TARTU, ESTONIA

Paastumine

Paastu pikkus sõltub patsiendi vanusest, kehakaalust ja üldseisundist, haiguse liigist ja arengujärgust ning muudest teguritest, näiteks sellest, kas tegu on head tervise seisundit hoidva (profülaktilise) või tervisehäiret raviva paastukuuriga. Kõige optimaalsem pikkus leitakse koostöös paastuarstiga.

Enne paastuma asumist määratakse kuuri pikkus alati kindlaks, sest see aitab organismi parima tulemuse saavutamiseks ette valmistada. Kui paastuda kvalifitseeritud juhendajate hoole all, saab enesetundest sõltuvalt kuuri kestust muuta.

Päevade arvu järgi nimetatakse paastukuure järgmiselt:

  • 1 päev koormusvaba päev
  • 1–3 päeva lühike profülaktiline paast
  • 5–7 päeva lühike ravipaast
  • 10–14 päeva keskmise pikkusega ravipaast
  • 21–28 päeva pikk ravipaast
  • 40 päeva ülipikk ravipaast

Jaotus menüü järgi

Paastukuure saab klassifitseerida selle järgi, mida on lubatud kuuri ajal süüa.

Paastumine on vabatahtlik täielik või osaline loobumine toidust ja/või joogist, et organismi puhastada ning taastada füüsiline ja vaimne tervis.

Laias laastus jaguneb paastumine profülaktiliseks ehk tervist tugevdavaks ning ravipaastuks, millega ravitakse arsti juhendamise all teatud haigust.

Paastumine on üldtervistava toimega ja seda saab kasutada mitmesugustel eesmärkidel. Eesmärgist sõltub paastukuuri pikkus ja selle kordamise sagedus.

Paastu liigitatakse mitmeti: kestuse järgi (alates ühest päevast kuni 40 päevani), selle järgi, kas inimene paastub omal käel või arsti järelevalve all, kas paastu ajal süüakse-juuakse midagi toitvat või mitte (veepaast, kuivpaast).

  1. Mitte midagi süüa, ainult juua – jooge paastukuuri jooksul oma valiku järgi vett, lisaks soovi korral sobivat taimeteed või soolata köögivilja puljongit.
  2. Ära jätta kõik, mis pole eluliselt vajalik – nikotiin, alkohol, kohv, maiustused, isu pärssivad ja vett väljutavad vahendid.
  3. Lahutada end argipäevamuredest – lõõgastuge, jätke end oma sisemise juhtimise hooleks, otsige rahu ja turvalisust, tehke end vabaks argipäeva survest ja kohustustest.
  4. Käituda loomulikult – oluline on tegelda sellega, mida keha nõuab. Puhake end välja, tehke sporti, kui te tunnete selle järele tarvidust. Puhkuse ja kehalise tegevuse vaheldumisel saavutate kõige kiiremini kehalise ja hingelise heaolu.
  5. Soodustada kõiki eritumisi – hoolitsege oma soole eest korra päraselt, st jooge lahtistavat taimeteed ning pikema kui kolmepäevase paastu juurde kuulub klistiir. Ainevahetuse laguproduktid väljuvad ka naha (sobivad hõõrumisprotseduurid veega), neerude (jälgige uriini kogust ja värvi) ja kopsude (atsetoonilõhn osutab puhastumisele) kaudu. Tähtis on suuhügieen: puhastage mitu korda päevas harjakesega keelelt kattu ja peske hambaid. Igal hommikul puhastage suu limaskesti 1 supilusikatäie õliga, mida hoiate suus umbes 3 minutit, loksutate ja sülitate välja.

Paastuja võiks teha iga päev mitu korda märkmeid selle kohta, mida ta on teinud, ning kirjutada üles, kuidas ta end parasjagu tunneb. Nii on paastujal (ja tema raviarstil) hea läbielatut analüüsida.

Näiteks kui inimene tunneb end ühel päeval kehvasti, aga järgmisel päeval on enesetunne halvem, siis ta mõistab, et eelmisel päeval ei olnud kriis veel alanud. Kindlasti tuleb üles märkida joodud vee kogus, jalutamise aeg ja läbitud kilomeetrite arv, vererõhu- ja kehakaalunäit, see, milline oli uni ja millised protseduurid sel päeval kavas olid ning kuidas need mõjusid.

Enesetunde ja faktide talletamine annab objektiivse aluse paastu kulgemise hindamiseks.

Paastumise ajal on esiteks kõige olulisem asjatundlik juhendamine ja peale selle

  • rahulik looduskeskkond, eraldatud paik, mis on eemal linnakärast;
  • võimalus jalutada päevas 10–15 kilomeetrit värskes õhus;
  • hoiduda organismi koormamisest ebavajaliku teabega, st. raadio, televiisor, arvuti ja telefon võiksid jääda kõrvale;
  • tarbida piisavalt vedelikku (vett ja toetavaid taimeteesid);
  • teha puhastus- ja teisi protseduure;
  • võimalus puhata segamatult, näiteks kodus paastudes hoiduda toidulõhnadest;
  • toetav keskkond: kodus paastudes koduste mõistev suhtumine, spetsiaalses paastuasutuses personali igakülgne toetus.

Paastujal tuleb oma elu ümber korraldada sel moel, et nii enne paastu, selle ajal kui ka järel saaks ta kinni pidada teatud piirangutest. Need puudutavad esmajoones toitumist ja füüsilist koormust.

Piiratakse ravimite võtmist või loobutakse neist sootuks (otsustab arst). Nagu ettevalmistusperioodil, nii on ka paastukuuri ajal keelatud suitsetamine, alkoholi, kohvi ja tee (v.a taimsed raviteed) kasutamine.

Paastuja arutab raviarstiga, millised protseduurid toetaksid tema valmistumist paastuks. Tähtis on ka psühholoogiline valmisolek: arstiga räägitakse läbi, mis on paastu eesmärk ja kui pikk see võiks olla, millised protseduurid on kavas ning millist tulemust oodatakse.

Kliinilised uuringud ja analüüside tegemine on vajalik ainult nende puhul, kes põevad mõnda kroonilist haigust. Kui kuuriks ettevalmistumise ajal tehtavate analüüside põhjal selgub, et krooniline haigus on ägedas faasis, siis selgitatakse välja, millal paastukuuri saab alustada, sest mõnikord tuleb haigus enne välja ravida.

Seepärast on hea, kui paastuja saab küsida nõu arstilt, kes valdab täielikult paasturavi metoodikat, teab näidustusi ja vastunäidustusi ning oskab patsienti paastuperioodiks ette valmistada, sest paastumisele tuleb tingimata läheneda individuaalselt.

Igal medalil on kaks külge

Üldjuhul on paasturavi mõeldud täiskasvanutele. Lastele on see näidustatud erandkorras ja paastuarsti koostatud individuaalse kava alusel. Paastumise eesmärk on õigel ajal vältida tervist ohustavaid riskitegureid ja kõrvaldada juba arenema hakanud haiguse tekkepõhjused. Vaimustusest üksi ei piisa: kui otsustada paastuda ravieesmärgil, tuleb ravikuur läbi teha arsti juhendamise all ning pidada peale näidustuste silmas ka vastunäidustusi, et hoiduda võimalikest negatiivsetest kõrvalmõjudest.

Paasturavi vastunäidustused jagunevad suhtelisteks ja absoluutseteks.

Alati, kui arst kaalub paastukuuri kui lisaravimeetodi rakendamist, arvestab ta haiguse vormi ja raskusastet ning seda, kui hästi patsient mingil perioodil paasturavi talub.

Suhtelised vastunäidustused 

Et paastumine mõjutab kõiki keha organeid, võib see kaasa aidata paljudest haigustest tervenemisele. Kui inimene märkab enda juures ebamääraseid sümptomeid ja tervisehäireid, ei ole see piisav, et alustada omal käel pikemaajalist paastumist, pidamata eelnevalt nõu paastuarstiga, sest paastumisel kui ravimeetodil on ka vastunäidustusi.

Suhtelised vastunäidustused on järgmised:

  • äsja tehtud raske operatsioon,
  • terviserike, mis nõuab operatsiooni,
  • äsja põetud raske haigus,
  • äsja läbitud keemiaravi,
  • seisund, mille tõttu patsient kasutab tugevaid ravimeid, mida ei tohi päevapealt ära jätta.

Näiteks vähihaige, kes on saanud äsja kiiritusravi, ei saa kohe alustada paastu, vaid peab kõige pealt andma organismile aega puhastuda mürkainetest ning puhata, sest ka paastumine on  koormus. Samamoodi ei saa üldjuhul alustada paastukuuri vahetult enne või pärast operatsiooni. Samal ajal toetab sapikivide operatsiooni see, kui patsient teeb ettevalmistusi paastuks. Teatud juhtudel ongi ka kliinilises meditsiinis kaks-kolm paastupäeva enne operatsiooni nõutav ettevalmistus operatsiooniks, kasuks tuleb või mõnikord on vältimatu soolepuhastus.

Kui patsiendil on kaksteistsõrmiksoole ja maohaavandi tugev ägenemine, pole sel perioodil soovitatav alustada paastu: sobiv aeg minna paastukuurile on siis, kui need sümptomid medikamentoosse ravi järel taanduvad.

Südamerikke korral ei tohiks paastuda üle kümne päeva järjest. Rasedus ja imetamine on naise elus periood, mil pikaajaline (üle kolme päeva) paast ei ole üldjuhul näidustatud. Kui aga raseda või imetava naise organismis tekib tugev mürgistus (väljendub iivelduse, oksendamise, nõrkusena), on lühiajaline paasturavi näidustatud, sest korralikult läbiviidud paaripäevane paastukuur leevendab väga kiiresti neid nähte. Pealegi ei suuda inimene mürgistuse seisundis nagunii süüa. Tingimata tuleb rasedal ja rinnaga toitjal paastuda arsti järelevalve all.

Absoluutsed vastunäidustused

Paastumine on täielikult välistatud järgmiste tervisehäirete korral:

  • tõsised psüühilised häired,
  • mao- ja kaksteistsõrmiksoole haavand,
  • raske neerupuudulikkus,
  • raske südamepuudulikkus, tugevad südame rütmihäired,
  • tromboos, tromboflebiit (kaugele arenenud veresoonte ummistumine), äsja läbipõetud südameinfarkt,
  • raske maksapuudulikkus,
  • raske kopsupuudulikkus,
  • lahtine tuberkuloos,
  • süsteemsed verehaigused (tugev aneemia, vere hüübimise tugevad häired),
  • I tüüpi diabeet ( suhkurtõbi) juhul, kui patsient saab insuliinravi,
  • kilpnäärme toksiline ületalitlus (türeotoksikoos),
  • kaugelearenenud vähk kasvaja (tugeva mürgistusega),
  • väga väike kehakaal (alates 20%-st alla normi).

Neerude ülesanne on vabastada organism mürkainetest ning keha puhastab end muu hulgas uriini kaudu, millega tulevad välja soolad. Muutused uriinis osutavadki keha põletikulistele protsessidele.

Kui neerud ei tööta normaalselt, võivad seal tekkida tursed ja kivid. Paastu ajal on tingimata tarvis, et neerud toimiksid, sest siis saavad nad kehast välja viia paastumise ajal vabanevad mürkained.

Sel ajal jälgime kindlasti ka uriini värvi: kui näeme, et hommikune uriin on tavalisest tumedam ja kontsentreeritum, tuleb suurendada joodava vee kogust. Kui paastukuuri ajal tekivad patsiendil organismis turse sümptomid, määrab arst ravitee (petersell, leesikas), mis soodustab vedeliku väljumist kehast ja toetab neerutegevust.

Paastuja täheldab, et uriin muutub häguseks, tekib ebatavaline hais ja seejärel sete. Uriinis on valku, mitmesuguseid sooli (uraadid, oksalaadid jt), suureneb kusihappe hulk ning leidub ka lima ja baktereid. Need nähud ei viita mitte neeruhaigustele, vaid tegu on organismi puhastumisprotsessiga ja nähud kaovad paastukuuri järel.

Neil, kellel on ka tavaelus uriin hägune (viitab jääkainetele organismis), on väga kasulik keha korrapäraselt paastuga puhastada. On kasulik teada, et uriini kaudu tuleb paastu ajal organismist välja ainult pool joodud vee kogusest – teine osa vett väljub naha, soolestiku ja hingamise kaudu. Alati, kui paastukuuri ajal tekib kahtlus, kas uriini eritub piisavalt, mõõdetakse täpselt ära nii joodava vee kui ka uriini kogus.

Korrapärane paastumine on neerukivide profülaktikaks. Selle käigus on neerukive välja tulnud, mis on patsiendi seisundit märgatavalt parandanud. Häid tulemusi annab ravipaast kroonilise neeruvaagnapõletiku ja põiepõletiku korral, samuti kortsneerude puhul, kui nendega tegeldakse algstaadiumis. Paast tugevdab põiekanalit ja ka uriinipidamatuse korral saadakse paastust abi.

Paastumine on vastunäidustatud raskes vormis kroonilise neerupuudulikkuse korral. Ka suurematest neerukividest aitab vabaneda ainult operatsioon.

Endokrinoloog Marju Pasti sõnul peaks iga perearst tegelema preventsiooniga ja vajadusel diagnoosima rasvtõve. Elustiili viivad õige le teele vaid mõistlik tasakaalustatud toitumine ja piisav füüsiline koormus.

Marju Past

Pasti sõnul maadlevad rasvtõvega kõige rohkem raamatupidajad, kehamassiindeks võiks väiksem olla ka paljudel juristidel. “Istuv ja närviline töö,” põhjendas Past. Peale nimetatute on kaaluga sageli hädas kodukontoris töötavad inimesed. “Elurütm läheb sassi, puudub kindel tööja puhkeaeg. Samuti on käepärast külmkapp hõrgutistega,” selgitas ta. “Pole mõtet töötada 24 tundi ööpäevas seitse päeva nädalas, et saada selle eest postuumselt medal,” utsitas ta inimesi tervislikkusele.

Kõige vähem on rasvunuid noorte vallaliste haritud naiste hulgas. Kõige suurem riskigrupp on abielus üle 25aastased haritud mehed. Rasvtõve tekkel mängivad rolli nii geenid, laiskus, vale toitumine, ühiskond kui ka sotsiaalsed olud. Rasvtõbe peaks diagnoosima iga perearst. “Kindlasti tuleks vastuvõtul sellele tähelepanu juhtida ja põhjuseid uurida,” ütles Past.

Sageli aga pole perearstil selleks aega, kuna elu ja toitumise analüüs nõuab vähemalt tunni pühendamist patsiendile. 

Lihtne valem aitab selgusele jõuda 

Pasti sõnul on rasvtõve diagnoosimine lihtne. Tuleb arvutada välja kehamassiindeks, st kaal (kilodes) jagada pikkuse (meetrites) ruuduga. Selle valemi järgi saab igaüks tuvastada, kas ta on ülekaaluline, rasvunud või õiges kaalus. Normaalkaalus inimene saab tulemuseks 18,5–24,9 kg/ m2. Edasi algab ülekaal. Kehamassiindeks alates 30 kg/m2 tähendab rasvumist. Näitaja 40 kg/m2 või suurem viitab juba morbiidsele rasvumisele.

Inimese tervise puhul on tähtis ka see, kus rasvkude paikneb: kas see on kõhupiirkonnas või ühtlaselt üle keha. “Vööpiirkonda kuhjunud rasv on ohtlik, sest põhjustab bioaktiivsete ühendite töös muutusi ja see häirib organismi tööd tervikuna,” selgitas Past. Rasvtõbe aitavad vältida normaalne füüsiline koormus ja õige toitumine. “Kõike peab parajalt olema,” soovitas endokrinoloog, kes teab hästi, et rääkimine on kerge, aga sõnade järgi elamine keeruline.

Kuna tegu on elustiilihaigusega, tuleks revideerida kogu elukorraldust. “Kas saab muuta liikumisharjumusi, toitumist? Kas töö- ja puhkeaaeg on paigas?” loetles ta teemasid, mille üle mõelda.

Kehakaalu langetamisel toimivad lihtsad nõuanded

Igal juhul tasub kaalu alandada. Ka rasvtõvega seotud haigused alluvad ravile paremini, kui kaal mõõdukalt langeb, rõhutas arst. “Ühtlasi on ravi siis kergem ja odavam,” tõi Past välja.

“5–10protsendisel kaalulangusel on tervisele kõige suurem efekt,” jätkas ta. Tähtis on süüa regulaarselt ehk kolm-neli toidukorda päevas, mitte üks-kaks, nagu see pahatihti kombeks on. Teiseks tuleks liikuda, alustada kas või jalutuskäigust. “On äärmiselt oluline, et perearst annaks järgitavaid nõuandeid. Vanemat prouat ei tuleks saata esimese asjana jõusaali. Ta lihtsalt ei lähe sinna,” sõnas endokrinoloog. Samuti soovitas Past hoiduda toitumismoodidest, nagu paastulaagrid või paleo dieet. “Ekstreemsete dieetidega võib keha lukku ajada ehk kiiresti kaotatud kilod tulevad veel kiiremini tagasi ja nende mahasaamine on hiljem topeltraske. Toimivad lihtsad nõuanded,” lisas ta.

Number:

45,8% Eesti inimestest on rasvunud. Nende seas on mehi 53,3% ja naisi 40,9%. Kõige rohkem ehk üle 70% on ülekaalulisi 55–64aastaste seas.

Tasub teada: Rasvtõbi lööb rivist välja kogu organismi

Mis toimub rasvunud kehas?

  • Muutub keharakkude insuliinitundlikkus, mis on põhiline diabeedi tekkimise riskitegur. Insuliin on kõhunäärmes toodetav hormoon, mis tagab glükoosi jõudmise rakku. Ebakvaliteetne insuliin aga ei pääse rakku, sest see ei tunne hormooni ära. Keha hakkab rohkem isuliini tootma, kuid sellest hoolimata rakud nälgivad.
  • Vabade rasvhapete sisaldus organismis ehk eri tüüpi kolesteroolide tase läheb paigast, sest keha üritab rasvumisega võidelda, intensiivistades rasvade lagundamist. Seepärast kasvab vabade rasvhapete hulk, mis omakorda koormab maksa.
  • Muutub hormoontasakaal organismis, muu hulgas suureneb kortisooli tootmine, mis intensiivistab rasvkoe ladustamist ja suurendab näljatunnet.
  • Kannatab viljakus. Meeste vööpiirkonna rasvumine toob kaasa testosteroonitaseme languse ja östrogeenitaseme tõusu. Seetõttu meeste lihasmass väheneb. Naistel võivad hormonaalsed häired kaasa tuua polütsüstiliste ovaariumide sündroomi.
  • Väheneb adiponektiinisisaldus organismis. Adiponektiin kaitseb veresooni aterosklerootiliste muutuste eest.
  • Rasvumisel tekib juurde veresooni, kasvab vere maht ja see toob kaasa lisakoormuse südamele.
  • Õgirakud ehk makrofaagid infiltreeruvad rasvkoesse, mille üks tagajärg on nende toodetavate bioaktiivsete aine te taseme tõus ja põletikumarkerite suurenemine.

Ülekaaluga kaasnevad haigused:

  • Teist tüüpi diabeet – 80% diabeetikutest on ülekaalulised
  • Arteriaalne hüpertensioon ehk kõrgvererõhktõbi
  • Rasvade ainevahetushäired ehk düslipideemiad
  • Organismi põletiku- ja trombivalmidus
  • Kusihappe suurenenud väärtused ehk hüperurikeemia ja podagra teke
  • Südame-veresoonkonnahaigused
  • Suurem tõenäosus pahaloomulise kasvaja väljakujunemiseks ja selle viletsam ravile allumine

Et aru saada, kuidas tekib jämesoole häire, meenutagem, et jämesoole ülesanne on viia organismist välja seedeprotsessi käigus tekkinud jääkaineid (roojamasse). Jämesoole limaskesta ärritust, põletikku ja kahjustust nimetatakse koliidiks, mis võib väljenduda nii kõhukinnisuse kui ka kõhulahtisusena (need võivad ka vahelduda). Nii täiskasvanul kui ka lapsel võib tekkida ootamatu ühe-kahepäevane kõhulahtisus ning et see kaob iseenesest, ei pöörata sellele tähelepanu. Kui kõhulahtisus hakkab korduma, mõistab inimene, et seda põhjustab toit – tihti avastatakse nii enda jaoks varjatud toidutalumatus.

Jämesoole toimimises on suur roll ka mikroflooral. Jämesoolepõletik nõrgendab organismi normaalset mikrofloorat, mis annab kahjulikele bakteritele ja seentele võimaluse ohjeldamatult paljuneda ning hävitada normaalne mikrofloora täielikult. Niisiis ei anna pelgalt probiootikumikuur üldjuhul tulemust, vaid sellele peab eelnema paastu-puhastuskuur koos jämesoole puhastamisega. Seejärel võetakse elavaid probiootikume hommikuti pool tundi enne sööki.

Kui haigus süveneb, lisanduvad gaasid ning väljaheites on näha lima ja verd. See näitab, et välja on kujunenud jämesoole limaskesta sügavam kahjustus ning haavandiline koliit. Patsiendid kaebavad halva seedimise ja liigse täiskõhutunde üle pärast sööki, gaaside, iivelduse ja ebamääraste valude üle kõhus. Nende keel on tihti kaetud katuga ja hingeõhk muutub halvaks, tekib peavalu, uimasus, väsimus, liigeste pinge ja depressioon.

Koliidi, seedeelundite talitluse häirete, ärritunud soole sündroomi ning gluteeni- ja laktoosi talumatuse korral on näidustused üldjoontes samad. Need haigused alluvad ravipaastule hästi, sest seedetrakt saab puhkust. Taastumisperioodil ja ka selle järel tuleb arvestada individuaalse toidutalumatuse testi tulemusi, sest kõnealused tervisehäired on tavaliselt seotud ensümaatiliste häiretega. Kui inimesel pole piisavalt ensüüme teatud toidu omastamiseks, ladestub see organismi ning võib tekitada mürgiseid vaheprodukte. Need tunneb ära häirivatest  sümptomitest: gaasidest, kõhukinnisusest ja sagedasest kõhulahtisusest.

Toidutalumatuse ravi tasub alustada sellest, et puhastada jääkained kehast paastuga korralikult välja ja hakata võtma probiootikume. Kui normaalne mikrofloora on kehas alla surutud ja soolestiku tegevus häiritud, tekib düsbakterioos. Sellisteks allasurujateks võivad olla hormoonpreparaadid, antibiootikumid, toidulisandid ja säilitusained.

Maohaigused on alati seotud toiduga, aga ka emotsioonidega. See, et tänapäeval ei pööra inimesed tähelepanu toidukultuurile – süües tihti telefoniga rääkimise ajal või arvuti taga istudes –, põhjustab mao limaskesta kahjustusi. Laialt levinud helikobakteri infektsioon näitab, et bakter, mis võib aastaid endast mitte märku anda, ägeneb alles siis, kui tal tekib selleks maos sobilik keskkond. Sel juhul surub tugev antibiootikumide ravikuur põletiku alla ja nähud kaovad, aga sageli (kui inimene rikub oma toidu- ja/või elu režiimi või sattub stressiolukorda) algab kõik otsast peale. See protsess väljendub mao limaskesta põletikuna (gastriit) või kaksteistsõrmiksoole limaskesta kroonilise põletikuna (duodeniit). Need võivad esineda koos; gastriidivalud ilmuvad esmajoones söömise järel, duodeniidi puhul pigem tühja kõhuga öösel. Lõpmatuseni ei saa haigust siiski alla suruda: nii mao ja kaksteistsõrmiksoole limaskest kui ka seinastruktuur kahjustuvad aja jooksul ning tekivad haavandid. Selle tagajärg on toidu omastamise häire, tekib vitamiinide ja mikroelementide puudus ning kehvveresus.

Kui isegi selle järel ei muuda inimene oma toitumisharjumusi, viib protsess lõpuks välja kasvajarakkude tekke ja vähini. Seetõttu on igaühel, kellel kirjeldatud sümptomid tekivad, vaja täpselt
tunda haiguse arenemise protsessi, et mõista, miks tuleb pöörata tähelepanu oma toidule, elustiilile ja emotsioonidele. Miski ei anna maole paremini rahu kui paast: alguses pärsib see maomahlade mõju mao limaskestale ja seejärel taastab mao struktuuri. Nii üli- kui ka alahappesuse puhul kaovad ravipaastu järel valud maopiirkonnas, röhatised, kõrvetised ja iiveldus.
Maosekretsioon normaliseerub. 

Paastukuuri järel tehtud röntgeniuuringud on näidanud, et paastumisega kaob limaskesta süvend, mille on tinginud haavand. See tähendab, et patsient on peaaegu tervenenud. Selle seisundi
hoidmiseks tuleb loobuda suitsetamisest ja alkoholist, järgida toitumis režiimi, samuti hoiduda konfliktidest nii tööl kui ka eraelus. Taastumisperioodil sõltub menüü sellest, kas patsiendil on
ala- või ülihappesus. Ülihappesust tekitavaid aineid tuleb vältida ning kui see haigus esineb koos refluksiga (toidu tagasiheide), ei tohi kohe pärast sööki pikali heita. Refluksi puhul võib ülihappesus tekitada rinnus kõrvetisi ning valusid kuni kurguvaluni – inimesel võib kergesti tekkida tunne, et tal on kurgupõletik. Seepärast on taastumine väga individuaalne, isegi iga ravimtaim
ei sobi paastu- ja taastumisperioodiks. Näiteks piparmündi- ja kibuvitsamarjatee võivad põhjustada ülihappesust. Rahustava tee saab keeta ristiköömnetest, apteegitillist, kummelist, mõnele
mõjuvad hästi saialill ja naistepuna.

Hea tulemuse on taastumisel andnud hommikul enne sööki ühe kolmandiku klaasi kartulimahla joomine (võib lisada porgandimahla). Taastumisperioodil tuleb vältida toore köögivilja söömist,
lubatud on ainult riivitud õun ja porgand. Head on köögiviljasupid ja pudrud. Väikses koguses sobivad täisterajahust kuivikud ja näkileivad, ent täiesti tuleb kõrvale jätta värsked pagaritooted
ja kontsentreeritud puuviljamahlad.