fbpx >
TARTU, ESTONIA

Artiklid

Toiduvalmistamine on inimkonna tähelepanuväärne leiutis ja kunst. Head toitu saab valmistada ainult see, kes on saavutanud sisemise tasakaalu. Enne toidu valmistamist peseme käed, paneme ette puhta põlle ja korrastame muul moel välimuse. Liigne lõhnaõli häirib toiduvalmistamist, nagu ei ole hea vaadata sel ajal televiisorit ega kuulata raadiost uudiseid. Toiduvalmistamise protsessil on omad hääled, mida on köögis tarvis tähele panna. Vahel saab juba nende järgi aru, et toit on valmis saanud.

Osa toite on külmad, osa kuumad. Külma mõjuga toiduaineteks loetakse  liha, muna, linnuliha ja tahkeid piimatooteid. Soojendavad on pehmed ja vedelad piimatooted,  puuviljad, ka mesi, tee, kohv ja alkohol. Lisaks on olemas tasakaalustatud toiduainete rühm, kuhu kuuluvad täist eraviljatooted, puu- ja köögiviljad, oad ja  pähklid. Nii, nagu muutuvad yin ja yang, peaks muutuma ka meie toit, st soojal ajal sobib üks, külmal ajal teine valik.

Menüüs on ülekaalus täisteraviljatooted ja köögivili, süüakse pähkleid, kaunvilju ja suppi. Lihast eelistatakse kala ja linnuliha. Toorsalatit ja puuvilja ei tohiks olla menüüs üle 10% ja magusat võib olla kuni 5%. Neid väärtusi kohandatakse sööja omapära järgi, arvestades, mil määral ta üht või teist toiduainet talub.

Tangu ja kruupi tuleb enne pudru valmistamist hoolikalt pesta (kuni 12 korda), leotada ja siis korraks keema lasta: teravili paisub ja rohkem pole vaja keeta. Tänu sellele jääb ka valmistoidus energia alles.

Liha ei vaja palju midagi muud kui sool, pipar ja maitseroheline (näiteks rosmariin ja majoraan), võib-olla veidi õli. Ma ei poolda rohke marinaadi kasutamist tõesti värske liha puhul. Liha võib maitsestada ka valmistamise järel.

Soola saab asendada PAN-soolaga, mis sisaldab ka magneesiumit ja kaaliumit, müügil on ka meresool ja roosakas Himaalaja sool – soovitan neid. Jodeeritud sool ei kõlba söögi valmistamiseks, seda tasub lisada valmis toidule, mida enam ei kuumutata.

Kurkum, teisiti öeldult ka kollajuur või “püha pulber”, on iidne risoom, mis võiks igal inimesel kodus ravimite kapis olemas olla. Kahjuks Eestis ei ole värsket risoomi võimalik kusagilt leida ning seetõttu saab nii apteegist kui looduspoodidest ja e-poodidest soetada erinevaid kurkumi variante – tabletid, pulbrid, väejoogid jne.

Vanadest rahvauskumustest on kurkumi tervistavad toimed jõudnud teaduslike tõestusteni ning praegu saab kindlalt väita, et kurkum parandab immuunsüsteemi 5-8 korda intensiivsemalt kui C-vitamiin. Seda antioksüdantide tõttu, mida kurkumis leidub.

Sel sügisel toob Biokliinik ainsana maale kurkumini preparaati – Pro Curmin Forte – mis sisaldab uuenduslikku toorainet AVACURMIN®. AVACURMIN® omab  40 korda kõrgemat ainete kättesaadavust kurkumini juurtest. See ainulaadne protsess võimaldab 40 korda paremini kurkumil organismi imenduda, kuna see on kinnitatud vees lahustuvatesse tsüklodekstriinidesse.

Kurkumin

  • omab looduslikku, tugevat üldist põletikuvastast efekti;
  • aitab leevendada valu liigestes ja lihastes;
  • parandab ainevahetust;
  • on abiks diabeedi ja nahahaiguste puhul;
  • seedehäirete ja maksakahjustuste korral;
  • leevandab keemiteraapia kõrvaltoimeid

Lisaks on Pro Curmin Forte toidulisand rikastatud mustast teest saadud kvertsetiini*, ingverist sisalduvate ingveroolide (pärsib põletikuliste tsütokiinide** teket) ja tee flaviinidega. Lisaks varustab Pro Curmin Forte organismi rakke kaitsva C-vitamiiniga.

* Kvertsetiin (Sophora japonica) on naturaalset taimset päritolu tugevatoimeline flavonoid. Tegemist on ühe kõige rohkem uuritud bioflavonoidiga ning on leitud, et see on kehas oluliselt aktiivsem kui paljud teised bioflavonoidid.  Kvertsetiin omab põletikuvastaseid ning antioksüdatiivseid omadusi.

** väikesed glükoproteiinid, mille esmaseks ülesandeks on signaalmolekuli roll immuunrakkude vahel

 

Hind: 45 EUR (180 kapslit)

Tellimine: E-R 10-18 Tel: +372 740 5004, +372 5347 1532 

Raatuse 86, Tartu, info@biokliinik.ee

Kõige tähtsam on  makrobiootika seisukohast asjaolu, et kõik, mida me sööme, peaks andma meile energiat juurde (mitte vastupidi) – ja mitte ainult kalorsuse aspektist. Parim on värskelt valmistatud ja kvaliteetne toit, mitte töödeldud või kauaks seisma jäetud. Säilitamiseks sobib sügavkülmutamine ja kuivatamine, mis on traditsioonilised meetodid ja loomulikud protsessid.

Talvel sügavkülmast võetud maitseroheline on endiselt aromaatne. Evolutsiooni käigus on toiduainete komponendid muutunud: toit on homogeniseeritud, geneetiliselt muundatud, sisaldab säilitusaineid jm. Organism ei suuda neid seetõttu täielikult omastada, sest tegu on mitteaktiivsete bioloogiliste ühenditega. Nii juhtubki, et inimene sööb, aga ei saa sellest vajalikku ainet, energiat, vaid toit hoopis väsitab teda. See on nagu tühi söömine. Tänapäeva pakendatud ja kaua säilivad valmistoidud on kõik sellised tühjad toidud. Kindlasti tuleb loobuda toidu soojendamisest mikrolaineahjus, sest sel juhul kaotab toit oma energeetilist väärtust, nii rikute ära ka kõige kvaliteetsema toidu. Loomulikult on väga kahjulikud toiduvärvid ja paljud toidulisandid, nagu naatriumbensoaat.

Arvestades Baltimaade rahvaste toidutavasid ja  makrobiootika põhisoovitusi, koostasin ja patentisin 2010. aastal Läänemere dieedikuuri, eelistades kohalikke, värskeid ja vähetöödeldud toiduaineid. See on lihtne, tervislik ja sobib igaühele.

Makrobiootika tuleneb kreekakeelsetest sõnadest makros ja biōsis ning on eluea pikendamise kunst ja teadus. See iidne filosoofiline õpetus keskendub toitumisele yin’i ja yang’i tasakaalu järgi.  Makrobiootikat võib nimetada isegi tervisliku toitumise ja kõigi dieetide emaks. See ei keela midagi, vaid soovitab järgida teatud põhimõtteid, olles väga paindlik õpetus.

Yin ja yang on Hiina filosoofiast tuntud energia tasakaal sisemise ja väliskeskkonna, naiseliku ja meheliku energia, päeva ja öö, talve ja suve vahel. Meie elu on vastandite pidev vaheldumine ja muutumine, mis annab võimaluse arengule; tasakaal on tarvilik ka tervise jaoks. Yin ja yang on alati muutumises, seepärast tähistab ka yin’i ja yang’i sümbol muutumist. Muutumine tagab inimese organismis dünaamilise tasakaalu.

Makrobiootika sai alguse sellest, et inimesed soovisid muuta oma toitumisharjumusi eesmärgiga saada toidust naudingut ja pikendada eluiga. Kui tasakaalus on loomne ja taimne söök, toores ja töödeldud toit, soolane ja magus, annab see elujõudu ja tasakaalustab. Tasakaalustamata toit võib aga tekitada haigusi, muret ja hävingut. Toit saadab meid looteseisundist kuni surmani.   Sisemine energia on pidevas muutumises ning seda protsessi on hea tunda ja mõista. Vastavalt biorütmile ja selle äratundmisele peame muutma ka toiduga saadavat energiat: haigele sobib üks toit, tervele teine, suvel eelistame üht, talvel teist sööki. Menüü sõltub ka vanusest ja soost.

Toidust saadud energiat võib võrrelda tulega, mis põleb ahjus inimese sees, ning inimese suud ahjusuuga. Õige toit süütab õiget sorti tule: see ei põle väga kiiresti ning põleb ühtlase leegiga, andes ühtlast soojust. Toidust saadav energia peab olema pidev, piisav ja ühtlane. Kui anda organismile liiga palju kütet, ei suuda ta seda ära kasutada ja tekib suits – haigused. Sellised tervisehäired on kõrvetised, refluks (toidu tagasiheide) ja paisumistunne kõhus. Samuti võib tasakaal kõikuda juhul, kui toidu ja joogi temperatuur on liiga madal, sest see kustutab sisemist tuld ja inimene võib kergesti külmetuda. Idamaine tarkus ütleb, et tervel inimesel on külm pea ja soojad jalad, haigel vastupidi.

Kui soovite hakata muutma oma organismi aluselisemaks, võivad olla abiks seitse põhisoovitust.

  1. Hoolitsege oma söömiskultuuri eest, näiteks ärge sööge ülearu, sest pooltühjas kõhus ei lähe üldjuhul midagi käärima.
  2. Menüüs olgu ülekaalus aluselise mõjuga toiduained, kuid oluline on ka happeliste ja aluseliste toiduainete õige kombineerimine ühe toidukorra ajal.
  3. Kui soovite järgida mõnda väljatöötatud dieedikuuri, siis liighappesuse vastu võitlemiseks sobivad näiteks F. X. Mayri paastudieet või Loodus Biospa makrobiootiline dieedikuur.
  4. Aluselisemaks aitab organismi muuta kergesti seeditavate vedelike rohke joomine. Sellised on näiteks aluselised taimeteed (äratuntavad maheda maitse järgi) ja aluseline mineraal vesi (süsihappegaas välja lasta).
  5. Füüsiline tegevus värskes õhus on kindel samm aluselisema sisekeskkonna poole.
  6. Liighappesust saab naha kaudu väljutada selliste protseduuride abil nagu ujumine ja muud veeprotseduurid, saunaskäik, kiirkõnd ja muu füüsiline aktiivsus.
  7. Tähtis on ka vaimne tervis: kujundage endas teadlikult positiivset ellusuhtumist ja teie organism muutub tervemaks.

Eri inimeste puhul on väga erinev toidu hulk, mille korral on ainevahetus veel tasakaalus: ühe organismis hakkavad happeid tootma juba kaks pirni, teisel säilib aluseline keskkond veel kolme-nelja pirni söömise järel. On tuvastatud, et mida nõrgem on seedimisvõime, seda väiksema koguse järel pöördub alusetekitaja happetootjaks. Kes neid seoseid mõistab, tunneb ära ka paljude toitumisõpetajate saatusliku vea lubada süüa toortoitu piiramatus koguses.

Mõne üksiku inimese organismile võib see isegi sobida, kuid enamikule mitte. See ongi põhjuseks, miks paljud rangelt taimetoitlased on halvatujulised, külmakartlikud, kõhnad, kurnatud, kahvatud. Arstid on juhtinud tähelepanu ka sellele, et toortoidu käärimise mõjul sooles võib alkomeetri näit ületada nulli piiri.

Laialt levinud pH-dieet võib olla suurepärane, kuid ükski dieet ei sobi ühtviisi kõikidele. Kujutage ette, mis juhtub inimesega, kellel on  seedimisega suured probleemid ja kes hakkab siiski pH-dieedi järgi toituma, süües peamiselt köögivilja ja võimalikult toorelt. Tal võivad tekkida rängad tervisehäired.

Organismi happelisuse taset on võimalik mõõta. Apteegis on müügil universaalne indikaatorpaber (lakmuspaber), mille riba tuleb kaheks-kolmeks sekundiks kasta mõõdetavasse kehavedelikku (näiteks  sülg, uriin, higi, pisaravedelik, rinnapiim, sekreedid). Tulemus on värvi skaalal kohe näha. Sama vahendiga saate kontrollida ka söödavate vedelike happelisust, kui soovite välja selgitada, kas näiteks teatud taimetee, mineraalvesi või alkohoolne jook sobib teie suundumisega aluselisema organismi poole.

Sülg

Normaalne sülg on kergelt aluseline, st selle pH peab olema üle 7. Ainult aluselises süljes on ensüüm ptüaliin tõhus ning suudab hambaid ja igemeid happekahjustuste (hammaste lagunemine, kaaries, parodontiit) eest kaitsta. Heaoluühiskonna inimestel on vaja sageli hambaid parandada ja nende sülg on enamasti happeline.

Ka happeid moodustavad maiustused on üks põhjus, miks 100 kooliminevast lapsest 89-l on hambad kaariesest kahjustatud. Sülje pH võib muutuda sõltuvalt söödud toidust, seepärast ei ole hea mõõta happesust vahetult pärast söömist.

Uriin

Ka uriini pH muutub söödud toidu mõjul. Kõige objektiivsemalt näitab pH-taset hommikul esimene  uriin.

Lima teke on teatud määral normaalne, sel juhul on lima läbipaistev, selge ja libe. Lima kaitseb limaskesti, kattes neid. Kui lima muutub tihedamaks, kleepuvaks ja muudab värvi, on see alati seotud haiguse ja pH-tasakaalu häirega.

Niiske lima teket soodustavad näiteks piimatooted, loomne valk, valge jahu, valge suhkur ja alkohol. Nina- ja põsekoopapõletiku ajal on organismi sekreedid alati happelised. Põletiku vastu aitab, kui nina loputada lahusega, mille jaoks on ühes klaasis kuumas vees lahustatud teelusikatäis soodat.

Kui lima koguneb bronhidesse, tekitab see hingamishäireid ning võib põhjustada kroonilist bronhiiti ja astmat. Samamoodi tekib rohkesti lima siis, kui organism ei suuda toitu lõpuni seedida või on tegu toidutalumatusega. Seedetraktis takistab lima vitamiinide, toitainete ja mikroelementide omastamist. Rohke ja kleepuv lima nõrgendab seedimist, võivad tekkida gaasid, kõhuvalu.

Ainuke viis liigsest limast vabaneda on puhastada organismi paastu ja soolepuhastuse abil, võtta tuleb ka probiootikume. Osa probiootilisi baktereid pesitseb peensooles (laktobakterid) ning need vajavad aluselisemat keskkonda. Teine liik on bifilobakterid, mis asuvad jämesooles ning eelistavad kergelt happelist keskkonda.

Need abinõud normaliseerivad vere ja kudede pH-d, paraneb toidu omastamine ja kaovad haigusnähud. Kokkuvõttes normaliseerub ka kehakaal.

Mineraalained ise ei toimi ei happeliselt ega ka aluseliselt, vaid n-ö valivad poole sõltuvalt ühenditest, mis lähevad keha ainevahetusse. Sel põhjusel ei saagi pidada mõttekaks järgida toitumisel teatud happeliste ja aluseliste toiduainete nimekirju: toiduaine mõju inimorganismile sõltub ka paljust muust kui pelgalt aine keemilisest struktuurist.

Happelisuse ja aluselisuse määramisel tuleb arvestada selliseid individuaalseid tegureid nagu:

  • organismi eripära,
  • seedimisjõud,
  • söömisviis,
  • toiduaine kogus,
  • toidu valmistamise viis,
  • toiduainete kombinatsioon,
  • toituja kehaline  liikumine.

Suurim viga, mille teevad happeliste-aluseliste toiduainete nimekirjade hoolsad järgijad, on see, et nad ei oska arvestada aluseid tekitavate ainete pöördmõju. Nimelt muudab iga aluseid tekitav (st rahva hulgas aluseliseks peetav) toiduaine oma mõju vastupidiseks juhul, kui süüa seda liiga palju korraga ja korralikult läbi mälumata. See puudutab esmajoones kergesti riknevaid ja käärimisalteid toiduaineid: värsked puuviljad, kompott ja puuviljamahl.

Üleliigne toidumass hakkab sooles käärima ja tekitab haigusi põhjustavaid happeid. Näiteks kui üks küps pirn mõjub tõepoolest aluseliselt, siis mitu järjest söödud pirni muutuvad paljude inimeste organismis tugevaks hapete tekitajaks. Samas seisab happelisuse-aluselisuse nõuannetes üksnes väide, et pirn on aluseline toiduaine.

Kaks liiki kemikaale, happed ja alused, on vastandid ning koos esinedes nad neutraliseerivad teineteist. Skaalal 1–14 on neutraalne pH7, üle 7 on aluseline ja alla 7 on happeline.

Iga organi ja koe pH on erinev, sõltudes seda tasakaalustavast mehhanismist, näiteks vereringe, seedimine, hingamine, hormoonid, ensüümid. Kõik need mehhanismid töötavad selle nimel, et hoida organismis happed ja alused tasakaalus. Inimese vere pH on normaalse kehatemperatuuri juures 7,4 (nõrgalt aluseline).

Kui inimene satub stressiolukorda, külmetab või organismi tungib bakter või viirus, tekib organismis happeline seisund. Sellises keskkonnas paljunevad seenhaigusi põhjustavad bakterid hõlpsasti, hävitades normaalset mikrofloorat ning asudes pesitsema nõrgemates kehapiirkondades. Neil põhjustel tekivad tupeseen ja krooniline herpes. Raviks on hea paastu-puhastuskuur koos  soolepuhastuse ja probiootikumidega.

Paastukuurist taastumisel tuleb pidada eridieeti, milles  aluselise toidu osakaal on ligikaudu 70%. Organismi happeline seisund vähendab kudede hapnikusisaldust ja põhjustab neis ainevahetuse häireid. Sellises olukorras proovib organism endist olukorda taastada, milleks tal on vaja aluselisi mikroelemente, st mineraale (magneesium, kaltsium, r aud jt). Happelises seisundis olles kasutab organism mineraale intensiivselt ja kui nende sisaldus veres on väike, hakkab ta neid kudedest välja tõmbama. Seepärast tekib olukord, kus luudest läheb palju kaltsiumi verre ringlema ning kujuneb välja osteoporoos (luude hõrenemine).

Isegi juhul, kui tarbida vaeguse leevendamiseks kaltsiumipreparaate, ei jõua kaltsium luudesse, sest toitumine ei toeta seda. Kaltsiumi omastamise eeldusena tuleb muuta toitumist ja vere pH normaliseerida. Paljud toiduained soodustavad organismis põletiku püsimist. Kui inimene näiteks reuma raviks toitumist ei muuda, ei saa arstid teda aidata. Pealegi omastab organism toidus olevaid mikroelemente palju paremini kui preparaatide kujul võetavaid.

Teine näide: kui lihastes väheneb magneesiumisisaldus (sest organism tõmbab neist magneesiumi välja, et taastada vere pH-d), tekivad lihasvalu ja krambid. Ainuke ravivõimalus on taastada toiduga vere normaalne pH. Kui veri püsib happeline, hakkavad happed ladestuma ka kudedesse, mis on raskem staadium. Sel juhul tegeleb olukorra normaliseerimisega ka lümfisüsteem, mis püüab lümfiringlusega kudedest liigseid happeid välja viia. Nii näitavad hapete väljumist organismist nahale tekkivad akne, ekseem ja lööbed. Kui uriini kaudu tulevad happed välja, muutub uriini pH (inimene tunneb kipitust). Neerudesse võivad tekkida liiv ja kivid.

Happed saavad väljuda ka  kopsude kaudu, sel juhul tekib bronhidesse lima, röga, krooniline nohu. Rasvkudedes ladestub rasv ja tekib tselluliit. Ülekaalulise inimese organismis on alati pH-tasakaal paigast ära. Rasvkude on nagu kaitsekiht, mis kogub endasse jääkaineid. Mida rohkem neid on, seda rohkem loob keha juurde rasvarakke, et kaitsta organeid mürgistuse ja happeliseks muutumise eest. Mitmesuguseid dieete pidanud inimesel, kelle kehakaal kuidagi ei vähene, tuleks pöörduda asjatundliku arsti juurde. Arst kaalub ka teisi riskitegureid, mis võisid põhjustada  ülekaalu, nt hormoonid, närvisüsteemi seisund, elu režiim või haigused (näiteks  diabeet).