TARTU, ESTONIA

Paast

Kui paastuda kuni kolm päeva järjest, on tegu koormusvabade päevadega. Alates viiest päevast kestvat protsessi võime nimetada paastukuuriks. Mida kauem paastu kuur kestab, seda selgemini ilmnevad erinevad etapid.

Esimene etapp on ettevalmistusperiood, teine toidust loobumise etapp ja kolmas taastumisetapp. 

Ettevalmistusperiood

Hea, kui paastuja on tutvunud paastuteemalise kirjandusega ning tal on sellest algteadmised. Paastu ei tohi alustada vastu patsiendi tahtmist: inimene peab olema veendunud, et paastukuur on talle kasulik ja tervistav. Kui suruda paastukuuri peale ja patsient ei mõista selle vajalikkust, tekib organismis stress. Sellistes tingimustes ei täida paast oma eesmärki. Samamoodi ei soovita ma alustada paastu üleöö: täna otsustan ja homme alustan kuuri. Kõige suurem viga on süüa õhtul nii palju, kui mahub, ja alustada hommikul paastukuuri.

Ettevalmistusetapp, st häälestumine, peaks algama juba siis, kui inimene otsustab paastu kasuks. Sel perioodil määratakse paastu kestus vastavalt näidustustele, räägitakse patsiendile režiimist ja selgitatakse meetodi mõju – positiivsed emotsioonid tagavad parima tulemuse.

Kui ees on pikem paast kui paar päeva, peab ka ettevalmistusperiood olema pikem (kuni üks nädal). Neil päevadel on vaja loobuda ka harjumuspärastest mõnuainetest, milleks üldjuhul on maiustused, kohv ja must tee, alkohol ja suitsetamine. Kes ei ole paastu eel nimetatud soovitustest kinni pidanud, neil võivad paastudes tekkida sellised võõrutusnähud nagu äge tuim peavalu ja iiveldus.

Kui paastu eel – eriti esimest korda – tunneb patsient hirmu, seletab raviarst talle paastumise põhimõtteid. Patsient saab arstilt julgustust ka selles, et tungiva vajaduse korral saab paastu lõpetada varem. Kui seda tehakse arsti juhendamisel, ei too katkestamine kaasa kahjulikke mõjusid.

Paastueelne menüü

Kõige paremini sobib paastueelsesse menüüsse vähene ja kalorivaene toit. Sööge hommikul näiteks veidi müslit või putru, lõunaks väike portsjon juurvilja koos riisi või kartulitega, sobib ka lihata köögivilja supp, õhtuks lahjat kohu piima või köögiviljahautist. Kui olete teinud toidutalumatuse testi, järgige neid reegleid. Soovitan vähendada piimatoodete ja toortoidu osakaalu.  Viimasel õhtul enne paastu on kasulik võtta lahtistavat soola ja/või juua lahtistava toimega raviteed. Need soodustavad jääkainete väljumist, mis kuulub ettevalmistuse hulka.

Klistiir

Sõna klistiir tuleb kreeka keelest ja selle tüvi tähendab loputamist (klyzō ’loputan’). Klistiir on jämesoole mehaaniline puhastus sooja veega. See on lihtne protseduur, mida saab teha ka kodus. Parim aeg klistiiriks on paastu eelõhtul enne magamaminekut või esimese päeva hommikul pärast lahtisti võtmist. Apteegist saab osta klistiirikoti, mille maht on umbes 2 liitrit. Kott täidetakse 37-kraadise veega, enamasti on piisav kogus 1–1,5 liitrit. Kott riputatakse ühe meetri kõrgusele enda alakehast ning maha laotatakse suur käterätik või ühekordne voodilina. Protseduuri võib teha neljakäpukil näiteks vannitoas, kus on harilikult rohkem võimalusi veekott üles riputada. Võib ka külili lamada (eelistatud on parem külg) ja jalad kõverdada, aga tuleb  jälgida, et ülesriputatud veekoti ja päraku vahemaa on üks meeter. Kõigepealt viiakse klistiirivooliku õlitatud otsak pärakusse. Seejärel avatakse vooliku küljes olev klamber, mis on mõeldud veekoguse reguleerimiseks – vesi peaks voolama organismi aeglaselt.

Kui kogu vesi on soolestikku jõudnud, võetakse vooliku otsak pärakust välja, heidetakse pikali ja keeratakse end rahulikult ühelt küljelt teisele. Samal ajal on hea masseerida õrnade päripäeva liigutustega kõhtu. Klistiiri tegemisel peab olema kõhus hea soe tunne. Umbes viie minuti pärast tunnete vajadust minna tualetti ja tühjendada sool.

Kui inimesel on jämesoole funktsioonihäired (kõht on väga kinni või gaasiline), ei pruugi jämesool võtta kogu vedelikku korraga vastu ning juba esimese 200–300 ml järel võib tekkida kõhus kramp. Siis tuleb vedeliku soolde laskmine peatada, st panna vooliku küljes olev klamber kinni, ja masseerida kõhtu, kuni krambitunne leevendub, misjärel võib protseduuri jätkata. Kui vahepeal on tarvidus minna tualetti, tuleb seda teha. Mõnikord tuleb protseduur katkestada mitu korda, enne kui saab kogu vee organismi lasta. Iga järgmise klistiiri korraga läheb inimese sisse korraga rohkem vett. Protseduuri võib paastukuuri ajal teha kord päevas kuni kolm päeva järjest.

Tuleb jälgida, et vesi ei oleks jahe, sest see võib põhjustada kõhukrampe, kuum vesi võib aga kahjustada limaskesta. Vette võib lisada lahjat ravimtaimetõmmist. Selleks võtta 2 supilusikatäit kuivatatud droogi 0,5 liitri vee kohta, lasta 2–3 minutit tõmmata, kurnata ja lisada klistiirivette vahekorras 1,5 liitrit puhast vett ja 0,5 liitrit tõmmist. Sobivad ravimtaimed on kummel, saialill, aedliivatee, naistepuna, kuid tuleb olla ettevaatlik taime allergiaga. Et klistiir on kõige lihtsam jämesoole puhastuse viis ning paastu eel ja ajal on vaja soolestikku puhastada, sobib klistiiri jaoks kõige paremini tavaline vesi.

Ehkki klistiir on väga hea organismi puhastamise viis, ei tohi seda mingil juhul hakata pidevalt tegema, sest see kahjustaks soole limaskesta ja mikrofloorat. Protseduur kuulub esmajoones paastukuuri juurde või kui selleks on näidustus, tehakse seda arsti juhendamisel. See aitab ka sooleparasiitide vastu ning alandab kõrget palavikku (viimasel juhul olgu vee temperatuur veidi alla 37 kraadi).

Täielik välisest toidust loobumine põhjustab organismis omamoodi plahvatuse, stressi, mis äratab üles kõik varjatud kaitsejõud, et võidelda ellujäämise eest. Nälgimine kui ärritaja on hea vahend selle evolutsiooni käigus välja kujunenud kaitse- ja kohastumisreaktsioonide kompleksi mobiliseerimiseks. Sellele järgnev organite ja kudede uuenemine ongi paastumise tervistava mõju üks aluseid: vanad koed lagunevad ning tekivad uued füsioloogiliselt aktiivsed ained.

Organismi kaitsejõudude aktiveerumine ja organismi reageerimine mikroobidele antimikroobselt algab enamasti pärast atsidootilise kriisi lõppu, nagu on uuringutega tuvastanud Saksa teadlased E. Schenk ja H. Meier. See tähendab, et haavad kasvavad kiiremini kinni, suureneb organismi võime bakteritega võidelda, mis ühtlasi selgitab, miks nälgimine leevendab paljusid septilisi haigusi (need on põhjustanud verenakkus või tulenevad immuunsuse nõrgenemisest).

Mainitud plahvatus organismis ja paastumise jätkamine pidurdab füsioloogilisi protsesse: pulss aeglustub, temperatuur alaneb, olek on unine. Vene uurija Pavlov nimetas seda kaitsepidurduseks, mis on vajalik, et keha saaks paastumise ajal anda kesknärvisüsteemile täisväärtusliku füsioloogilise rahu ja likvideerida seal peetunud ärritus- või depressioonikolded. Eriti  oluline on see neuropsüühiliste haiguste ravimisel paastuga.

Süsivesikud põlevad täielikult ära paastumise alguses esimeselteisel päeval, kui nende varud on veel suured. Seejärel algab rasva põletamine. Varude lõppemise tõttu hakkavad aga verre kuhjuma rasvade mittetäieliku oksüdatsiooni produktid (happed, atsetoon), mis peegeldub ka paastuja enesetundes: tuntakse peavalu, iiveldust, nõrkust, kehva olekut. Nende sümptomite taandumisele aitab kaasa värske õhu käes liikumine ja soolestiku puhastamine klistiiriga.

Atsidootiline kriis võib kesta viienda kuni seitsmenda päevani ning siis ootamatult – isegi ühe tunni jooksul – täielikult lõppeda. Siis tunneb paastuja end taas suurepäraselt. 

Hea enesetunde taastumine näitab, et keha on lülitunud väliselt toidult üle sisemisele. Raskesse olukorda pandud organism hakkab tootma suhkruid omaenda rasvadest ja valkudest. Paastuja enesetunne on hea seni, kuni organismis on veel rasvade ja valgu varusid.

Mineraalide ja mikroelementidega seoses tuleb rääkida sisemisest toidust, st ketokehade tekkest, sest need mõjutavad organismi pH-d. Ketokehad ei teki kohe. Kui organism alustab paastumist veresuhkru ärapõletamisega, tunneb inimene tavaliselt nõrkust, väsimust ja peavalu. Seejärel on tarvis veidi aega, kuni organism läheb üle puhastumise järgmisele etapile ja hakkab põletama rasvu. Mida kiiremini see juhtub, seda parem.

Seitsmepäevase paastukuuri ajal tekib ketokehasid umbes kolmandast viienda päevani; seejärel hakkab nende hulk stabiliseeruma ning langema. Ketokehade kogus ei vähene kunagi nullini. Et saada ketokehadest kiiremini lahti ja normaliseerida keha pH, anname Looduse biospaa paastukuuril patsientidele baaspulbrit (kaaliumi, naatriumi ja magneesiumi preparaati).

Lipiidid (rasvad) täidavad organismis mitmesuguseid ülesandeid. Nad on vajalikud rakkude ja kudede normaalseks funktsioneerimiseks ja täidavad spetsiifilisi biofunktsioone: hoiavad rasvlahustuvate ühendite, vitamiinide ja hormoonide taset ning transpordivad neid.

Rasvad on inimkeha energia põhivaru. Nad moodustavad nahaaluse ja siseelundite rasvkoe. Rasva nahaalune kiht tagab termoisolatsiooni, kaitstes organismi mahajahtumise eest.

Siseorganite ümber moodustunud rasvakiht kaitseb neid mehaaniliste põrutuste eest. Toidust maksas sünteesitud rasvad deponeeritakse rasvkoes. Kui toidus on palju süsivesikuid, moodustatakse nendest rasva ka maksas ning sellest algabki rasvumine. Paastumise ajal mobiliseeritakse rasvad rasvkudedest ja põletatakse neid.

75 kg kaaluval inimesel on keskmiselt 15–17 kg neutraalrasva, mis katab organismi energia vajaduse 10–12 nädala jooksul. Rasvkoe rasv moodustab energiavarust 89% ning 1 grammi rasva põletamisel vabaneb 9 kcal, aga 1 gramm valke ja süsivesikuid annavad ainult 4 kcal.

Veresuhkru piisavat taset hoiavad meie organismis toit, glükoosi tootmine ( glükoneogenees) ja glükogeeni lõhustumine (glükogenolüüs). Paastumisel kasutab organism energiaallikana sisemisi varusid. 

Esimesena põletab keha oma varudest ära süsivesikud, sest nendest saab energiat kõige lihtsamini. Süsivesikute ülesanne on hoida veresuhkru taset. Glükoosi transport verest kudedesse sõltub insuliini ja glükogeeni sünteesist, st kõhunäärme rakkude funktsioneerimisest.

Pärast söömist suureneb vere glükoosisisaldus ja see stimuleerib insuliini paiskumist verre. Insuliin omalt poolt reguleerib rakkude tundlikkust veresuhkru suhtes. Vaba glükoos läbib insuliini abil rakumembraane ja jääb rakku kasutamiseks. Kui pärast söömist saabub korraga suur hulk glükoosi, juhatatakse see värativeenide kaudu maksa, kus glükoos salvestatakse glükogeenina. Sellega välditakse glükoositaseme väga suurt tõusu veres.

Kui organism toitaineid väljastpoolt juurde ei saa, täidab seda funktsiooni maks oma varudest – glükogeeni arvelt. Veresuhkruvarud vähenevad. Veresuhkru taset aitavad hoida ning reguleerida maks ja neerukoor (tõuseb kortisoonitase) oma varudest, tootes glükoosi. Seda protsessi nimetatakse glükoneogeneesiks. Umbes 90% glükoneogeneesist toimub maksas ja 10% neerukoores. Glükogeenist vabanenud glükoos imendub verre ja hoiab ära hüpoglükeemiat, mis tähendab veresuhkru taseme langemist liiga madalale. Suhkrutase püsib veres madal, aga siiski normi piires (umbes 3–3,5 mmol/l), mis rahuldab rakkude, kudede, närvikoe ja skeleti lihaste talitluse ning organismi ainevahetuse vajadused.

Glükoosi leidub kõikides elundites ja kudedes, samuti veres. Paastu ajal vere suhkrutase langeb ja väheneb ka insuliini hulk. Siis reguleerib vere suhkrutaset glükagoon, mille toime on insuliinile vastupidine: glükagoon stimuleerib maksa, et too lõhustaks glükogeeni glükoosiks. See tähendab, et organism on üle läinud sisemisele toidule, mis annab neerupealiste kudedele võimaluse taastada oma töö. Tihti paraneb paastu järel rakkude insuliinitundlikkus ja glükoosi omastamine rakkudes.

Maksa glükogeen muutub glükoosiks ja seda saab kasutada ka anaeroobsetes tingimustes (olukorras, kus organism ei ole hapnikuga küllaldaselt varustatud). Kui füüsiline aktiivsus suureneb, ei muutu glükogeen enam glükoosiks ning veresuhkru tase ei tõuse, vaid orga nismis lülitub sisse adenosiin trifosfaadi (ATF-i) tootmine, mis on lihastööks vajalik energiaallikas. Seepärast on tähtis olla paastu ajal füüsiliselt aktiivne: see hoiab lihastoonust, parandab enesetunnet ja normaliseerib vere pH. Vähene liikuvus muudab vere happelisemaks.

Paastumise eesmärk ei ole mitte kaalust alla võtta, vaid tagada, et organsüsteemid ja hormoonid töötaksid korralikult. Tähtis on mõista, et paastumine on paljude inimeste elus üksnes episoodiline protsess, ehkki järjest rohkem inimesi võtab aega ja tuleb kord aastas paastuma ka pärast esimest kogemust. Kindlasti peab paastuma hakkamise järel õppima igapäevaselt õigesti toituma ja järgima taastumiseks sobivat dieeti.

Inimesed, kes on läbi teinud paastukuuri, teavad, et näljatunnet esineb ainult alguspäevadel, hiljem kaob see täielikult. Kus on siis need näljapiinad, millest oleme nii värvikaid kirjeldusi lugenud ja mis panevad nälgija käituma ebainimlikult?

Siin tuleb eristada pealesunnitud nälgimist ja teadlikku toidust loobumist. Soovimatu nälgimine põhjustab tõesti piinu ja paljusid raskeid haigusi, isegi surma, kuid see erineb teadlikust paastumisest sama palju kui kurjategija nuga kirurgi skalpellist.

Kuni füsioloogid polnud välja selgitanud, millised protsessid organismis teadliku toidu piiramise ajal toimuvad, tundus paljudele väga veider väide, et nälgimist saab kasutada ravi eesmärgil. Näljahaiguseks nimetati tookord alimentaarset düstroofiat ning rohked uurimistööd kirjeldasid selle tõttu organismis toimuvaid muutusi, mille hulgas olid düsenteeria, tuberkuloos, tursed, ainevahetus- ja psüühikahäired (tuntud ka näljapsühhoosina). Seetõttu suhtusidki paljud arstid nälgimisse põhimõtteliselt taunivalt ning süüdistasid ravipaastude korraldajaid isegi šarlatanluses.

Vene füsioloogi Ivan Pavlovi (1849–1936) ja tema õpilaste uuringutega on tõestatud, et täieliku paastumise korral asendub viiendast kaheksanda päevani maomahla tavaline sekretsioon nn spontaanse sekretsiooniga ning selles sisalduv rohke valk imendub mao limaskesta kaudu uuesti verre. See tähendab, et organismis lülitub sisse kohastumismehhanism, mis aitab pidurdada paastuaegset valgukadu ning tagab aminohapete juurdevoolu, mida organism saab kasutada tähtsamate organite valkude taastamisel.

On teada ka see, et pealesunnitult nälgiv loom ja inimene hukkuvad juba enne kurnatuse staadiumisse jõudmist. Selle põhjustab enesemürgitamine ainevahetuse jääkproduktidega.

Arsti järelevalve all tehtava paastu ajal viiakse need jääkained aga spetsiaalsete protseduuride abil kehast välja. Seepärast kuuluvad ravipaastu juurde sellised protseduurid nagu klistiir, vann, massaaž, jalutuskäigud looduses ja hingamisharjutused. Need aitavad hästi taluda isegi 30–40 päeva kestvat paastumist ning mürgistusnähte ei kaasne.

Üks esimesi nälja toimemehhanismi uurijaid oli tuntud pato – füsioloog, vene professor Viktor Pasutin (1845–1901). Ta pühendas nälja uurimisele aastaid ning uuris selle rolli nii inimese kui ka looma arengus. Tema määratluse järgi on nälg organismi seisund, mille puhul tema kulutusi ei kaeta osaliselt või täielikult väljastpoolt ning ta on sunnitud eksisteerima omaenese varude arvelt.

Miks on loodus kinkinud meile sellise tunde nagu nälg? Neile küsimustele on andnud vastuse füsioloogide eksperimendid. Teame, et elu aluseks on pidev ainevahetus. Et hoida sisekeskkonna tegevus teatud tasemel, on organismil vaja olla veendunud selles, et tema toitainete varud täienevad pidevalt ning et pole nende lõppemise ohtu. Seepärast tekibki inimesel nälg juba hulk aega enne seda, kui tema sisemised varud lõpevad.

Loomkatsed on näidanud, et nälja- ja küllastustunde emotsioonid tekivad aju teatud piirkondades ärrituse tulemusena. Neid piirkondi nimetatakse vastavalt näljakeskuseks ja küllastuskeskuseks. Kui näljakeskus hävitada, kaob näljatunne sootuks ning organism hukkub täieliku kurnatuse tõttu. Küllastuskeskuse purustamine põhjustaks aga kestva näljatunde. Näljakeskuses tekkiv näljatunne on vajalik selleks, et toitainete varud ootamatult otsa ei saaks.

Vene füsioloogide Pjotr Anohhini (1898–1974) ja Konstantin Sudakovi (1932–2013) juhtimisel tehtud uuringutest selgus, et tühja kõhu tunne on organismile nagu agent, kes teatab näljakeskusele, et toitainete tase on hakanud kõikuma. Selle raporti peale näljakeskus erutub ja mõjustab ajukoore otsmikupiirkondi, mis vastutavad toitumise eest. Uuringute käigus tuli välja veel üks huvitav asjaolu: pärast erutavat teadet toitainetaseme alanemisekohta on näljakeskus suuremas ärritusseisundis ainult esimestel näljapäevadel, rahunedes seejärel. Ärrituse pidurdumine kestab sama kaua, kuni organismis leidub sisemisi varusid, millest toituda.

Füsioloogid on katsetega tõestanud, et organismis on paastu ajaks kasutada varusid suures ulatuses: tervelt 40–45% inimese kehakaalust. Kui täielikul paastumisel vähenes kehakaal 20–25%, ei täheldatud organites ja kudedes mingeid patoloogilisi muutusi. Alles kaalulangus üle 40% võib põhjustada pöördumatuid muutusi, näiteks maksa ja neerude rasvväärastust ja degeneratiivseid muudatusi närvisüsteemis.

Tänapäeval praktiseeritava doseeritud ravipaastu käigus kaotavad patsiendid 25–30 päevaga kaalust 12–15%, mis on tunduvalt alla ohtliku piiri.

Paastumine pole nälgimine – kes nälgib, see ei paastu. Paastumine on vabatahtlik, teadvustatud ja kindlalt ette teada pikkusega protsess, nälgimine aga pealesunnitud hädaolukord.

Oleme harjunud saama toidust iga päev teatud hulga kilokaloreid, mida kasutame energia saamiseks – et keha normaalselt funktsioneeriks. Tihti sööme siiski palju rohkem, kui meie põhi -ainevahetus vajab. Sestap tekivad rasvumine, tselluliit, suhkurtõbi, veresoonte lupjumine, samuti liigeste ainevahetuse häired ja veel hulk teisi haigusi või nende eelsoodumus.

Paastu ajal ei saa keha väljastpoolt toitu, imenduvaid toitaineid seedetrakti juurde ei tule ning organismi kõige kiirem ülesanne on rahuldada kudede energiavajadus, milleks tuleb hoida veresuhkru taset. Seepärast hakkab organism kasutama oma sisemisi varusid – aineid, mis on rakkudesse ladestunud ja mida keha ei ole saanud lõpuni omastada. Kõigepealt kasutab organism ära kõige vähem vajalikud varud, st haiged ning rasva- ja kasvajarakud.

Välimine ja sisemine toitumine

Organism saab eluks vajalikku energiat kahel viisil. Esimene võimalus on saada toitu väljastpoolt: on hea, kui inimene sööb mõõdu järgi ning ammutab toidust jõudu ja soojust. Tänu tervislikule toitumisele saavutatakse tervis, hea töövõime ja üldine heaolutunne.

Teine variant on hankida toitu seestpoolt. Organism põletab alati osa välist toitu ära ja osa ladestab tulevikuks. Kui midagi juurde ei tule – paastumise ajal –, tuleb tal hakata kasutama varusid ehk üle minna sisemisele toitumisele. Seepärast tunneb paastuja end terve, töövõimelise ja rahulolevana. 

Paastukuuri sisuks on ümberlülitumine esimeselt toitumisviisilt teisele. Üleminek söömiselt paastumisele kulgeb iseeneslikult juhul, kui paastuja usaldab oma keha jõude ning kui tal on teadmine inimese etteprogrammeeritud võimest paastuda. Igaüks meist kannab endas võimet lülituda ümber paastumisele.

Paastumine külmetuse, gripi ja halva enesetunde korral Selline paastumine kestab samuti lühiajaliselt: toidust ollakse ilma kolm kuni kümme päeva. Harilikult piisab organismi vastupanuvõime suurendamiseks ja haigusnähtudest vabanemiseks juba kolmest päevast. Režiim ja reeglid on samad mis korrapärase paastupäeva puhul.

Koormusvaba dieetravi

Koormusvaba dieetravi kuur jaguneb kaheks osaks. Esimese etapi moodustab toidust loobumine (koormusvaba periood) ja teises etapis ( taastumine ehk dieetravi) koormatakse organismi  aeglaselt taas välise toiduga. See meetod kuulub ühelt poolt alternatiivsete ravimeetodite hulka, teiselt poolt on kaasatud uuemad taastus- ja dieetravi meetodid.

See tähendab, et paastumine kui ravimeetod on kasutusel ka haiglates ja kliinikutes, näiteks operatsiooni eel ja järel, samuti loobub patsient intensiivravi ajal söömisest, saades üksnes vajalikku vedelikku ja mikroelemente. See aitab organismil end ise taastada ja raskest perioodist üle saada ning seda kasutatakse üks kuni kolm päeva nii enne kui ka pärast operatsiooni.

Dieetravi on kliinilises meditsiinis alati teatud määral kasutatud, näiteks palub arst patsiendil mõningad toiduained toidusedelist välja jätta – see ongi sisuliselt koormusvaba dieet, ehkki seda terminit lihtsalt ei kasutata. 

Teraapia esimest etappi, toiduta olemist, mis on hästi tuntud juba tuhandeid aastaid, uurivad tänapäeval paljud teadlased ning nad on avastanud, et selle tulemusel tekib inimkehas hulk positiivseid muutusi. Teraapia teises etapis alustatakse taastumist, mille puhul arvestatakse inimese seedimise omapära, haigusi ja toidueelistusi. Nüüdseks on teadlased avastanud individuaalse toidutalumatuse. Samuti on olemas termin ravitoitumine, mis on teine sõna dieetravi kohta.

Siiani on kasutusel 20. sajandi alguses loodud 15 põhidieeti ehk dieedilauda, mis vastavad inimeste seisundile ja haigustele. Need dieediviisid on välja töötanud Moskva ülikooli arstiteadlane, gastroenteroloog prof Manuel Pevzner (1872–1951). Teda peetakse ravitoitlustamise rajajaks ja edasiarendajaks Venemaal. Esimene dieedilaud on tavaline toitumine, teine vähendatud kalorsusega toit, veel on näiteks magedieet, valgurikas dieet, kiudainerikas dieet, valgurikas ja -vaene dieet, piimavaba dieet, puriinivaene dieet (podagrahaigetele), jäägivaene dieet (menüüst on välja arvatud kohv, tee). Operatsiooni järel ja teatud ägedate haiguste korral (nt äge kõhunäärmehaigus) kasutatakse mõnda dieeti range piiranguga dieetide rühmast, mille hulgas on ka  gluteenivaba dieet. Eraldi on kergemad vedelad dieedid, mis on mõeldud neile, kes ei saa hästi mäluda või kellele on näiteks halvatuse järel vaja anda rohkem vedelat toitu.

Minu välja töötatud Läänemere dieedikuuri aluseks on tavalise toidu baasdieet. Olen arvestanud kilokaloreid ning rasvade, valkude ja süsivesikute vahekorda, toiduainete omavahelist sobivust ja piirkondliku toitumise (Eesti) tavasid, nagu ka toidu kohaliku päritolu olulisust.