TARTU, ESTONIA

Paastumine

Tuleb silmas pidada, et ülalesitatud etapid on üldistus. Et iga inimene on eriline, tullakse ka ravipaastust läbi natuke erineval moel. Palju sõltub paastujast ja tema organismi reageerimisest  toimuvale, aga ka paastumiskeskkonnast ja kasutatud ravimeetoditest. Seepärast ongi hea teha pikem paast läbi kogenud paastuarsti järelevalve all, vähemalt esimestel kordadel, kuni õpitakse tundma oma keha reaktsioone. Hea reaktsiooniga inimesel väljenduvad kõik etapid ilmekalt ja õigel ajal ning sel juhul saab olla kindel ravipaastu tugevas tervistavas toimes.

Kui paastu etappidele osutavad nähud väljenduvad selgesti, ent hilinevad, või vastu pidi, on õigeaegsed, ent ilmnevad nõrgalt, on ravipaastu tervistav mõju nõrgem. See tähendab, et positiivsed tulemused ilmnevad oodatust aeglasemalt või on ebapüsivad. Mainitu puudutab eelkõige neid, kelle põhilised närviprotsessid on kas inertsed või üleliia liikuvad. Inertsus tähendab aeglust, depressiivset seisundit, aega, mil inimene ei soovi midagi teha.

Närviprotsesside liigse liikuvuse all mõeldakse aga ärevushäireid ja hüper aktiivsust. Kuna vegetatiivse närvisüsteemi töö on väga individuaalne, tuleb arvestada inimese omapära (vt sümpaatilise ja para sümpaatilise närvisüsteemi kohta lähemalt peatüki „Tervis ja selle vaenlased” alapeatükki „Energiast ida meditsiini järgi”, alajaotus „ Pärilikkuse energia ja elu jooksul lisanduv energia”).

Mõne paastuja puhul ei õnnestu kirjeldatud etappe kindlaks määrata, sest organismi reaktsioon paastumisele on väga nõrk. Seepärast kaasneb ravipaastuga nende puhul üksnes vähene ja lühiajaline tervistav mõju ning halvimal juhul ei ilmnegi oodatud tulemusi. Isegi kui paranemine ei teki kohe esimese paastu järel, tuleb jätkata paastumist korrapäraselt ka edaspidi, sest see aitab vegetatiivset närvisüsteemi tasakaalustada.

Nüüd läheb organism sisemiselt toidult tagasi tavatoidule ja seda tehakse sujuvalt. Soola toidule ei lisata, ei tehta ka klistiiri. Paastu ajaks vähendatud füüsilist koormust tuleks suurendada järk-järgult. Bioloogilise seaduspärasuse järgi algab pärast igasugust pidurdust ja aeglustusprotsessi erutuse ja tõusuprotsess. Seda uurinud vene teadlane Ivan Pavlov väitis, et mida intensiivsem ja sügavam (teatud piirideni) on kurnatus, seda intensiivsem ja tugevam on taastumisprotsess. See selgitab taas ravipaastu positiivset toimet: nälgimisega luuakse organismis pidurdusseisund ning nälgimise lõpetamise järel algab intensiivne taastumine – uuenemisprotsess on tormiline.

Taastumine on äärmiselt vajalik osa paastukuurist, mida ei tohi alahinnata: see etapp peaks kestma sama kaua kui ilma toiduta veedetud aeg. Just selle perioodi ajal režiimi ja reeglite rikkumine põhjustab tüsistusi.

Taastumisel on kolm erinäolist etappi:

a) Asteeniline taastumine

Asteenilise taastumise periood kestab taastumisperioodi esimesest kolmanda päevani. Juba esimese tillukese toiduportsjoni (100–200 g hapu piima, putru või köögivilja) saamisele reageerib organism küllastustundega. Lühikese aja (umbes 20–30 minuti) järel tekib uus näljatunne, süveneb nõrkus ning meeleolu võib kõikuda. Esimesel kolmel taastumispäeval on väga oluline kindla toidu režiimi järgimine: süüa tuleb võrdsetes kogustes 5–6 korda päevas ning ühtegi toidukorda ei tohi vahele jätta.

Kui selja taga on üle viie päeva kestnud paast, tuleb sooletegevuse taastamiseks hakata kasutama probiootikume. Kõht hakkab üldjuhul läbi käima toitumise teisest-kolmandast päevast alates. Protsessi saab ergutada lahtistava taimetee joomise ja kõhu massaažiga. Pulss on taas kiirem, hingamine pindmisem ja sagedasem. Kehakaal langeb veel veidi, umbes 100–200 g ööpäevas. Tuleks jälgida ruumi temperatuuri ja õhuniiskust: palav ja kuiva õhuga ruum mõjub paastujale halvasti (paras ruumitemperatuur on kuni 21 kraadi).

Nagu paastumise ajal, tuleb ka nüüd liikuda rohkesti värskes õhus, aga raske füüsiline koormus veel ei sobi.

b) Intensiivne taastumine

Üldjuhul tunneb paastuja neljandast kuuenda taastumispäevani suuremat isu, vajades küllastumiseks rohkem toitu. Suurema isu periood kestab taastumisperioodi lõpuni. Taastub füüsiline jõud, kiiresti paraneb enesetunne ja tuju. Arteriaalne vererõhk normaliseerub, pulss muutub püsivaks ja kõht käib läbi normaalselt. 

Kogu paastuga kaotatud kaal võib tagasi tulla, kui paastupäevade järel minnakse otse üle sellisele menüüle ja ebaühtlasele päeva režiimile nagu enne paastukuuri.

c) Normaliseerumine

Isu väheneb taas mõõdukaks ning toit ei ole enam suurima huvi allikas. Meeleolu on rahulikum ja püsivam. Paastu järel kogeb inimene, et tema maitsemeel on muutunud ja teravnenud, ta tunneb toitude maitset paremini. Ta pole enam nõus sööma näiteks rämpstoitu, kaduda võib huvi suitsetamise, alkoholi, kohvi ja liigse alkoholi vastu.

Taas on sügis akna taga. Millest Te unistate jahedatelel sügispäevadel? Soojusest, mugavusest, sisemisest rahulolust ja muidugi tugevast tervisest, et võidelda saabuvate viirustega.

Kutsume Teid LOODUS BioSpasse – just selleks, et lõõgastuda, saada jõudu, läbida organismi puhastus (detox) ja keha talveks ette valmistada.

Boonusena kaotate liigsed kilod. Et tulemus oleks veel efektiivsem, meie poolt kingituseks raviprotseduurid!

Raviprotseduurid – kingitused

Kingitused 2019. aasta 7 päevaste puhastavate ja noorendavate ravipaastu, dieedi ja detoks kuuride ajal:

  • 02.10.2019 – 08.10.2019 Dr N Trofimova bioresonantsdiagnostika ja konsultatsioon
  • 12.10.2019 – 18.10.2019 Bishofit soola ravivanni kuur (3х)
  • 21.10.2019 – 27.10.2019 jalgade lõdvestav massaaž (3х)
  • 02.11.2019 – 08.11.2019 parafiiniravi kätele või jalgadele (3х)
  • 13.11.2019 – 19.11.2019 ürdivann hüdromassažiga (3х)
  • 23.11.2019 – 29.11.2019 Dr N Trofimova bioresonantsdiagnostika ja konsultatsioon
  • 04.12.2019 – 10.12.2019 jalgade lõdvestav massaaž (3х)
  • 14.12.2019 – 20.12.2019 parafiiniravi kätele ja jalgadele (3х)

Ärge jätke kasutamata võimalust enda eest hoolitsemiseks ja registreeruge kohe, sest kohtade arv on piiratud!
* Kinkeravi 7-päevase programmiga.

BRONEERI OMALE AEG SIIN

Süsivesikud põlevad täielikult ära paastumise alguses esimeselteisel päeval, kui nende varud on veel suured. Seejärel algab rasva põletamine. Varude lõppemise tõttu hakkavad aga verre kuhjuma rasvade mittetäieliku oksüdatsiooni produktid (happed, atsetoon), mis peegeldub ka paastuja enesetundes: tuntakse peavalu, iiveldust, nõrkust, kehva olekut. Nende sümptomite taandumisele aitab kaasa värske õhu käes liikumine ja soolestiku puhastamine klistiiriga.

Atsidootiline kriis võib kesta viienda kuni seitsmenda päevani ning siis ootamatult – isegi ühe tunni jooksul – täielikult lõppeda. Siis tunneb paastuja end taas suurepäraselt. 

Hea enesetunde taastumine näitab, et keha on lülitunud väliselt toidult üle sisemisele. Raskesse olukorda pandud organism hakkab tootma suhkruid omaenda rasvadest ja valkudest. Paastuja enesetunne on hea seni, kuni organismis on veel rasvade ja valgu varusid.

Mineraalide ja mikroelementidega seoses tuleb rääkida sisemisest toidust, st ketokehade tekkest, sest need mõjutavad organismi pH-d. Ketokehad ei teki kohe. Kui organism alustab paastumist veresuhkru ärapõletamisega, tunneb inimene tavaliselt nõrkust, väsimust ja peavalu. Seejärel on tarvis veidi aega, kuni organism läheb üle puhastumise järgmisele etapile ja hakkab põletama rasvu. Mida kiiremini see juhtub, seda parem.

Seitsmepäevase paastukuuri ajal tekib ketokehasid umbes kolmandast viienda päevani; seejärel hakkab nende hulk stabiliseeruma ning langema. Ketokehade kogus ei vähene kunagi nullini. Et saada ketokehadest kiiremini lahti ja normaliseerida keha pH, anname Looduse biospaa paastukuuril patsientidele baaspulbrit (kaaliumi, naatriumi ja magneesiumi preparaati).

Lipiidid (rasvad) täidavad organismis mitmesuguseid ülesandeid. Nad on vajalikud rakkude ja kudede normaalseks funktsioneerimiseks ja täidavad spetsiifilisi biofunktsioone: hoiavad rasvlahustuvate ühendite, vitamiinide ja hormoonide taset ning transpordivad neid.

Rasvad on inimkeha energia põhivaru. Nad moodustavad nahaaluse ja siseelundite rasvkoe. Rasva nahaalune kiht tagab termoisolatsiooni, kaitstes organismi mahajahtumise eest.

Siseorganite ümber moodustunud rasvakiht kaitseb neid mehaaniliste põrutuste eest. Toidust maksas sünteesitud rasvad deponeeritakse rasvkoes. Kui toidus on palju süsivesikuid, moodustatakse nendest rasva ka maksas ning sellest algabki rasvumine. Paastumise ajal mobiliseeritakse rasvad rasvkudedest ja põletatakse neid.

75 kg kaaluval inimesel on keskmiselt 15–17 kg neutraalrasva, mis katab organismi energia vajaduse 10–12 nädala jooksul. Rasvkoe rasv moodustab energiavarust 89% ning 1 grammi rasva põletamisel vabaneb 9 kcal, aga 1 gramm valke ja süsivesikuid annavad ainult 4 kcal.

Veresuhkru piisavat taset hoiavad meie organismis toit, glükoosi tootmine ( glükoneogenees) ja glükogeeni lõhustumine (glükogenolüüs). Paastumisel kasutab organism energiaallikana sisemisi varusid. 

Esimesena põletab keha oma varudest ära süsivesikud, sest nendest saab energiat kõige lihtsamini. Süsivesikute ülesanne on hoida veresuhkru taset. Glükoosi transport verest kudedesse sõltub insuliini ja glükogeeni sünteesist, st kõhunäärme rakkude funktsioneerimisest.

Pärast söömist suureneb vere glükoosisisaldus ja see stimuleerib insuliini paiskumist verre. Insuliin omalt poolt reguleerib rakkude tundlikkust veresuhkru suhtes. Vaba glükoos läbib insuliini abil rakumembraane ja jääb rakku kasutamiseks. Kui pärast söömist saabub korraga suur hulk glükoosi, juhatatakse see värativeenide kaudu maksa, kus glükoos salvestatakse glükogeenina. Sellega välditakse glükoositaseme väga suurt tõusu veres.

Kui organism toitaineid väljastpoolt juurde ei saa, täidab seda funktsiooni maks oma varudest – glükogeeni arvelt. Veresuhkruvarud vähenevad. Veresuhkru taset aitavad hoida ning reguleerida maks ja neerukoor (tõuseb kortisoonitase) oma varudest, tootes glükoosi. Seda protsessi nimetatakse glükoneogeneesiks. Umbes 90% glükoneogeneesist toimub maksas ja 10% neerukoores. Glükogeenist vabanenud glükoos imendub verre ja hoiab ära hüpoglükeemiat, mis tähendab veresuhkru taseme langemist liiga madalale. Suhkrutase püsib veres madal, aga siiski normi piires (umbes 3–3,5 mmol/l), mis rahuldab rakkude, kudede, närvikoe ja skeleti lihaste talitluse ning organismi ainevahetuse vajadused.

Glükoosi leidub kõikides elundites ja kudedes, samuti veres. Paastu ajal vere suhkrutase langeb ja väheneb ka insuliini hulk. Siis reguleerib vere suhkrutaset glükagoon, mille toime on insuliinile vastupidine: glükagoon stimuleerib maksa, et too lõhustaks glükogeeni glükoosiks. See tähendab, et organism on üle läinud sisemisele toidule, mis annab neerupealiste kudedele võimaluse taastada oma töö. Tihti paraneb paastu järel rakkude insuliinitundlikkus ja glükoosi omastamine rakkudes.

Maksa glükogeen muutub glükoosiks ja seda saab kasutada ka anaeroobsetes tingimustes (olukorras, kus organism ei ole hapnikuga küllaldaselt varustatud). Kui füüsiline aktiivsus suureneb, ei muutu glükogeen enam glükoosiks ning veresuhkru tase ei tõuse, vaid orga nismis lülitub sisse adenosiin trifosfaadi (ATF-i) tootmine, mis on lihastööks vajalik energiaallikas. Seepärast on tähtis olla paastu ajal füüsiliselt aktiivne: see hoiab lihastoonust, parandab enesetunnet ja normaliseerib vere pH. Vähene liikuvus muudab vere happelisemaks.

Paastumise eesmärk ei ole mitte kaalust alla võtta, vaid tagada, et organsüsteemid ja hormoonid töötaksid korralikult. Tähtis on mõista, et paastumine on paljude inimeste elus üksnes episoodiline protsess, ehkki järjest rohkem inimesi võtab aega ja tuleb kord aastas paastuma ka pärast esimest kogemust. Kindlasti peab paastuma hakkamise järel õppima igapäevaselt õigesti toituma ja järgima taastumiseks sobivat dieeti.

Inimesed, kes on läbi teinud paastukuuri, teavad, et näljatunnet esineb ainult alguspäevadel, hiljem kaob see täielikult. Kus on siis need näljapiinad, millest oleme nii värvikaid kirjeldusi lugenud ja mis panevad nälgija käituma ebainimlikult?

Siin tuleb eristada pealesunnitud nälgimist ja teadlikku toidust loobumist. Soovimatu nälgimine põhjustab tõesti piinu ja paljusid raskeid haigusi, isegi surma, kuid see erineb teadlikust paastumisest sama palju kui kurjategija nuga kirurgi skalpellist.

Kuni füsioloogid polnud välja selgitanud, millised protsessid organismis teadliku toidu piiramise ajal toimuvad, tundus paljudele väga veider väide, et nälgimist saab kasutada ravi eesmärgil. Näljahaiguseks nimetati tookord alimentaarset düstroofiat ning rohked uurimistööd kirjeldasid selle tõttu organismis toimuvaid muutusi, mille hulgas olid düsenteeria, tuberkuloos, tursed, ainevahetus- ja psüühikahäired (tuntud ka näljapsühhoosina). Seetõttu suhtusidki paljud arstid nälgimisse põhimõtteliselt taunivalt ning süüdistasid ravipaastude korraldajaid isegi šarlatanluses.

Vene füsioloogi Ivan Pavlovi (1849–1936) ja tema õpilaste uuringutega on tõestatud, et täieliku paastumise korral asendub viiendast kaheksanda päevani maomahla tavaline sekretsioon nn spontaanse sekretsiooniga ning selles sisalduv rohke valk imendub mao limaskesta kaudu uuesti verre. See tähendab, et organismis lülitub sisse kohastumismehhanism, mis aitab pidurdada paastuaegset valgukadu ning tagab aminohapete juurdevoolu, mida organism saab kasutada tähtsamate organite valkude taastamisel.

On teada ka see, et pealesunnitult nälgiv loom ja inimene hukkuvad juba enne kurnatuse staadiumisse jõudmist. Selle põhjustab enesemürgitamine ainevahetuse jääkproduktidega.

Arsti järelevalve all tehtava paastu ajal viiakse need jääkained aga spetsiaalsete protseduuride abil kehast välja. Seepärast kuuluvad ravipaastu juurde sellised protseduurid nagu klistiir, vann, massaaž, jalutuskäigud looduses ja hingamisharjutused. Need aitavad hästi taluda isegi 30–40 päeva kestvat paastumist ning mürgistusnähte ei kaasne.

Üks esimesi nälja toimemehhanismi uurijaid oli tuntud pato – füsioloog, vene professor Viktor Pasutin (1845–1901). Ta pühendas nälja uurimisele aastaid ning uuris selle rolli nii inimese kui ka looma arengus. Tema määratluse järgi on nälg organismi seisund, mille puhul tema kulutusi ei kaeta osaliselt või täielikult väljastpoolt ning ta on sunnitud eksisteerima omaenese varude arvelt.

Miks on loodus kinkinud meile sellise tunde nagu nälg? Neile küsimustele on andnud vastuse füsioloogide eksperimendid. Teame, et elu aluseks on pidev ainevahetus. Et hoida sisekeskkonna tegevus teatud tasemel, on organismil vaja olla veendunud selles, et tema toitainete varud täienevad pidevalt ning et pole nende lõppemise ohtu. Seepärast tekibki inimesel nälg juba hulk aega enne seda, kui tema sisemised varud lõpevad.

Loomkatsed on näidanud, et nälja- ja küllastustunde emotsioonid tekivad aju teatud piirkondades ärrituse tulemusena. Neid piirkondi nimetatakse vastavalt näljakeskuseks ja küllastuskeskuseks. Kui näljakeskus hävitada, kaob näljatunne sootuks ning organism hukkub täieliku kurnatuse tõttu. Küllastuskeskuse purustamine põhjustaks aga kestva näljatunde. Näljakeskuses tekkiv näljatunne on vajalik selleks, et toitainete varud ootamatult otsa ei saaks.

Vene füsioloogide Pjotr Anohhini (1898–1974) ja Konstantin Sudakovi (1932–2013) juhtimisel tehtud uuringutest selgus, et tühja kõhu tunne on organismile nagu agent, kes teatab näljakeskusele, et toitainete tase on hakanud kõikuma. Selle raporti peale näljakeskus erutub ja mõjustab ajukoore otsmikupiirkondi, mis vastutavad toitumise eest. Uuringute käigus tuli välja veel üks huvitav asjaolu: pärast erutavat teadet toitainetaseme alanemisekohta on näljakeskus suuremas ärritusseisundis ainult esimestel näljapäevadel, rahunedes seejärel. Ärrituse pidurdumine kestab sama kaua, kuni organismis leidub sisemisi varusid, millest toituda.

Füsioloogid on katsetega tõestanud, et organismis on paastu ajaks kasutada varusid suures ulatuses: tervelt 40–45% inimese kehakaalust. Kui täielikul paastumisel vähenes kehakaal 20–25%, ei täheldatud organites ja kudedes mingeid patoloogilisi muutusi. Alles kaalulangus üle 40% võib põhjustada pöördumatuid muutusi, näiteks maksa ja neerude rasvväärastust ja degeneratiivseid muudatusi närvisüsteemis.

Tänapäeval praktiseeritava doseeritud ravipaastu käigus kaotavad patsiendid 25–30 päevaga kaalust 12–15%, mis on tunduvalt alla ohtliku piiri.

Paastumine pole nälgimine – kes nälgib, see ei paastu. Paastumine on vabatahtlik, teadvustatud ja kindlalt ette teada pikkusega protsess, nälgimine aga pealesunnitud hädaolukord.

Oleme harjunud saama toidust iga päev teatud hulga kilokaloreid, mida kasutame energia saamiseks – et keha normaalselt funktsioneeriks. Tihti sööme siiski palju rohkem, kui meie põhi -ainevahetus vajab. Sestap tekivad rasvumine, tselluliit, suhkurtõbi, veresoonte lupjumine, samuti liigeste ainevahetuse häired ja veel hulk teisi haigusi või nende eelsoodumus.

Paastu ajal ei saa keha väljastpoolt toitu, imenduvaid toitaineid seedetrakti juurde ei tule ning organismi kõige kiirem ülesanne on rahuldada kudede energiavajadus, milleks tuleb hoida veresuhkru taset. Seepärast hakkab organism kasutama oma sisemisi varusid – aineid, mis on rakkudesse ladestunud ja mida keha ei ole saanud lõpuni omastada. Kõigepealt kasutab organism ära kõige vähem vajalikud varud, st haiged ning rasva- ja kasvajarakud.

Välimine ja sisemine toitumine

Organism saab eluks vajalikku energiat kahel viisil. Esimene võimalus on saada toitu väljastpoolt: on hea, kui inimene sööb mõõdu järgi ning ammutab toidust jõudu ja soojust. Tänu tervislikule toitumisele saavutatakse tervis, hea töövõime ja üldine heaolutunne.

Teine variant on hankida toitu seestpoolt. Organism põletab alati osa välist toitu ära ja osa ladestab tulevikuks. Kui midagi juurde ei tule – paastumise ajal –, tuleb tal hakata kasutama varusid ehk üle minna sisemisele toitumisele. Seepärast tunneb paastuja end terve, töövõimelise ja rahulolevana. 

Paastukuuri sisuks on ümberlülitumine esimeselt toitumisviisilt teisele. Üleminek söömiselt paastumisele kulgeb iseeneslikult juhul, kui paastuja usaldab oma keha jõude ning kui tal on teadmine inimese etteprogrammeeritud võimest paastuda. Igaüks meist kannab endas võimet lülituda ümber paastumisele.