fbpx
TARTU, ESTONIA

Artiklid

Südame löögisagedus peab füüsilise koormuse ajal olema rangelt kindlaks määratud ja seda ei tohiks ületada. Normaalne  südame löögisagedus = soorituspulss 220 – vanus × indeks

Indeks: 0,6–0,85 (sõltuvalt vanusest) +/– 15 lööki

Energiakulu sõltuvalt kehakaalust 30 minuti jooksul (PAV =  põhi ainevahetus) on kilokalorites mõõdetuna järgmine:

  • vähene  füüsiline  aktiivsus: 1,375 × PAV,
  • keskmine füüsiline  aktiivsus: 1,55 × PAV,
  • suur füüsiline  aktiivsus 1,725 × PAV.

Maailma parim supp, EHK milline on salvestrooli kasu – loomulik kaitse vähi vastu.

Salvestroolid (lat. Salvus – katmata) on ained, mida mõned taimed tekitavad kaitsereaktsioonina seente, viiruste, bakterite või putukate vastu. Neid leidub peamiselt puuviljade koortes, juurviljade seemnetes, lehtedes ja väliskestades.

Kuidas on see seotud meiega, küsite Teie? Ja supiga?

SELLEST LÄHEMALT:

Briti teadlased Gerard Potter ja Dan Burke, kes töötasid välja ohutu vähiravi meetodi, leidsid, et ensüüm CYP1B1 on vähirakkude sisemine komponent. CYP1B1 komponenti leidub paljudes erinevat tüüpi vähiliikides, mida on praeguseks uuritud, kuid mis pole saadaval normaalsetes rakkudes.
Järgnevates katsetes leiti, et salütroolid aktiveeritakse (muundatakse metaboliitideks) inimese vähirakkudes ensüümi CYP1B1 abil, põhjustades vähirakkude kasvu või suremise, kahjustamata normaalseid rakke. Seetõttu on salvestroolid uus looduslike vähivastaste elementide klass, mis sisaldub taimedes ja mida saab meie toitumises üsna rahulikult kasutada.
Oluline on teada, et meie (isegi terve) keha toodab pidevalt vähirakke ning statistika näitab, et umbes neljal inimesel kümnest ja 3,5 naisel kümnest on elu jooksul vähk.
Salvestrool aitab kehal neist lahti saada, seega on salvestrool vähktõve vastu parim vahend.

KUST SALVESTROOOLI VÕTTA?

Meie keha ei sünteesi salvestrooli ise, salovestrool satub kehasse toitumise kaudu. Salvestrooli olulised allikad on:
Köögiviljad: lehtköögiviljad (seller, spinat jne), peakapsas, paprika, porgandid, artišokk, spargel, vesikressid, rukola, avokaado, oad, idandatud sojaoad, seller, kurk, kõrvits, suvikõrvits, baklažaan, oliivid, küüslauk, sibul …
Puuviljad: punased puuviljad, mustikad, sõstrad, viinamarjad, õunad, maasikad, ploomid, viigimarjad, vaarikad, mandariinid, apelsinid, mustikad, pirnid, melonid, ananass, mango, aroonia …
Maitsetaimed ja teed: petersell, basiilik, rosmariin, tüümian, salvei, piparmünt, võilill, rooibos, jahubanaan, koerroos, piimaohakas, viirpuu marjad, kummel, till, takjas, sidrunverbena …

MAAILMA PARIM SUPP?

Salvestroolid on kuumakindlad, kuid köögiviljade küpsetades lähevad salvestroolid vette, milles Te köögivilju küpsetate. Kui küpsetate ja sööte ainult köögivilju, ei satu salvestroolid Teie kehasse. Seetõttu on supp hea just sellepärast, et suppi süües saab kätte kõik vajalikud toitained! Eesti köögis on võib-olla kõige populaarsem supp kapsasupp! Ja mitte asjata! Tõepoolest, peaaegu kõik selle koostises olevad köögiviljad sisaldavad salvestrooli! (supp sisaldab: kapsas, sibul, porgand, petersell … :))

KUIDAS SAADA PIISAVALT SALVESTROOLE?

Kahjuks on enamikul elanikkonnast tõsine salvestroolide puudus (täpsemalt allpool toodud põhjustel). Salvestrooli puudus kehas annab eelsoodumuse võimalikuks vähi tekkeks.

Inimese jaoks on salvestrooli allikaks:

  1. töötlemata, orgaaniliselt kasvatatud köögiviljade, puuviljade ja ürtide söömine
  2. mahepõllunduslikult kasvatatud köögiviljade või puuviljade ekstraktid toidu lisaainetena

MIKS JUST SIINKOHAL ON NIIVÕRD TÄHTIS «mahepõllunduslikud»?

See on tingitud asjaolust, et loomulikumas keskkonnas kasvavad taimed puutuvad pidevalt kokku patogeensete teguritega ja seetõttu on neil stiimul toota salvestrooli just enesekaitseks. Pestitsiidide abil on kasvatatud keskmine statistiline köögivili või puuvili, mida poelettidelt on saada. Erinevate pestitsiidide ja fungitsiidide kasutamise tõttu väheneb salvestrooli sisaldus taimedes märkimisväärselt (kuni 30 korda!).

AGA KAS SALVESTROOLE EI OLE KÕIKIDES TOIDUAINETES?

Täna sisaldab meie toit 80-90% vähem salvestrooli kui  100 aastat tagasi. Miks nii? Esiteks salvestrooli leidub peamiselt koortes, kuid tänapäevases toitumises on see osa puu- või köögiviljast kõige vähem atraktiivne ja seda ei sööda sageli.

Teiseks oleme toidu tüübi ja maitse osas valivad. Seetõttu, et meile rohkem müüa, eemaldavad toidutootjad salvestrooli toidutoodete maitse, värvuse ja “puhtuse” tõttu. Fakt on see, et salvestrool on mõru maitsega (pidage meeles kapsast, arugulat, head oliiviõli jne). Maitsva (loe magusa) toote saamiseks ilma suhkruvajaduseta tuleb salvestrool lihtsalt eemaldama või välja töötada uus taime sort – vähem kibe, kuid kahjuks vähem kasulik. Lisaks, rafineeritud toidud sisaldavad tavaliselt väga vähe salvestrooli või üldse mitte.

ISEGI VEIN KANNATAB SELLE ALL

Traditsiooniline veinivalmistamisviis on viinamarjamahla käärimine nahkadega. Nii valmistatud vein sisaldab palju salvestrooli (20 mg reservatrooli ühe pudeli veini kohta). Seda seetõttu, et salvestrool sisaldub viinamarjade nahas. Tänapäeval on veinivalmistamise tehnoloogiat lihtsustatud ja veinivalmistajad kääritavad veini sageli nahata. Seetõttu on salvestrooli sellises veinis kümme korda (2 mg/pudel) vähem kui traditsiooniliselt valmistatud veinis ja seetõttu pole pikalt võimalik rääkida kasulikkusest.

Teadlased usuvad, et kaitsva salvestrooli vähenemine ja kanteserogeenide sisalduse suurenemine toidus võisid viimastel aastakümnetel kaasa aidata vähi kasvule.

PALJU SALVESTROOLI ME VAJAME?

Kui meie igapäevane dieet koosneb viiest toidukorrast, mis sisaldab palju köögivilju ja puuvilju, siis saame sel viisil umbes 20 punkti salvestrooli. Kui need on mahepõllundustooted, siis 60–70.

Spetsialistid hindavad tervise säilitamiseks soovitatavat minimaalset ööpäevast annust 100 punkti salvestrooli kohta. Täiendav kaitse saavutatakse 350 punktiga ja terapeutiline taastumine nõuab suuri 2×2000 punkti annuseid. Kõik toimub muidugi individuaalselt ja ravi tuleks spetsialistidega kokku leppida.

Dr. Natalia Trofimova ja Liina Molenaars

KIRJANDUS

Brian A Schaefer  Salvestrol. Natural defense against cancer, 2012.

Holford, L.Efiong Say no to cancer, 2010

Brian A Schaefer  Salvestrols. Journeys to wellness, 2013.

The Role of Salvestrols in the  Managemenе of Cancer Paеents at  the Schachter Center in New York  Michael B Schachter MD, CNS Schachter Center for Complementary Medicine, Orthomolecular Medicine Today Conference  Vancouver BC CAI March 25, 2014

McFadyen MC, Melvin WT, Murray GI. Cytochrome P450 enzymes: novel options for cancer therapeutics. Mol Cancer Ther 2004;3:363–71.
Murray GI, Taylor MC, McFadyen MC et al. Tumor-specific expression of cytochrome P450 CYP1B1. Cancer Res 1997;57(14):3026-31

www.orthokennis.nl/artikelen/bitter-is-better-an-introduction-to-salvestrols
Tokizane T, Shiina H, Igawa M et al. Cytochrome P450 1B1 is overexpressed and regulated by hypomethylation in prostate cancer. Clin Cancer Res 2005;11(16):5793-801.
Gribben JG, Ryan DP, Boyajian R et al. Unexpected association between induction of immunity to the universal tumor antigen CYP1B1 and response to next therapy. Clin Cancer Res 2005;11(12):4430-6.
Murray GI, Melvin WT, Greenlee WF, Burke MD. Regulation, function, and tissue-specific expression of cytochrome P450 CYP1B1. Annu Rev Pharmacol Toxicol. 2001;41:297-316.
Doostdar H, Burke MD, Mayer RT. Bioflavonoids: selective substrates and inhibitors for cytochrome P450 CYP1A and CYP1B1. Toxicology. 2000;144(1-3):31-8.
Gibson P, Gill JH, Khan PA et al. Cytochrome P450 1B1 (CYP1B1) is overexpressed in human colon adenocarcinomas relative to normal colon: implications for drug development. Mol Cancer Ther. 2003;2(6):527-34.
Sale S, Tunstall RG, Ruparelia KC et al. Effects of the potential chemopreventive agent DMU-135 on adenoma development in the ApcMin+ mouse. Invest New Drugs 2006;24(6):459-64.
Potter GA, Patterson LH, Wanogho E et al. The cancer preventative agent resveratrol is converted to the anticancer agent piceatannol by the cytochrome P450 enzyme CYP1B1. Br J Cancer 2002;86(5):774-8.
Jang M, Cai L, Udeani GO et al. Cancer chemopreventive activity of resveratrol, a natural product derived from grapes. Science 1997;275(5297):218-20.
Remsberg CM, Yanez JA, Ohgami Y et al. Pharmacometrics of pterostilbene: preclinical pharmacokinetics and metabolism, anticancer, antiinflammatory, antioxidant and analgesic activity. Phytother Res. 2007 Aug 29; DOI: 10.1002/ptr.2277.
Vitrac X, Bornet A, Vanderlinde R et al. Determination of stilbenes (delta-viniferin, trans-astringin, trans-piceid, cis- and transresveratrol, epsilon-viniferin) in Brazilian wines. J Agric Food Chem. 2005;53(14):5664-9.
Mikstacka R, Przybylska D, Rimando AM et al. Inhibition of human recombinant cytochromes P450 CYP1A1 and CYP1B1 by transresveratrol methyl ethers. Mol Nutr Food Res. 2007;51(5):517-24.
Potter GA, Burke MD. Salvestrols – natural products with tumour selective activity. Journal of Orthomol. Medicine 2006;21(1):34- 36.
www.salvestrolen.nl
McFadyen MC, Murray GI. Cytochrome P450 1B1: a novel anticancer therapeutic target. Future Oncol. 2005;1(2):259-63. 17. McFadyen MC, McLeod HL, Jackson FC et al. Cytochrome P450 CYP1B1 protein expression: a novel mechanism of anticancer drug resistance. Biochem Pharmacol. 2001;62(2):207-12.

Normaalkaal

Mille tõttu on inimese kehakaal liiga suur? Kõige levinumad on kolm põhjust: süüakse liiga palju,  toidus pole süsivesikud, valgud ja rasvad tasakaalus, ei peeta kinni režiimist.

On ka vähem tuntud tegureid, mis põhjustavad  ülekaalu: vere pH pole tasakaalus; seedesüsteemis pole piisavalt vajalikke mikroobe; hormoonide töös on häired; probleemid elujõu, organismi energeetilise seisundiga: kui süüa rohkem, kui energiat kulub (füüsiliseks tööks jm kehaliseks  aktiivsuseks),  kehakaal kasvab.

Normaalne kehakaal ei ole sugugi mitte ainult esteetiliselt ihaldusväärne, ehkki kaunim välimus suurendab usku iseendasse ja aitab eluga paremini toime tulla. Õige  kehakaal on esmajoones tähtis sellepärast, et see hoiab inimese tervist (ei ole haiguste tekke riskitegur) ning tagab pikema eluea (ei ole vananemise riskitegur). Niisiis saab ala- või ülekaalust vabanemise abil parandada ise oma terviseseisundit ja vähendada haiguste tekkimise võimalust.

Mööda ei saa vaadata ka ühiskonnast ja perekonnast: lapsevanemad on oma kehakaaluga eeskujuks enda lastele ning koolieelsete lasteasutuste ja koolide õpetajad oma õpilastele. Normaalne  kehakaal suurendab inimese kindlustunnet nii tööl kui ka perekonnas. Normaalkaalu määramisel on kasulik lähtuda kehaehituse tüübist ja pikkusest.

Selle, miks iga inimene reageerib toidule omamoodi, põhjustab tema  ainevahetuse oma pära.  Ainevahetust mõjutavad  pärilikkus, sugu, pikkus, vanus ja k ehakaal, hormoonsüsteemi seisund ja kasutatavad ravimid, aga ka perekonna ja rahvuse pikaajalised toitumistavad ning elupaiga kliima ja loodustingimused. Põhi ainevahetus on ööpäevane energiakogus, mida organism vajab normaalseks funktsioneerimiseks rahuolekus ja toatemperatuuril. Selle mõõtmisel arvestatakse inimese sugu, vanust, kehakaalu ja pikkust ning tulemus esitatakse kilokalorites.

 Põhi ainevahetuse (PAV) valem on järgmine. PAV naistel = 655 + (9,5 × W) + (1,8 × H) – (4,7 × A), PAV meestel = 66 + (13,7 × W) + (5 × H) – (6,8 × A), kus W on  kehakaal (kg), H – pikkus (cm), A – vanus (aastates).

Põhi ainevahetus väheneb alates 18 aasta vanusest iga kümne aastaga 2%. Kehakaalu normaliseerimiseks, st üle- või alakaalust vabanemiseks tuleb lähtuda põhiainevahetuse kilokalorite arvust. Oma kehakaaluga rahul oleval inimesel tuleks teada, et põhiainevahetuse kilokalorite arv on piir, millest vähem ei tohi süüa. Vahemikus kl 3 öösel kuni kl 15 päeval ülekaalus olev sümpaatiline närvisüsteem on väga aktiivne, st organism põletab sel ajal energiat hoogsalt. Järgnev parasümpaatilise närvisüsteemi 12-tunnine periood on rahulikum. Sellest tuleks lähtuda päevase kilokalorite normi jagamisel päevale: ärkamisest kuni kl 15-ni süüakse ära kaks kolmandikku ja õhtusel ajal üks kolmandik päevasest toidust.

Inimesed saab  vereringe, närvisüsteemi ja  kehaehituse tüübi järgi jagada kolme rühma (vt ka peatüki „Tere tulemast paastuma!” alapeatükki „Paastuaja valik”). Kahtluse korral saab õige rühma tuvastada randmeümbermõõdu abil. See tuleks mõõta nn töökäelt, st paremakäelistel paremalt ja vasakukäelistelt vasakult käelt.

  1. Asteenikutel on pikad ja peenikesed luud ning nõrgalt arenenud Nad on üsna liikuvad inimesed, nende ainevahetus on kiire ja neil ei ole kalduvust ülekaalulisusele. Ülekaalus on neil madal  vererõhk ning nad igatsevad soojust – käed-jalad kipuvad külmetama igal ajal peale suve. Naistel on randme ümbermõõt kuni 16,5 cm ja meestel kuni 18,5 cm.
  2. Normosteenikud on proportsionaalse kehaehituse ja ilusa figuuriga. Neil on normaalne vereringe ning harilikult ei kaeba nad külmatunde üle. Kui nad lubavad endale veidi rohkem sööki, ent liiguvad vähe, võtavad nad kergesti kaalus juurde. Kaal kipub kõikuma ja kajastab eluviisi.  Randme ümbermõõt on naistel 16,5–18,5 ja meestel 18,5–20 cm.
  3. Hüpersteenikutel on pärilik kalduvus  ülekaalule. Nad on tugeva kehaehituse ja suurema kondiga kui normosteenikud, nad tunneb ära teistest laiemate õlgade, puusade ja rindkere järgi. Ainevahetus on neil aeglasevõitu, mistõttu ladestub rasv organismi kergesti ja sellest on keerulisem vabaneda kui normosteenikutel. Nagu asteenikutel, esineb ka hüpersteenikutel teatud määral vereringehäireid. Neil on normaalne või kõrgenenud vererõhk ning organismis on soojatunnet piisavalt (suvist kuumust on neil raskem taluda kui teiste rühmade esindajatel).  Randme ümbermõõt on naistel üle 18,5 cm ja meestel üle 20,5 cm.

Toidutalumatuse test aitab inimesel end distsiplineerida: minna üle õigele toitumis režiimile, süüa ühe toidukorra ajal omavahel kokkusobivaid toiduaineid parajas koguses ja paraja kaloraažiga.

Inimesel pole mõtet tervise paranemist oodata, kui ta jätab küll talle ebasobivad toiduained kõrvale, ent lubatud aineid sööb liigses koguses, valel ajal ja vales kombinatsioonis. Normaalse ainevahetuse korral saabub toit organismi, see lõhustatakse ensüümide abil molekulideks ja need imenduvad kudedesse. Kui toitu tuleb juurde väga palju, siis osa sellest organism tarvitab ära ja osa talletab. Esimene, millega võidakse oma normaalset ainevahetust häirida, on ühekülgne toitumine: süüakse pidevalt ja suures koguses samu toiduaineid, toiduainete valik menüüs on väike.

Isegi kui inimesel on tekkinud osaline ensümaatiline puudulikkus, aga ta ei söö seda toiduainet (mille jaoks ensüüme pole piisavalt) iga päev ja suures koguses, saab olukorda kontrolli all hoida. Lastel näeme tihti nahal reaktsiooni, kui nad on söönud palju maasikaid, ning arvame, et tegu on allergiaga – see on lihtsalt ülesöömine. Sama lugu on  pähklitega, milles on rohkesti aktiivseid aineid. Kõige lihtsam võimalus vähendada  allergia tekkimise võimalust on süüa viiepäevase tsükliga ehk kasutada rotatsioonidieeti.

Vahepealse kolme-nelja päeva jooksul peaks organism märku andma, kas toit tekitas organismis reaktsiooni või mitte. Kui reaktsiooni ei ilmne, võib seda toiduainet ka edaspidi tarbida. Mida laiem on söögiks kasutatavate toiduainete valik, seda parem. Ideaalis tuleb süüa päevast päeva erinevat teravilja, erinevat köögivilja, mitmesugust kala ja liha. Ka toitude kombinatsioonid võiksid muutuda: kui täna oli menüüs kartul ja kollane aeduba koos porgandiga, siis nelja päeva pärast võiks süüa kartulit koos muude lisanditega. Kui mõnda aega toiduainet mitte süüa, suudab organism seda hiljem jälle omastada.

Suurema ensümaatilise probleemi korral (näiteks gluteenitalumatus) ei pruugi piisata lühiajalisest dieedist, vaid võib-olla tuleb pidada dieeti kogu elu – tänu sellele püsib inimene hea tervise juures ega vaja selle saavutamiseks ravimeid.

Gluteenitalumatust kirjeldas esimesena Inglise arst Samuel Gee (1839–1911) 1888. aastal. Ta oli märganud, et aeg-ajalt tekib inimestel kõhupuhitus, kõhnumine ja kõhulahtisus. Üks tema kaasaegne arst avastas, et üks tugevasti kõhnunud tütarlaps para nes kiiresti  kõhulahtisusest, kui tal keelati saia, leiva ja küpsiste söömine.

Nisu,  rukis ja oder sisaldavad mitmesuguseid valke – üks neist on  gluteen –, mis vabanevad siis, kui  peensool hakkab neid ensüümide toel lõhustama. Eestis laialt levinud neljas teravili, kaer, aga uuemate seisukohtade järgi peensoole limaskesta ei kahjusta ega võta gluteenitalumatuse tekkimisest peaaegu üldse osa. Gluteen on üks teravilja kvaliteedi näitajaid: mida rohkem seda teraviljas on, seda paremate küpsetamisomadustega on jahu. Seepärast proovivad tootjad jahu ja jahutoodete gluteenisisaldust suurendada. Kui inimene ei talu gluteeni, võib see põhjustada peensoole limaskesta kahjustusi ja moondumist kuni kasvaja tekkeni. Peensool ei kahjustu üleöö: alguses on nähud nõrgad, muutudes aja jooksul tugevamaks.  Peensoole kahjustuse tagajärjel tekivad peensooles valkude, rasvade, süsivesikute, mikroelementide ja vitamiinide imendumise häired.

Selle järgi, kas ja mil määral on peensoole limaskest kahjustatud ning kas ja millised sümptomid ilmnevad, saab gluteenitalumatuse jagada nelja järku: a) potentsiaalne gluteenitalumatus – peensool ei ole veel kahjustatud, aga verre on tekkinud antikehad ja ilmnenud esimesed (varjatud) sümptomid; b) varjatud gluteenitalumatus – inimene ei ole gluteenitalumatusest veel teadlik, sest sümptomeid ei ole, aga tal on sellele eelsoodumus (haigus avastatakse juhuslikult, näiteks toidutalumatuse testimisel); peensoole kahjustused on hakanud tekkima, kuid haigus ei ole veel täielikult välja kujunenud; c) atüüpiline gluteenitalumatus – 30% inimestel, kes kannatavad gluteenitalumatuse all, ei esine tüüpilisi sümptomeid (vähemalt mitte selgelt ja pidevalt), pigem osutavad haigusele sellised nähud nagu ülekaal, isutus, suulimaskesta haavandid ja maksakahjustus; d) tüüpiline  gluteenitalumatus – ilmnevad tüüpilised sümptomid, milleks on kõhulahtisus, kõhugaasid, kaalupeetus, kõhnumine, kasvupeetus ja oksendamine.

Kui inimene ei talu  gluteeni, siis tuleb arvestada, et ained, mida ta loodab  teravilja süües rakkudesse viia, ei jõua sinna, sest tema organism ei suuda neid omastada.

Millised tegurid võivad  gluteenitalumatuse esile kutsuda?

  • Nisu, rukki ja odra ülesöömine: kui näiteks nisu ja rukis on menüüs pidevalt ja mitu korda päevas (näiteks puder, leib-sai, makaronid, pannkook, küpsised jne), saab organism liiga palju  gluteeni.
  • Mitmesugused viirused, mis tekitavad organismis põletikulise seisundi ja mõjutavad immuunsust, kutsudes esile peensoole talitluse varjatud häire ja selle mikrofloora hävimise. Selle tagajärjel tekib  gluteenitalumatus.
  • Suitsetamine: suitsetajatel avaldub gluteenitalumatus sagedamini kui mittesuitsetajatel, ehkki  peensoole biopsia neil seda haigust ei näita ning tsöliaakiadiagnoos jääb panemata. Kui inimene lõpetab suitsetamise, hakkab ta tihti kaalus juurde võtma ning seda teades ei julgeta suitsetamisest loobuda. Arvatakse ekslikult, et tänu suitsetamisele käib kõht paremini läbi; tegelikult kahjustab suitsetamine samamoodi peensoole limaskesta nagu gluteen, seepärast ei imendu toiduained täielikult ja kehakaal püsib stabiilne.  Suitsetamine üksnes maskeerib  gluteenitalumatust.

Gluteenitalumatuse väljakujunemises osaleb alati kaks tegurit: geneetiline eelsoodumus ja omandatud tegurid (viirused, suitsetamine, liigne teravilja söömine). Igal inimesel on rakkudes passiivsena olemas ensüüm, mis võib aktiveerudes, st teraviljavalkudega peensoole limaskestas ühinedes, kutsuda esile nii peensooles kui ka kogu organismis tervisehäireid põhjustava reaktsiooni. Kui mingil põhjusel (viirus, põletik, suitsetamine) tekib rakkude kahjustus, siis see ensüüm vabaneb. Üks gluteenitalumatuse raskemaid vorme on tsöliaakia, mis on peensooles tuvastatud kahjustus. Seda diagnoosi ei saa panna ainult toidutalumatuse testiga antikehade määramise alusel, vajalik on ka peensoole biopsia. Praeguseks on  tsöliaakia diagnoositud ligikaudu 2%-l maailma rahvastikust ning ollakse seisukohal, et iga diagnoositud tsöliaakiahaige kohta leidub veel vähemalt viis inimest, kellel on sama haigus. Gluteenitalumatusel ja tsöliaakial on üksainus, kuid enamasti tõhus ravivõimalus – range gluteenivaba dieet. Kui haigus avastatakse õigel ajal ja inimene loobub täielikult rukkist, nisust ja odrast, võib ta juba ühe-kahe aastaga haigusest täielikult paraneda, isegi peensoole kahjustused taanduvad. Pärast viit aastat sellise dieedi pidamist väheneb tunduvalt ka kasvaja (tsöliaakia tüsistuse) tekkimise risk.

Aegade alguses toituti esmajoones taimedest, vahel harva söödi kala ja liha. Pärast seda kui lapsele enam rinnapiima ei antud, ei saanud ta  piima enam elu lõpuni, mistõttu ka selle lõhustamiseks vajaliku  ensüümi – laktaasi – tootmine kehas peatus. Seepärast ei tuntud ka piimatalumatuse haigust.

Koos piimakarja kasvatuse algusega hakati valmistama mitmesuguseid piimatooteid ja -toite. Algul anti väheses koguses piima lastele, kes olid äsja rinnast võõrutatud, mis aktiveeris laktaasi produtseerimist. Aeglaselt tekkisid mutatsioonid ning aastatuhandete jooksul on suurenenud inimeste hulk, kes suudavad  piimatooteid seedida. Toitumistavad kujunevad välja pika aja vältel ning on seotud konkreetse paiga, selle kliima, kultuuri ja rahvaga. Mõnel rahval on kaasasündinud ensümaatilised omapärad, näiteks indiaanlased ei suuda seedida piimatooteid ega alkoholi. Praeguseni ei talu  piima näiteks 90% Alaska eskimoid ja indiaanlasi, Eesti, nagu ka Soome inimestest aga umbes 30%.

Mõne seedeorgani, nagu  mao ja  jämesoole talitlushäireid esineb sagedamini, teiste organite (peensool ja kõhunääre) häiritud tegevuse mõju tunnetab inimene vähem. Mõnikord esinevad organite talitluse häired koos. Piimasuhkrut (l aktoosi) lõhustava ensüümi vähenemisega (hüpolaktaas) seoses võivad tekkida nii peen- kui ka jämesoole talitlushäired.

Uuringud ei näita neis organites raku tasandil muutusi, aga peensoole piimasuhkru lõhustamise häirete järel tekivad käärimisprotsessid ja kõhulahtisus ka jämesooles. Sama häire võib osutada gluteenitalumatusele, aga sel juhul saavad peensoole rakud kahjustada ning tüsistusena kaasnevad piimasuhkru lõhustamise ja imendumise häired.

Kui inimene loobub ainult piimatoodetest, ei kao gaasid ja kõhulahtisus kuhugi. Esmalt peaks sel juhul loobuma gluteeni sisaldavast teraviljast ( rukis,  nisu, oder) ja kui limaskest aja jooksul paraneb, võib juhtuda, et ta saab hiljem piimatooteid süüa, ehkki teraviljatoodetest peab ta elu lõpuni hoiduma. Seepärast on oluline, et gluteeni- või piimatalumatuse avastamise järel hindaks arst kogu organismi seisundit ja soovitaks patsiendile sobivat dieeti.

Organismis tekivad tugevate käärimisprotsesside tõttu gaasid, täiskõhutunne või kõhulahtisus, mille on põhjustanud tugeva medikamendi võtmine. See viitab käärimisprotsessidele soolestikus, mis tähendab, et organismis on normaalse mikrofloora tegevus pärsitud ning ravi tuleb alustada probiootikumidega. Seepärast soovitan patsientidele selliste tervisehäirete korral mitte kohe Espumisani võtta, vaid minna asjatundliku arsti vastuvõtule, et selgitada välja probleemi põhjus. Kui toidutalumatuse test osutab piimatalumatusele, ei tasuks tulemust tõlgendada nii, et loobuda tuleb ka lihast, sest see on tuntud kui raskesti seeditav toit.  Liha ja piima omastamise jaoks on organismis omaette ensüümid. Laktaasi produtseerimise  aktiivsuse vähenemine pärast rinnalapseiga on normaalne protsess. Need, kellel on laktaasi vähe, püsivad niikaua terved, kuni nad ei tarbi piima ega piimatooteid.

Väikses koguses piimatoodete tarbimine ei pruugi tervisehäireid tekitada, esimesed talitlushäired ja nähud ilmnevad alles siis, kui  piima juuakse suures koguses. Hapendatud  piimatoodetes (keefir, jogurt) on laktoosi umbes kolmandiku võrra vähem kui rõõsas piimas. Kokkuvõttes võib öelda, et erinevalt lastest pole piim täiskasvanud inimese hädavajalik toit, ent Eestis söövad täiskasvanud paraku liiga palju piimatooteid. Probleem tekib siis, kui laktaasipuudulikkuse tõttu jäävad toitained lõpuni lõhustamata, hakkavad soolebakterite abil käärima ja roojamass muutub happeliseks. See tekitab soolegaase, kõhulahtisust ja roe omandab halva lõhna.

Uskumatu, kuidas arvutiprogrammil põhinev terviseuuring – bioresonantsdiagnostika – aitab tuvastada haiguste tagamaid isegi siis, kui tavameditsiin enam vastuseid ei leia!

Biokliinikus ja Loodus Biospas teeb bioresonantsdiagnostikat Dr. Natalia Trofimova, kes on hingelt pühendunud inimeste aitamisele ja tervise tagasi toomisele. “Nii palju, kui end mäletan, tahtsin saada arstiks – ravisin juba lapsena sugulasi,” naeratab tohter, kui kohtume intervjuuks tema töölaua taga.

20 aastat töötas ta tavameditsiinis, oli jaoskonna arst, osakonnajuhataja, arst-konsultant. Järjest enam adus, et inimese tervise kohta on vaja teada saada enamat. On vaja teada, miks konkreetsel inimesel tekib just konkreetne haigus.

“Tänapäeval on rohkesti erinevaid uuringuid ja meetodeid. Diagnoos pannakse tavaliselt kokku patsiendi kaebuseste, anamneesi ja uuringute tulemusena. Aga vahel on patsiendil uuringud ja proovid normis, kuid kaebused kestavad ikka edasi.”

Neid tervise väljakutseid, mis ei kajastu tavameditsiini proovide kaudu, saab mõõta bioresonantsdiagnostikaga. Diagnostika näitab ära organismi nõrgad kohad ning selle kaudu diagnoosib arst inimese haiguse põhjust paremini.

“Inimese vereproov on veel normis ning tavaarst ütleb, et kõik on normis, aga patsient küsib, et miks mul siis kõht valutab?

Bioresonantsdiagnostika annab võimaluse teha patsiendi jaoks komplektne, individuaalne lähenemine teatud valule, teatud probleemile, millele muidu ei leita seletust,” selgitab Dr. Trofimova.

Ta tunneb bioresonantsdiagnostikat tehes sügavat missiooni tunnet. “Kui olen arst, siis kuidas teistmoodi! Inimene tuleb minu juurde, et abi saada. Ja abi saadakse, sest tullakse tagasi. Bioresonatsdiagniostika aitab inimese seisundi üle vaadata ning vastavalt sellele jätkan inimese jälgimist ja ambulatoorset ravi.”

Päris toredad on need Biokliiniku kliendid, kes käivadki aastas korra või kaks, öeldes siiralt ja südamest: “Doktor, ma usun teid, vaadake mind selle aparaadiga üle, siis elan rahulikult edasi ja tean, et tervis on korras!”

Mõnelegi annab bioresonantsdiagnostika tagasi rahuliku une, sest tervisest on pärast seda selgem pilt!

Kuidas diagnostika käib?

Dr. Trofimova: “Kui inimene tuleb terviseprobleemiga, siis uurin, mis kaebused ja probleem tal on. Kasutan bioresonantsdiagnostikat, et saada organite kohta vajalikku informatsiooni. Alustasin sellega väga ammu, kui õppisin hiina meditsiini.”

Hiina meditsiinis käib diagnostika meridiaanide kaudu. Igal meridiaanil on oma kontrollpunktid, mille abil inimest “lugeda” (samamoodi kasutatakse Ayurveda meditsiinis diagnoosimisel pulssi). Hiina meditsiini õppimise kaudu leidis Dr. Natalia Trofimova üles Dr. Reinhard Volli loodud diagnostika.

Dr. Reinhard Voll on arst-teadlane, bioresonantsseadme looja, kes hakkas kasutama hiina meridiaanide punkte ja avastas ise uusi punkte homöopaatia kaudu. Ta hakkas oma seadme abil mõõtma inimkeha oluliste punktide elektrilist takistust ja selle järgi diagnoosima tervislikku seisundit.

Dr. Trofimova: “Meie organismis on biovool, mis liigub kanalite kaudu. Mõõtes biovoolu teatud kontrollpunktis, saame teada, mis sagedusel organ töötab ja võime võrrelda seda normväärtustega.”

Palju kontrollpunkte leidub inimesel talla all ja kätes. Bioresonantsdiagnostikas paneb arst talla alla ja annab kätte elektroodid, peaelektroodid paigutab otsmikule. Kehal olevaid kontrollpunkte puudutab arst spetsiaalse anduriga.

“Impulssi, mis tuleb elektroodidest, inimene ise ei tunne – see on nii väike impulss ning selle kaudu saame mõõta punktide elektrisagedust, mis peegeldab organite funktsionaalset seisundit.”

Mõõtes läbi kontrollpunktid, lähevad andmed arvutiprogrammi. Seal on olemas normväärtused ehk andmed terve inimese kohta. Kui mõõdetud andmed jäävad normi, on patsiendi tervis korras.

Iga organil on oma normaalne sagedus – bioresonants ehk elektromagnetsagedus. Kui teatud tsoonides tekivad patogeensed elektromagnetsagedused, tähendab see, et selle tsooni organites tekib funktsionaalne häire. “Kui näiteks südamekanalis või kopsukanalis on sagedus, mis peaks olema normaalne, hoopis kõrgenenud või alanenud, siis selle järgi me saame ära hinnata, kas südame või kopsude töö on üle koormatud või alafunktsioonis,” selgitab Dr. Trofimova.

Üle vaadatakse kõik keha süsteemid

Bioresonantsdiagnostika annab ülevaate kogu keha funkstioneerimisest. Programm käib läbi kõik organismi süsteemid. Inimene saab selge pildi, kuidas töötab tema vereringe, kopsusüsteem, seedeorganid, hormonaalne süsteem, lihas-luukonna ja sidekoe süsteem, kuse- ja suguelundite süsteem, lümfisüsteem, ajusüsteem ja endokriinsüsteem. Lisaks näitab selgroolülide seisundit – kas on diskide vahel ladestusi või kõhredel kahjustusi.

Bioresonantsdiagnostika annab inimese probleemi kohta andmed, mida on vaja edasi vaadata. “Minule kui arstile on väga tähtis see, et ma saan antud meetodiga ära hinnata patsiendi organismi nõrgad kohad. Ja siis juba kokku viia arvutiprogrammi tulemused inimese probleemide ja kaebustega. Enamuses on asjad kokku läinud.”

Hiljuti käis bioresonantsdiagnostikas patsient, kes kaebas iiveldust, kõhugaase, mitte stabiilset väljaheidet ja oli selle käes vaevelnud juba kolm kuud. Dr. Trofimova: “Kui vaatasime tema uuringu tulemusi, selgus sapipõie talitlushäire. Saatsin ta täiendavalt ultraheliuuringule, mis näitas, et patsiendil on sapikivid.

Me muutsime patsiendi dieeti nii, et võtsime menüüst välja toiduained, mis soodustasid gaaside teket. Pärast toidutalumatuse testi tuli välja, et sealiha ja piimatoodet talle ei sobinud. Juba nädalase dieedi järel kaebused taandusid. Kohe ei pidanud operatsioonile minema. Hetkel jätkab dieetraviga.”

Juunis tuli vastuvõtule ülekaaluline noormees, kelle probleem olid mädased vistrikud. Vistrike sügamisest olid tekkinud sügavad haavad. Ta võitles juba aasta selle probleemiga.

Dr. Trofimova: “Diagnostika näitas probleemi seedetraktis ja tegu oli ka toidutalumatusega. Tehtud toidutalumatuse testi järgi hakkas patsient pidama dieeti, mille tulemusena lööve kehalt taandus. On ainult nahakahjustus sellest, mis oli enne olnud. Ootamatuks plussiks kaotas noormees selle ajaga ka kaalu.”

Vau – isegi aurat saab mõõta!

Tihti ei tea inimene oma haiguse tagamaid ja põhjused võivad olla erinevad. Näiteks tuleb patsient nahaprobleemiga, aga haiguse põhjus võib olla seedimises, hormonaalses süsteemis või hoopis närvisüsteemis. Diagnostika näitab õige suuna – mida teha ja kuhu edasi liikuda.

Või tuleb inimene väga tugevas depressioonis. “Me ei vaata konkreetselt  seratoniini taset veres, aga saame mõõta energeetilist seisundit,” toob Dr. Natalia Trofimova esile diagnostika huvitava nüansi. Energeetilise seisundi võib ära mõõta  aurogrammi abil – aurogramm on nagu pilt aurast.

Vanusest tulenevalt võib aura muutuda. Vanemal inimesel ei vibreeri organid sellise sagedusega nagu noorel inimesel. Mõnikord peegeldab aurogramm lihtsalt organite nõrkust. “Aurogrammi kaudu saame vaadata, kas organism vananeb vastavalt oma vanadusele või on tal vananemise koefitsent kiirem ja ta vananeb kiiremini,” selgitab Dr. Trofimova.

Inimese aura peegeldab organite funktsionaalset seisundit. Ühtegi sarnast aurat ei ole olemas. Ka ühe inimese aura on erinevatel aegade erinev – vahel on inimene rohkem ärritunud või halvasti maganud, see mõjutab aurat.

Vestlusest Dr. Trofimovaga saab veelgi kinnitust sellele, et inimese tervise erinevad tasandid on omavahel seotud – koos toimivad nii füüsiline kui psühhosomaatiline seisund, nii keha kui peenkeha aura. Ja seda üldseisundit saab uudistada just läbi bioresonantsdiagnostika!

Ülehõõrumine on kõige pehmema mõjuga veeprotseduur: vees niisutatud froteekindaga hõõrutakse vastav kehapiirkond üle, seejärel keha aga rätiga ei kuivatata, vaid lastakse tal ise ära kuivada. Niisutamiseks kasutatakse külma või toasooja vett, kusjuures külmale veele võib lisada äädikat, et protseduuri mõju oleks tugevam.

Protseduuri mõjul veresooned kõigepealt ahenevad, seejärel laienevad ja tekib soojatunne. Nahapoorid avanevad, mis parandab vereringet ja tõmbab kudedest mürkaineid välja. Ülehõõrumine aitab normaliseerida keha pH-d.

Korrapäraste protseduuride tulemuseks on stabiilsem vegetatiivne närvisüsteem ja vere varustuse paranemine (reumaatiliste haiguste korral), samuti karastub immuunsüsteem, seedimine muutub normaalsemaks ja uni paraneb.

Rahva hulgas on tuntud ülehõõrumise palavikuvastane toime: kui palavikku on üle 38 kraadi ja vererõhk on kõrgenenud, aitab kehatemperatuuri alandada säärte ülehõõrumine, aga ka viinasokid ja õunaäädikaveega ülehõõrumine.

Kuivharjamine

Kuiva harjaga keha ülehõõrumine toniseerib nahka, andes sellele ilusama välimuse, parandab naha ainevahetust ja verevarustust, ergutab, reguleerib vererõhku ning karastab. Sobib hästi nii madala kui ka kõrge vererõhu korral.