TARTU, ESTONIA
  1. Mitte midagi süüa, ainult juua – jooge paastukuuri jooksul oma valiku järgi vett, lisaks soovi korral sobivat taimeteed või soolata köögivilja puljongit.
  2. Ära jätta kõik, mis pole eluliselt vajalik – nikotiin, alkohol, kohv, maiustused, isu pärssivad ja vett väljutavad vahendid.
  3. Lahutada end argipäevamuredest – lõõgastuge, jätke end oma sisemise juhtimise hooleks, otsige rahu ja turvalisust, tehke end vabaks argipäeva survest ja kohustustest.
  4. Käituda loomulikult – oluline on tegelda sellega, mida keha nõuab. Puhake end välja, tehke sporti, kui te tunnete selle järele tarvidust. Puhkuse ja kehalise tegevuse vaheldumisel saavutate kõige kiiremini kehalise ja hingelise heaolu.
  5. Soodustada kõiki eritumisi – hoolitsege oma soole eest korra päraselt, st jooge lahtistavat taimeteed ning pikema kui kolmepäevase paastu juurde kuulub klistiir. Ainevahetuse laguproduktid väljuvad ka naha (sobivad hõõrumisprotseduurid veega), neerude (jälgige uriini kogust ja värvi) ja kopsude (atsetoonilõhn osutab puhastumisele) kaudu. Tähtis on suuhügieen: puhastage mitu korda päevas harjakesega keelelt kattu ja peske hambaid. Igal hommikul puhastage suu limaskesti 1 supilusikatäie õliga, mida hoiate suus umbes 3 minutit, loksutate ja sülitate välja.

Paastuja võiks teha iga päev mitu korda märkmeid selle kohta, mida ta on teinud, ning kirjutada üles, kuidas ta end parasjagu tunneb. Nii on paastujal (ja tema raviarstil) hea läbielatut analüüsida.

Näiteks kui inimene tunneb end ühel päeval kehvasti, aga järgmisel päeval on enesetunne halvem, siis ta mõistab, et eelmisel päeval ei olnud kriis veel alanud. Kindlasti tuleb üles märkida joodud vee kogus, jalutamise aeg ja läbitud kilomeetrite arv, vererõhu- ja kehakaalunäit, see, milline oli uni ja millised protseduurid sel päeval kavas olid ning kuidas need mõjusid.

Enesetunde ja faktide talletamine annab objektiivse aluse paastu kulgemise hindamiseks.

Paastumise ajal on esiteks kõige olulisem asjatundlik juhendamine ja peale selle

  • rahulik looduskeskkond, eraldatud paik, mis on eemal linnakärast;
  • võimalus jalutada päevas 10–15 kilomeetrit värskes õhus;
  • hoiduda organismi koormamisest ebavajaliku teabega, st. raadio, televiisor, arvuti ja telefon võiksid jääda kõrvale;
  • tarbida piisavalt vedelikku (vett ja toetavaid taimeteesid);
  • teha puhastus- ja teisi protseduure;
  • võimalus puhata segamatult, näiteks kodus paastudes hoiduda toidulõhnadest;
  • toetav keskkond: kodus paastudes koduste mõistev suhtumine, spetsiaalses paastuasutuses personali igakülgne toetus.

Paastujal tuleb oma elu ümber korraldada sel moel, et nii enne paastu, selle ajal kui ka järel saaks ta kinni pidada teatud piirangutest. Need puudutavad esmajoones toitumist ja füüsilist koormust.

Piiratakse ravimite võtmist või loobutakse neist sootuks (otsustab arst). Nagu ettevalmistusperioodil, nii on ka paastukuuri ajal keelatud suitsetamine, alkoholi, kohvi ja tee (v.a taimsed raviteed) kasutamine.

Paastuja arutab raviarstiga, millised protseduurid toetaksid tema valmistumist paastuks. Tähtis on ka psühholoogiline valmisolek: arstiga räägitakse läbi, mis on paastu eesmärk ja kui pikk see võiks olla, millised protseduurid on kavas ning millist tulemust oodatakse.

Kliinilised uuringud ja analüüside tegemine on vajalik ainult nende puhul, kes põevad mõnda kroonilist haigust. Kui kuuriks ettevalmistumise ajal tehtavate analüüside põhjal selgub, et krooniline haigus on ägedas faasis, siis selgitatakse välja, millal paastukuuri saab alustada, sest mõnikord tuleb haigus enne välja ravida.

Seepärast on hea, kui paastuja saab küsida nõu arstilt, kes valdab täielikult paasturavi metoodikat, teab näidustusi ja vastunäidustusi ning oskab patsienti paastuperioodiks ette valmistada, sest paastumisele tuleb tingimata läheneda individuaalselt.

Igal medalil on kaks külge

Üldjuhul on paasturavi mõeldud täiskasvanutele. Lastele on see näidustatud erandkorras ja paastuarsti koostatud individuaalse kava alusel. Paastumise eesmärk on õigel ajal vältida tervist ohustavaid riskitegureid ja kõrvaldada juba arenema hakanud haiguse tekkepõhjused. Vaimustusest üksi ei piisa: kui otsustada paastuda ravieesmärgil, tuleb ravikuur läbi teha arsti juhendamise all ning pidada peale näidustuste silmas ka vastunäidustusi, et hoiduda võimalikest negatiivsetest kõrvalmõjudest.

Paasturavi vastunäidustused jagunevad suhtelisteks ja absoluutseteks.

Alati, kui arst kaalub paastukuuri kui lisaravimeetodi rakendamist, arvestab ta haiguse vormi ja raskusastet ning seda, kui hästi patsient mingil perioodil paasturavi talub.

Suhtelised vastunäidustused 

Et paastumine mõjutab kõiki keha organeid, võib see kaasa aidata paljudest haigustest tervenemisele. Kui inimene märkab enda juures ebamääraseid sümptomeid ja tervisehäireid, ei ole see piisav, et alustada omal käel pikemaajalist paastumist, pidamata eelnevalt nõu paastuarstiga, sest paastumisel kui ravimeetodil on ka vastunäidustusi.

Suhtelised vastunäidustused on järgmised:

  • äsja tehtud raske operatsioon,
  • terviserike, mis nõuab operatsiooni,
  • äsja põetud raske haigus,
  • äsja läbitud keemiaravi,
  • seisund, mille tõttu patsient kasutab tugevaid ravimeid, mida ei tohi päevapealt ära jätta.

Näiteks vähihaige, kes on saanud äsja kiiritusravi, ei saa kohe alustada paastu, vaid peab kõige pealt andma organismile aega puhastuda mürkainetest ning puhata, sest ka paastumine on  koormus. Samamoodi ei saa üldjuhul alustada paastukuuri vahetult enne või pärast operatsiooni. Samal ajal toetab sapikivide operatsiooni see, kui patsient teeb ettevalmistusi paastuks. Teatud juhtudel ongi ka kliinilises meditsiinis kaks-kolm paastupäeva enne operatsiooni nõutav ettevalmistus operatsiooniks, kasuks tuleb või mõnikord on vältimatu soolepuhastus.

Kui patsiendil on kaksteistsõrmiksoole ja maohaavandi tugev ägenemine, pole sel perioodil soovitatav alustada paastu: sobiv aeg minna paastukuurile on siis, kui need sümptomid medikamentoosse ravi järel taanduvad.

Südamerikke korral ei tohiks paastuda üle kümne päeva järjest. Rasedus ja imetamine on naise elus periood, mil pikaajaline (üle kolme päeva) paast ei ole üldjuhul näidustatud. Kui aga raseda või imetava naise organismis tekib tugev mürgistus (väljendub iivelduse, oksendamise, nõrkusena), on lühiajaline paasturavi näidustatud, sest korralikult läbiviidud paaripäevane paastukuur leevendab väga kiiresti neid nähte. Pealegi ei suuda inimene mürgistuse seisundis nagunii süüa. Tingimata tuleb rasedal ja rinnaga toitjal paastuda arsti järelevalve all.

Absoluutsed vastunäidustused

Paastumine on täielikult välistatud järgmiste tervisehäirete korral:

  • tõsised psüühilised häired,
  • mao- ja kaksteistsõrmiksoole haavand,
  • raske neerupuudulikkus,
  • raske südamepuudulikkus, tugevad südame rütmihäired,
  • tromboos, tromboflebiit (kaugele arenenud veresoonte ummistumine), äsja läbipõetud südameinfarkt,
  • raske maksapuudulikkus,
  • raske kopsupuudulikkus,
  • lahtine tuberkuloos,
  • süsteemsed verehaigused (tugev aneemia, vere hüübimise tugevad häired),
  • I tüüpi diabeet ( suhkurtõbi) juhul, kui patsient saab insuliinravi,
  • kilpnäärme toksiline ületalitlus (türeotoksikoos),
  • kaugelearenenud vähk kasvaja (tugeva mürgistusega),
  • väga väike kehakaal (alates 20%-st alla normi).

Ka uimasti sõltuvuse korral on paasturavi üks tervenemise võimalus, kuid selline patsient vajab individuaalset lähenemist ja paastuda tuleb kliinilistes tingimustes arsti kontrolli all. Esimene eesmärk on vabaneda veres olevatest uimastitest, selleks kasutatakse tugevaid mürkide eemaldamise meetodeid. Tugeva sõltuvuse all kannatajatel võib sõltuvusest vabanemine võtta aastaid.

Uimasti-, alkoholi- ja nikotiini sõltuvuse ravi paastuga on sarnane, kuid uimasti sõltuvuse taandumine on keerulisem ja aeganõudvam protsess, sest tavaliselt hävitab uimasti organismi kiiremini ja suuremas ulatuses. Võin oma praktikast siiski kinnitada, et paastuga on suudetud uimasti sõltuvusest täielikult vabaneda.

Mõnu- ja keemiliste ainete mõju vähendaja

Mõnuainetena tulevad harilikult meelde alkohol, nikotiin, kohv ja tee, kuid nendeks tuleb pidada ka maiustusi ja magusaid küpsetisi, mis sisaldavad valget suhkrut ja jahu. Samasugune sõltuvust tekitav mõju on ka paljudel keemilistel ja raviainetel: miljonid inimesed tarvitavad põhjendamatult toidulisandeid, valuvaigisteid ja antidepressante.

Iga keemiline mõnuaine, samuti taimsete ravimite toimeained on organismile koormaks ja mõnel juhul lausa mürgiks. Nende pidev ja rohke tarvitamine tekitab olukorra, kus organism ei suuda nendest enam ise vabaneda, mis tähendabki sõltuvuse teket. Jääk ainetega koormatud organism ja krooniline mürgistusseisund on soodne alus paljude ainevahetushäirete, kasvajate, krooniliste haiguste (nt maksakahjustus) ja enneaegse vananemise tekkeks.

Kõik see räägib sellest, et puhastamine ja paastumine on tänapäeval palju tähtsam kui kunagi varem, sest nüüdses lääne ühiskonnas sisaldab nii meid ümbritsev keskkond kui ka toit üha rohkem keemilisi aineid. Niisiis ei saa paastukuuri tähtsust praegusajal kuidagi üle hinnata. On järjest avalikum saladus, et osa toiduks kasvatatavaid loomi saab sööda ja ravina antibiootikume ja hormoone; taimekasvatuses kasutatakse palju keemilisi aineid.

Sel moel satuvad inimese toidulauale ja organismi ained, mis pole mitte ainult kahjulikud ja mürgistavad, vaid on ka võõrkehad ainevahetuse süsteemis. Seepärast ei suuda organism nendega hakkama saada. Nendel põhjustel kasvabki praegu hüppeliselt nn tsivilisatsioonihaiguste levik ( allergia, ainevahetuse häired, rasvumine, suhkurtõbi, üha rohkem ka liigeseprobleemid). Seega on paastumine üks suurepärane profülaktikameetod neile, kelle organismis ei ole veel ükski haigus väljendunud, sest me kõik oleme ümbritsetud mitmesugustest kahjulikest ainetest.

On hea teada, et paastu ajal ei teki sõltuvuses oleval inimesel abstinentset sündroomi, see tähendab tungivat vajadust saada uus kogus mõnuainet.

Ehkki üldiselt arvatakse, et suitsetamine toob kaasa esmajoones kopsude ja bronhide kroonilisi haigusi, tekitab röga ja köha, tuleb kindlasti meeles pidada, et see on ka südame- ja vere soonte haiguste taga. Tühja kõhuga suitsetamine tekitab tugeva veresoonte spasmi (kokkutõmbe), mis häirib südame verevarustust ja võib kaasa tuua südameinfarkti või insuldi. Nikotiin halvendab märkimisväärselt ka jalgade vereringet kuni selliste tagajärgedeni nagu gangreen ja amputeerimine. Suitsetamise miinuspoolele jääb kindlasti halb mõju lähedaste tervisele ja rahakulu, nagu ka halb hingeõhk. Nikotiin kahjustab immuunsüsteemi ja vereringet raku tasemel, mistõttu on see allergia korral vastunäidustatud.

Paast on üks suitsetamisest vabanemise meetod. Osa inimesi tulebki paastuma just selleks, et saada sellest sõltuvusest vabaks. Paastumise ajal peab suitsetamisest tingimata loobuma, sest muidu võib tekkida väga raske terviseseisund (aju hapnikuvarustuse ja südametegevuse häired kuni teadvusekaotuseni) – nikotiin toob kehasse mürke juurde. Seepärast hoiatabki paastuarst paastuma tulijaid juba enne paastukuuri algust suitsetamiskeelust.

Nikotiini sõltuvus kahaneb ja kaob iseenesest koos näljatundega ajal, mil paastukuur on jõudnud etappi, kus organism on ümber lülitunud sisemisele toitumisele. Koos teiste mürkidega hakkab keha paastumise ajal vabanema ka nikotiinist.

Suitsetajatel on kehas kõrge nikotiinitase. Kui tase langeb, on seda vaja tõsta ja tekibki sõltuvus. Kui inimene ei suitseta, hakkab aga organismi nikotiinivajadus langema ning nädalase paastu lõpus on ta üldjuhul sõltuvusest vabanenud. Väga paljud jätavad paastukuuri järel suitsetamise lõplikult maha. Patsiendid on rääkinud, et on üsna kerge olla lühikest aega pärast paastukuuri meelekindel ning sageli ei tekigi enam soovi sigareti järele haarata.

Inimese organismis on loodus prioriteedid paika pannud: kõige tähtsam on ellujäämise nimel see, et oleks süüa ja juua. Kui hädaolukorras, kus ei saa ei süüa ega ka suitsetada, peab organism valima, kumba eelistada, siis valib ta toidu, sest näljatunne on reflektoorselt palju tugevam kui tung sigareti järele. Tänu sellele kaob paastu ajal koos näljatundega ka suitsuisu. Võrreldes selliste sõltuvushaigustega nagu alkoholism ja uimastite tarvitamine allub suitsetamine paasturavile paremini.

Kõik sõltuvused – sõltuvus palju süüa, suitsetada, tarbida alkoholi jne – on inimesel õpitud, mitte kaasa sündinud. Seega on neist võimalik ka loobuda nagu muudest harjumustest. Esimene samm sel teel on leida endale motivatsioon ja muuta oma mõtteviisi.

Alkoholi süstemaatiline liigtarvitamine tekitab närvisüsteemi haigusliku seisundi, kahjustab närvisüsteemi, nõrgendab ajutegevust, vähendab suguvõimet, tekitab nägemishäireid, maksa- ja südamekahjustusi ning põhjustab enneaegset vananemist. 

Alkoholismiravi jaoks on tähtis, et patsient tahaks oma elustiili ise muuta ja sellest halvast harjumusest vabaneda. Selle näidustuse korral on paastumise peamine ülesanne taastada kogu organismi põhifunktsioonid, kõrvaldada haiguse tekke põhjused (näiteks elimineerida alkohol), mis on tihti seotud inimese vale elustiiliga. Paastukuuri ajal saab alkohoolik kogeda õiget elurütmi: tema päevakavasse kuuluvad vältimatult värskes õhus liikumine, sobiv toitumine, veeprotseduurid. Paastukuuri järel peaks patsient võtma uue päeva režiimi harjumuse endaga koju kaasa ja seda rangelt järgima.

Ravi käigus tuleb taastada patsiendi normaalne ainevahetus, aju normaalne tegevus ja vähendada mürkide koormust maksale. Raviks kombineeritakse paastumist psühhoteraapia meetodite ja füsioteraapiaga ( vesiravi, võimlemine). Juba nädala jooksul väheneb või kaob alkoholi sõltuvus täielikult.

Paastukuuri järel on tähtis alustada taastumist, mille ajal tuleks võimalikult vältida medikamente ning liha ja lihatooteid. Toit peab olema kergesti omastatav, järgitakse taime- piimatoodete dieeti, sest alkoholismi puhul on esmajoones häiritud kõhunäärme töö.

Kõige parem on teha toidutalumatuse test ja järgida selle tulemusi. Edaspidi on soovituslik teha üks koormusvaba päev nädalas. Nende ettekirjutuste järgijad on suutnud saavutada positiivseid tulemusi.

Teatud psüühiliste haiguste ravis on paastuga saavutatud rohkesti positiivseid tulemusi. Paastu järel on inimene erksam, tema mõtlemine teravam ning paljudel psüühikahäiretega inimestel kaovad psühhopatoloogilised nähud täielikult. Kes on kannatanud apaatia või depressiivse seisundi all, tunneb paastumise järel soovi lõpetada pooleliolevad tööd, sest paast annab elujõudu.
Inimese puhul, kelle töös on tähtis degusteerimine ja maitsemeelte teravana hoidmine, ergutab paast pea neid piirkondi, mis vastutavad maitse ja lõhna tundmise eest. Paastujad ütlevad, et nad
tunnevad ootamatult mitmesuguseid lõhnu ja maitseid, mida nad enne ei tundnud. Paast on niisiis üks närvisüsteemi aktiveerija.

Neuroos, depressioon

Depressioon kulgeb organismis lainetena: kord on parem, siis jälle halvem enesetunne. Paljudel Eesti inimestel tekib masendus eeskätt sügisel ja talvel, kui on pimedam aeg. See on seotud hormoonide (melatoniin, serotoniin) taseme kõikumisega. Kevadel põhjustab mürkainete kuhjumine organismis üldist mürgistust, mille tõttu võib tekkida krooniline väsimus ja nõrkus. Neid nähte seostatakse tavaliselt vitamiinipuudusega, kuid tegelikult oleks nii sügisel kui ka kevadel üldine meeleolu tänu paastule palju parem, sest selle põhiline roll on turgutada näärmete ja hormoonide tööd ning vabastada organism mürkainetest. 

Seepärast tasuks huupi vitamiinide neelamise asemel kõigepealt organismi paastuga puhastada. Siin peitub vastus küsimusele, miks on pikemad paastuperioodid olnud ajalooliselt enne jõule ja kevadel. Juba väga ammustel aegadel tunnetati intuitiivselt, et hea enesetunde säilitamiseks on vaja turgutada organismi just neil aegadel.

Paastukuuri täpse korraldamise jaoks on määrava tähtsusega kasvaja liik, arenemisjärk ja vorm (hea- või halvaloomuline). Koos paastuarstiga vaadatakse üle ka see, kuidas on kasvajat siiani püütud ravida, kui ammu ja kui kiiresti pärast eelmist ravi saab alustada paasturaviga.

Kasvajarakke tekib organismi pidevalt, aga üldjuhul hävitab organism need tänu tugevale immuunsüsteemile ise. Kui kaitsemehhanismid tõrguvad, tekib häire, kasvajarakud saavad kasvada ja paljuneda. Kasvajarakk vajab oma arenguks ja paljunemiseks toitu, eelkõige vere suhkrut, mida aitab rakkudesse viia insuliin. Seepärast on kõrgenenud veresuhkruga inimestel (diabeedihaigetel) suurem kasvajate tekke oht – nende jaoks on väga tähtis hoida veresuhkur normis.

Kasvajarakkude paljunemist ergutab ka kontrollimata toidulisandite ja vitamiinide söömine, sest need annavad muu hulgas elujõudu ka kasvajarakkudele, mis on võrreldes keha normaalrakkudega väga aktiivsed. Seepärast on kasvaja korral toidulisandite ja vitamiinide võtmine lubatud ainult arsti juhendamisel. Ka inimestel, kellel ei ole kasvajat, tuleks neid preparaate tarvitada ainult konkreetse näidustuse puhul.

Kui patsiendil on kasvaja, vaadatakse koos paastuarstiga üle toitumistavad ja väga kasulik on teha individuaalse toidutalumatuse test.

Suhkurtõve ravimine paastuga tuleb arstiga kooskõlastada ning kuuri ajal kontrollitakse vere suhkru taset iga päev, isegi mitu korda päevas. Hästi sobib paast siis, kui patsiendil on kindlaks tehtud diabeedi riskitegurid, näiteks ülekaal. Just neil patsientidel saame veresuhkru viia normi kehakaalu alandamise abil, tähtis on ka määratud dieedist kinnipidamine paastu järel elu lõpuni.

Paastumise ajal väheneb organismis veresuhkru sisaldus, suurenedes seejärel veidi taastumisperioodil, ent mitte palju üle normi. Diabeedihaigete üldseisund paraneb tänu paasturavile märgatavalt: kaovad nõrkustunne, naha sügelemine, janu ja suur söögiisu. Kui veresuhkru tase paastukuuri järel ka tõuseb, siis mitte üle näidu, mis mõõdeti paastuma tulles (pigem jääb see allapoole). 

Kui patsient järgib taastumise ajal kindlat toidu režiimi, õnnestub tal loobuda ka tablettidest, mis alandavad veresuhkrut, või nende kogust tunduvalt vähendada.

Insuliini sõltuvusega diabeetikutele on paastumine vastunäidustatud.

Arhiiv

Rubriigid