TARTU, ESTONIA

Paastumine

Süsivesikud põlevad täielikult ära paastumise alguses esimeselteisel päeval, kui nende varud on veel suured. Seejärel algab rasva põletamine. Varude lõppemise tõttu hakkavad aga verre kuhjuma rasvade mittetäieliku oksüdatsiooni produktid (happed, atsetoon), mis peegeldub ka paastuja enesetundes: tuntakse peavalu, iiveldust, nõrkust, kehva olekut. Nende sümptomite taandumisele aitab kaasa värske õhu käes liikumine ja soolestiku puhastamine klistiiriga.

Atsidootiline kriis võib kesta viienda kuni seitsmenda päevani ning siis ootamatult – isegi ühe tunni jooksul – täielikult lõppeda. Siis tunneb paastuja end taas suurepäraselt. 

Hea enesetunde taastumine näitab, et keha on lülitunud väliselt toidult üle sisemisele. Raskesse olukorda pandud organism hakkab tootma suhkruid omaenda rasvadest ja valkudest. Paastuja enesetunne on hea seni, kuni organismis on veel rasvade ja valgu varusid.

Mineraalide ja mikroelementidega seoses tuleb rääkida sisemisest toidust, st ketokehade tekkest, sest need mõjutavad organismi pH-d. Ketokehad ei teki kohe. Kui organism alustab paastumist veresuhkru ärapõletamisega, tunneb inimene tavaliselt nõrkust, väsimust ja peavalu. Seejärel on tarvis veidi aega, kuni organism läheb üle puhastumise järgmisele etapile ja hakkab põletama rasvu. Mida kiiremini see juhtub, seda parem.

Seitsmepäevase paastukuuri ajal tekib ketokehasid umbes kolmandast viienda päevani; seejärel hakkab nende hulk stabiliseeruma ning langema. Ketokehade kogus ei vähene kunagi nullini. Et saada ketokehadest kiiremini lahti ja normaliseerida keha pH, anname Looduse biospaa paastukuuril patsientidele baaspulbrit (kaaliumi, naatriumi ja magneesiumi preparaati).

Lipiidid (rasvad) täidavad organismis mitmesuguseid ülesandeid. Nad on vajalikud rakkude ja kudede normaalseks funktsioneerimiseks ja täidavad spetsiifilisi biofunktsioone: hoiavad rasvlahustuvate ühendite, vitamiinide ja hormoonide taset ning transpordivad neid.

Rasvad on inimkeha energia põhivaru. Nad moodustavad nahaaluse ja siseelundite rasvkoe. Rasva nahaalune kiht tagab termoisolatsiooni, kaitstes organismi mahajahtumise eest.

Siseorganite ümber moodustunud rasvakiht kaitseb neid mehaaniliste põrutuste eest. Toidust maksas sünteesitud rasvad deponeeritakse rasvkoes. Kui toidus on palju süsivesikuid, moodustatakse nendest rasva ka maksas ning sellest algabki rasvumine. Paastumise ajal mobiliseeritakse rasvad rasvkudedest ja põletatakse neid.

75 kg kaaluval inimesel on keskmiselt 15–17 kg neutraalrasva, mis katab organismi energia vajaduse 10–12 nädala jooksul. Rasvkoe rasv moodustab energiavarust 89% ning 1 grammi rasva põletamisel vabaneb 9 kcal, aga 1 gramm valke ja süsivesikuid annavad ainult 4 kcal.

Veresuhkru piisavat taset hoiavad meie organismis toit, glükoosi tootmine ( glükoneogenees) ja glükogeeni lõhustumine (glükogenolüüs). Paastumisel kasutab organism energiaallikana sisemisi varusid. 

Esimesena põletab keha oma varudest ära süsivesikud, sest nendest saab energiat kõige lihtsamini. Süsivesikute ülesanne on hoida veresuhkru taset. Glükoosi transport verest kudedesse sõltub insuliini ja glükogeeni sünteesist, st kõhunäärme rakkude funktsioneerimisest.

Pärast söömist suureneb vere glükoosisisaldus ja see stimuleerib insuliini paiskumist verre. Insuliin omalt poolt reguleerib rakkude tundlikkust veresuhkru suhtes. Vaba glükoos läbib insuliini abil rakumembraane ja jääb rakku kasutamiseks. Kui pärast söömist saabub korraga suur hulk glükoosi, juhatatakse see värativeenide kaudu maksa, kus glükoos salvestatakse glükogeenina. Sellega välditakse glükoositaseme väga suurt tõusu veres.

Kui organism toitaineid väljastpoolt juurde ei saa, täidab seda funktsiooni maks oma varudest – glükogeeni arvelt. Veresuhkruvarud vähenevad. Veresuhkru taset aitavad hoida ning reguleerida maks ja neerukoor (tõuseb kortisoonitase) oma varudest, tootes glükoosi. Seda protsessi nimetatakse glükoneogeneesiks. Umbes 90% glükoneogeneesist toimub maksas ja 10% neerukoores. Glükogeenist vabanenud glükoos imendub verre ja hoiab ära hüpoglükeemiat, mis tähendab veresuhkru taseme langemist liiga madalale. Suhkrutase püsib veres madal, aga siiski normi piires (umbes 3–3,5 mmol/l), mis rahuldab rakkude, kudede, närvikoe ja skeleti lihaste talitluse ning organismi ainevahetuse vajadused.

Glükoosi leidub kõikides elundites ja kudedes, samuti veres. Paastu ajal vere suhkrutase langeb ja väheneb ka insuliini hulk. Siis reguleerib vere suhkrutaset glükagoon, mille toime on insuliinile vastupidine: glükagoon stimuleerib maksa, et too lõhustaks glükogeeni glükoosiks. See tähendab, et organism on üle läinud sisemisele toidule, mis annab neerupealiste kudedele võimaluse taastada oma töö. Tihti paraneb paastu järel rakkude insuliinitundlikkus ja glükoosi omastamine rakkudes.

Maksa glükogeen muutub glükoosiks ja seda saab kasutada ka anaeroobsetes tingimustes (olukorras, kus organism ei ole hapnikuga küllaldaselt varustatud). Kui füüsiline aktiivsus suureneb, ei muutu glükogeen enam glükoosiks ning veresuhkru tase ei tõuse, vaid orga nismis lülitub sisse adenosiin trifosfaadi (ATF-i) tootmine, mis on lihastööks vajalik energiaallikas. Seepärast on tähtis olla paastu ajal füüsiliselt aktiivne: see hoiab lihastoonust, parandab enesetunnet ja normaliseerib vere pH. Vähene liikuvus muudab vere happelisemaks.

Paastumise eesmärk ei ole mitte kaalust alla võtta, vaid tagada, et organsüsteemid ja hormoonid töötaksid korralikult. Tähtis on mõista, et paastumine on paljude inimeste elus üksnes episoodiline protsess, ehkki järjest rohkem inimesi võtab aega ja tuleb kord aastas paastuma ka pärast esimest kogemust. Kindlasti peab paastuma hakkamise järel õppima igapäevaselt õigesti toituma ja järgima taastumiseks sobivat dieeti.

Inimesed, kes on läbi teinud paastukuuri, teavad, et näljatunnet esineb ainult alguspäevadel, hiljem kaob see täielikult. Kus on siis need näljapiinad, millest oleme nii värvikaid kirjeldusi lugenud ja mis panevad nälgija käituma ebainimlikult?

Siin tuleb eristada pealesunnitud nälgimist ja teadlikku toidust loobumist. Soovimatu nälgimine põhjustab tõesti piinu ja paljusid raskeid haigusi, isegi surma, kuid see erineb teadlikust paastumisest sama palju kui kurjategija nuga kirurgi skalpellist.

Kuni füsioloogid polnud välja selgitanud, millised protsessid organismis teadliku toidu piiramise ajal toimuvad, tundus paljudele väga veider väide, et nälgimist saab kasutada ravi eesmärgil. Näljahaiguseks nimetati tookord alimentaarset düstroofiat ning rohked uurimistööd kirjeldasid selle tõttu organismis toimuvaid muutusi, mille hulgas olid düsenteeria, tuberkuloos, tursed, ainevahetus- ja psüühikahäired (tuntud ka näljapsühhoosina). Seetõttu suhtusidki paljud arstid nälgimisse põhimõtteliselt taunivalt ning süüdistasid ravipaastude korraldajaid isegi šarlatanluses.

Vene füsioloogi Ivan Pavlovi (1849–1936) ja tema õpilaste uuringutega on tõestatud, et täieliku paastumise korral asendub viiendast kaheksanda päevani maomahla tavaline sekretsioon nn spontaanse sekretsiooniga ning selles sisalduv rohke valk imendub mao limaskesta kaudu uuesti verre. See tähendab, et organismis lülitub sisse kohastumismehhanism, mis aitab pidurdada paastuaegset valgukadu ning tagab aminohapete juurdevoolu, mida organism saab kasutada tähtsamate organite valkude taastamisel.

On teada ka see, et pealesunnitult nälgiv loom ja inimene hukkuvad juba enne kurnatuse staadiumisse jõudmist. Selle põhjustab enesemürgitamine ainevahetuse jääkproduktidega.

Arsti järelevalve all tehtava paastu ajal viiakse need jääkained aga spetsiaalsete protseduuride abil kehast välja. Seepärast kuuluvad ravipaastu juurde sellised protseduurid nagu klistiir, vann, massaaž, jalutuskäigud looduses ja hingamisharjutused. Need aitavad hästi taluda isegi 30–40 päeva kestvat paastumist ning mürgistusnähte ei kaasne.

Üks esimesi nälja toimemehhanismi uurijaid oli tuntud pato – füsioloog, vene professor Viktor Pasutin (1845–1901). Ta pühendas nälja uurimisele aastaid ning uuris selle rolli nii inimese kui ka looma arengus. Tema määratluse järgi on nälg organismi seisund, mille puhul tema kulutusi ei kaeta osaliselt või täielikult väljastpoolt ning ta on sunnitud eksisteerima omaenese varude arvelt.

Miks on loodus kinkinud meile sellise tunde nagu nälg? Neile küsimustele on andnud vastuse füsioloogide eksperimendid. Teame, et elu aluseks on pidev ainevahetus. Et hoida sisekeskkonna tegevus teatud tasemel, on organismil vaja olla veendunud selles, et tema toitainete varud täienevad pidevalt ning et pole nende lõppemise ohtu. Seepärast tekibki inimesel nälg juba hulk aega enne seda, kui tema sisemised varud lõpevad.

Loomkatsed on näidanud, et nälja- ja küllastustunde emotsioonid tekivad aju teatud piirkondades ärrituse tulemusena. Neid piirkondi nimetatakse vastavalt näljakeskuseks ja küllastuskeskuseks. Kui näljakeskus hävitada, kaob näljatunne sootuks ning organism hukkub täieliku kurnatuse tõttu. Küllastuskeskuse purustamine põhjustaks aga kestva näljatunde. Näljakeskuses tekkiv näljatunne on vajalik selleks, et toitainete varud ootamatult otsa ei saaks.

Vene füsioloogide Pjotr Anohhini (1898–1974) ja Konstantin Sudakovi (1932–2013) juhtimisel tehtud uuringutest selgus, et tühja kõhu tunne on organismile nagu agent, kes teatab näljakeskusele, et toitainete tase on hakanud kõikuma. Selle raporti peale näljakeskus erutub ja mõjustab ajukoore otsmikupiirkondi, mis vastutavad toitumise eest. Uuringute käigus tuli välja veel üks huvitav asjaolu: pärast erutavat teadet toitainetaseme alanemisekohta on näljakeskus suuremas ärritusseisundis ainult esimestel näljapäevadel, rahunedes seejärel. Ärrituse pidurdumine kestab sama kaua, kuni organismis leidub sisemisi varusid, millest toituda.

Füsioloogid on katsetega tõestanud, et organismis on paastu ajaks kasutada varusid suures ulatuses: tervelt 40–45% inimese kehakaalust. Kui täielikul paastumisel vähenes kehakaal 20–25%, ei täheldatud organites ja kudedes mingeid patoloogilisi muutusi. Alles kaalulangus üle 40% võib põhjustada pöördumatuid muutusi, näiteks maksa ja neerude rasvväärastust ja degeneratiivseid muudatusi närvisüsteemis.

Tänapäeval praktiseeritava doseeritud ravipaastu käigus kaotavad patsiendid 25–30 päevaga kaalust 12–15%, mis on tunduvalt alla ohtliku piiri.

Paastumine pole nälgimine – kes nälgib, see ei paastu. Paastumine on vabatahtlik, teadvustatud ja kindlalt ette teada pikkusega protsess, nälgimine aga pealesunnitud hädaolukord.

Oleme harjunud saama toidust iga päev teatud hulga kilokaloreid, mida kasutame energia saamiseks – et keha normaalselt funktsioneeriks. Tihti sööme siiski palju rohkem, kui meie põhi -ainevahetus vajab. Sestap tekivad rasvumine, tselluliit, suhkurtõbi, veresoonte lupjumine, samuti liigeste ainevahetuse häired ja veel hulk teisi haigusi või nende eelsoodumus.

Paastu ajal ei saa keha väljastpoolt toitu, imenduvaid toitaineid seedetrakti juurde ei tule ning organismi kõige kiirem ülesanne on rahuldada kudede energiavajadus, milleks tuleb hoida veresuhkru taset. Seepärast hakkab organism kasutama oma sisemisi varusid – aineid, mis on rakkudesse ladestunud ja mida keha ei ole saanud lõpuni omastada. Kõigepealt kasutab organism ära kõige vähem vajalikud varud, st haiged ning rasva- ja kasvajarakud.

Välimine ja sisemine toitumine

Organism saab eluks vajalikku energiat kahel viisil. Esimene võimalus on saada toitu väljastpoolt: on hea, kui inimene sööb mõõdu järgi ning ammutab toidust jõudu ja soojust. Tänu tervislikule toitumisele saavutatakse tervis, hea töövõime ja üldine heaolutunne.

Teine variant on hankida toitu seestpoolt. Organism põletab alati osa välist toitu ära ja osa ladestab tulevikuks. Kui midagi juurde ei tule – paastumise ajal –, tuleb tal hakata kasutama varusid ehk üle minna sisemisele toitumisele. Seepärast tunneb paastuja end terve, töövõimelise ja rahulolevana. 

Paastukuuri sisuks on ümberlülitumine esimeselt toitumisviisilt teisele. Üleminek söömiselt paastumisele kulgeb iseeneslikult juhul, kui paastuja usaldab oma keha jõude ning kui tal on teadmine inimese etteprogrammeeritud võimest paastuda. Igaüks meist kannab endas võimet lülituda ümber paastumisele.

Üks koormusvaba päev nädalas – Kõige meelsamini võtaks inimene tablette, mis säilitavad nooruse pika elu lõpuni, ent ilmselt jääb see soovunelmaks. Viini ülikooli professori Johannes Huberi sõnul ei saa tõenäoliselt elu pikendada ilma ohvrit toomata ja kannatusteta – ainuke kindel vananemise aeglustamise võimalus on korrapärane paastumine. Iga täiskasvanud inimene, kellel arst pole kroonilise haiguse tõttu paastumist ära keelanud, võiks teha igal nädalal ühe paastupäeva, mis kujutab endast süstemaatilist lühiajalist paastumist. Selle eesmärk on äratada keha sisemised kaitsejõud, et need suudaksid väliskeskkonna kahjulike tegurite vastu tõhusalt käituda.

Pidev profülaktiline puhastus tugevdab immuunsüsteemi ja korrastab ainevahetust. Ühepäevase paastu puhul on tähtis silmas pidada, et keha harjub režiimiga. Kui paastu päevaks valida näiteks reede, tekib organismis aja jooksul oma rütm ja samal päeval on lihtne paastuda. Ehkki ilma toiduta ollakse kõigest 36 tundi, kestab paastuprotsess kokku kolm päeva. Paastupäevale eelneval päeval vaadatakse üle oma menüü ning siirdutakse puu- ja köögiviljadieedile, õhtul juuakse lahtistavat taimeteed. Järgmisel päeval (paastupäeval) juuakse ainult rohkesti vett ega sööda midagi. Palju tuleb liikuda.

Kui täispaastu teha ei suudeta, on alternatiiviks osaline paast, mille ajal süüakse ainult kerge, tervislik hommikusöök. Kolmandal päeval ollakse köögiviljadieedil ja neljandast päevast algab taas normaalne tervislik toitumine. Muus osas ei mõjuta iganädalane paastupäev tavalist elu režiimi: töötatakse, puhatakse ja liigutakse värskes õhus nagu tavaliselt. Tuleb silmas pidada, et kui tavaline päevakava ei sisalda värskes õhus jalutamist ja/või kerget füüsilist koormust, siis paastupäeval tuleb selle jaoks aega leida, muidu on tegu eelkõige mittesöömise, mitte paastuga.

Paast seoses eesseisvate äärmuslike oludega Uuringute kohaselt suurendab profülaktiline paastu mine organismi kohanemisvõimet 15–30%. Seepärast mõjub see tõhusa ettevalmistusena kõigile neile, kes võivad oma töö või tegevusala tõttu sattuda tavatutesse oludesse: äärmuslik müra või vibratsioon, vähene füüsiline aktiivsus, pikemaajalised psühhogeensed tegurid. Näiteks paastumas käivad stjuardessid taluvad paremini ajavööndite vahetumist ning neile, kellel on väga pingeline töö ja palju suhtlemist, kulub nädalane paast ära selleks, et oma aju välja puhata. Paast leevendab ka kineetilise ülekoormuse mõju, mida lennundustöötajad kogevad forsseeritud kiirenduse ajal.

1981. aastal korraldasid paastu-uurijad G. Babenkova, Gurvits ja V. Puhhov Kalinini oblastis 538 km pikkuse katselise matka, kus osales 11 inimest vanuses 19–57 aastat. Matkajaid oli algajatest kuni meistersportlasteni ning erialad varieerusid tudengistaatusest kuni teaduste doktorini. Esimesed viis päeva matkati tavalisel moel, ent järgmised kaks nädalat paastuti, juues ainult vett, mida hangiti teele jäänud looduslikest veekogudest. Matka ajal tehtud uuringud näitasid, et katsealuste psüühiline ja füüsiline seisund püsis normaalne, samuti oli meeleolu hea. See tõestab õige psühholoogilise häälestatuse suurt rolli organismi reaktsioonide tagamisel: et kõigil osalejatel oli ette teada matkal plaanitav paastumine ja selle täpne kestus, andis see osalejatele piisavat füüsilist jõudu. Mõistagi oli oluline ka hügieenireeglite järgimine ning korralik taastumisperiood matka järel.

Osaline paast on pehmema toimega ning nõuab tulemuste saavutamiseks rohkem aega ja järjekindlust. Paastuja menüü sisaldab kindlas koguses ja proportsioonis mikroelemente (mineraalaineid ja vitamiine), mis annab organismile toitaineid, lisaks juuakse vett. Osalist paastu võib nimetada dieetpaastuks. Selle liike on välja töötatud rohkesti. 

  • Mahlapaast: päevas juuakse umbes pool liitrit kohapeal värskelt pressitud mahla. Kevadel sobib hästi vahtra- või kasemahl.
  • Vadakupaast: juuakse üks liiter vadakut päevas. Sobib seedesüsteemi häirete korral.
  • Buchingeri paastukuur: köögivilja püreesuppe kombineeritakse väikses koguses mahla või teega. Kuur korrastab hästi ainevahetust ja aitab suhkurtõve korral. See meetod sobib neile, kes ei saa teha täispaastu seetõttu, et nad peavad pidevalt võtma ravimeid (millest pole lubatud loobuda) ega saa seetõttu täielikult söögist loobuda.
  • Mayri paastukuur: selle kuuri ajal saab paastuja hommikuti ühe tahkunud täisterakukli, mis tuleb pudistada väikesteks tükkideks ja süüa koos ravitee või piimaga ära. Imepisike raasuke saia suhu ja lonks vedelikku peale paneb inimese oma söömis harjumuste üle järele mõtlema. Uus kasulik harjumus on ka see, et selle kuuri ajal mälutakse iga suutäit 30 korda. Kolme päeva vanust kuklikest süüakse üliaeglaselt, pool tundi. Lõpuks joob paastuja soolata köögivilja puljongit. Meetod aitab neid, kes kipuvad sööma liiga palju ja/või liiga kiiresti ning toitu suurte tükkidena alla neelama. Koos lõpuni mälumata toiduga jõuab seedesüsteemi ka väga palju õhku, mis tekitab puhitusi.
  • Rituaalne paast: religioosse taustaga, tehakse kindlate tähtpäevade (jõulud, liha võtted) eel.
  • Muu osaline paast: näiteks köögivilja-, puuvilja- või piimapaast.

Jaotus eesmärgi järgi

Eesmärgi järgi jaguneb paastumine kaheks liigiks. Profülaktilise paastuga puhastatakse ja tugevdatakse organismi, et hoida tervisehäireid ära. Ravipaastuga ravitakse arsti juhendamisel kindlat haigust.

Paastu pikkus sõltub patsiendi vanusest, kehakaalust ja üldseisundist, haiguse liigist ja arengujärgust ning muudest teguritest, näiteks sellest, kas tegu on head tervise seisundit hoidva (profülaktilise) või tervisehäiret raviva paastukuuriga. Kõige optimaalsem pikkus leitakse koostöös paastuarstiga.

Enne paastuma asumist määratakse kuuri pikkus alati kindlaks, sest see aitab organismi parima tulemuse saavutamiseks ette valmistada. Kui paastuda kvalifitseeritud juhendajate hoole all, saab enesetundest sõltuvalt kuuri kestust muuta.

Päevade arvu järgi nimetatakse paastukuure järgmiselt:

  • 1 päev koormusvaba päev
  • 1–3 päeva lühike profülaktiline paast
  • 5–7 päeva lühike ravipaast
  • 10–14 päeva keskmise pikkusega ravipaast
  • 21–28 päeva pikk ravipaast
  • 40 päeva ülipikk ravipaast

Jaotus menüü järgi

Paastukuure saab klassifitseerida selle järgi, mida on lubatud kuuri ajal süüa.