. Jahvatatud kanepiseemnetest saab samuti hea võileivamäärde.

Mis siis juhtub, kui liha ja kartulit koos süüa?

Seedimisele kulub pikem aeg, sest valku ja tärklist on koos raskem seedida. Mida kauem toit seedib, seda raskem on seda omastada. Kui inimene seda teab, oskab ta väljas süües tellida liha kõrvale kartuli asemel köögivilju.

Mida arvata ütlusest, et enamiku haigusi sööme endale sisse?

Vanasti öeldi, et inimene on see, mida ta sööb. Praegu võime öelda, et inimene on see, mida ta suudab omastada. Vanasti oli toit n-ö puhtam, nüüd on palju geneetiliselt muundatud toiduaineid. Võõraid geene lisatakse taimedele selleks, et parandada toiduaine omadusi. Näiteks tomat peab olema transpordi­kõlblik ja kaubandusliku välimusega, kaua säilima. Varem ei tekitanud tomat nii palju allergiat kui nüüd. Kui inimene sööb geneetiliselt muundatud toitu, võib tal tekkida allergiline reaktsioon.

Eelistada tasub mahetoiduaineid ning kohalikke toiduained, kus pole kasutatud nii palju nitraate, säilitusaineid, pestitsiide. Välismaiseid puuvilju võiks vees leotada, seejärel kuuma voolava veega hoolikalt pesta ja koorida. Kõige rohkem mürke on koore all.

Liha puhul tuleb mõelda, et kui broiler on ühe kuuga kasvanud nii suureks, nagu kana peaks poole aastaga kasvama, siis on selge, et ta on ülestimuleeritud – hormoonidega, antibiootikumidega jne. Need mürgid sööme ka endale sisse.

Õnneks on meil kohalikku kala ka. Ei pea sööma iga päev Norra lõhet-forelli. Mida suurem kala, seda rohkem korjab ta merest endasse elavhõbedat. Kalakasvanduses saavad forellid aga toiduga üksjagu lisaaineid. Sellepärast ei tohiks palju süüa ei lõhet ega forelli. Forelliliha on muutunud nitraadisisalduse tõttu pehmeks. Ka poekurk mädaneb samal põhjusel kiiresti ära. Vanasti seisis peenralt korjatud kurk korvis paar nädalat.

Allikas: Õpetajate leht

Dr. Natalia Trofimova

Dr. Natalia Trofimova

Arst, kes teab, et tervis tuleb toidust, veest ja loodusest ning räägib Alkeemia.ee lugejatele ka paastumisest.

Palun rääkige natuke oma taustast. Te olete ju klassikalise meditsiini lõpetanud arst, ometigi tegelete tänasel päeval hoopis meditsiini alternatiivsema suunaga.

Lõpetasin tõesti Tartu ülikooli, kuid juba sel ajal sattusin tegelema paastumisega, teisisõnu ravinälgimisega Tartu Ülikooli kliinikumis. Tol ajal oli Leningradi meditsiini-instituudi poolt oli välja töötatud ravinälgimise programmid, kasutasime neid bronhiaalastma haigete ja allergikute puhul kopsukliinkus. Ravinälgimine kestis 21-28 päeva. Õppisingi paastumist edasi Leningradis.

Edasi olen täiendanud ennast Saksamaal, Schwarzwaldis loodusmeditsiini vallas. Õppisime koos Saksa arstidega nagu tudengid kunagi – kõigepealt teooria ja siis praktika, sõitsin tol ajal palju Saksamaa vahet.

Saksamaal õppisin kõige rohkem juurde vesiravi. Kas teadsite, mida spa tegelikult tähendab? Spa tähendab ravi läbi vee, tervise saavutamine läbi vee. Õppisingi seal peamiselt Kneipp-ravi ja vesiravi. Continue reading

1 9 10 11