TARTU, ESTONIA

Suhkurtõve ravimine paastuga tuleb arstiga kooskõlastada ning kuuri ajal kontrollitakse vere suhkru taset iga päev, isegi mitu korda päevas. Hästi sobib paast siis, kui patsiendil on kindlaks tehtud diabeedi riskitegurid, näiteks ülekaal. Just neil patsientidel saame veresuhkru viia normi kehakaalu alandamise abil, tähtis on ka määratud dieedist kinnipidamine paastu järel elu lõpuni.

Paastumise ajal väheneb organismis veresuhkru sisaldus, suurenedes seejärel veidi taastumisperioodil, ent mitte palju üle normi. Diabeedihaigete üldseisund paraneb tänu paasturavile märgatavalt: kaovad nõrkustunne, naha sügelemine, janu ja suur söögiisu. Kui veresuhkru tase paastukuuri järel ka tõuseb, siis mitte üle näidu, mis mõõdeti paastuma tulles (pigem jääb see allapoole). 

Kui patsient järgib taastumise ajal kindlat toidu režiimi, õnnestub tal loobuda ka tablettidest, mis alandavad veresuhkrut, või nende kogust tunduvalt vähendada.

Insuliini sõltuvusega diabeetikutele on paastumine vastunäidustatud.

Kerge ülekaal

Kerge ülekaal (kuni 10% normaalkaalust) ei põhjusta veel tugevaid tervisehäireid ja tänu sellele saab paastuga kehakaalu kiiresti normaliseerida ja hoida. Kodus võiks teha korrapäraselt ühe koormusvaba päeva nädalas ning paastuda ka lühikest aega (viis kuni seitse päeva kord kvartalis). Iganädalased paastupäevad aitavad söögiisu kontrolli all hoida.

Haiguslik ülekaal ja rasvumine

Enamasti arvavad inimesed, et kui arst soovitab paastumist, siis teeb ta seda kehakaalu pärast, ent liigsest kaalust vabanemine on ainult boonus neile, kes on ülekaalulised. Põhieesmärk on taastada organismi terviklik toimimine. Ehkki paljud rasvumise all  kannatajad arvavad, et nad ei ole oma haiguslikku seisundit ise põhjustanud, ei vasta see harilikult tõele.

Koos kaalulangusega paraneb paastumise mõjul märgatavalt südame- vereringesüsteemi toimimine: arteriaalne vererõhk alaneb normini, kaovad hingeldamine ja arütmia ning südametoonid muutuvad kõlavaks. Naistel normaliseerub menstruaaltsükkel, meestel aga paraneb suguvõime.

Paasturavi uurijad ja paastuarstid on kogenud, et kui patsient peab ettenähtud toitumis režiimist kinni, jääb kehakaal ka edaspidi ligikaudu samale tasemele, kuhu see oli langenud paasturavi lõpuks. Kehakaal hakkab suurenema ainult neil, kes rikuvad ettenähtud päeva- ja toidu režiimi.

Nüüdseks on teada, et liigne kehakaal pole mitte üksnes kosmeetiline probleem, vaid põhjustab paljusid tõsiseid haigusi. Kehakaal võib olla süüdi veresoonte lupjumises, suhkurtõves ja vererõhu tõusmises. Kui ülekaal on püsinud üle kümne aasta, võib rasvumine põhjustada mürkainete kuhjumist, samuti võivad neil inimestel tekkida paastu ajal teatud mürgistusnähud (iiveldus, peavalu, nõrkus). Need nähud ei osuta mitte sellele, et paastumine tuleks pooleli jätta, vaid vastupidi, näitavad mürkainete väljumist.

Kui rasvumine on pikaajaline ning kaal ületab 120 kg, ei suuda organism paastu ajal kiiresti sisemisele toitumisele ümber lülituda ning paastuda tuleb arsti kontrolli all. Rasvunud patsiendi kehakaal ei tohiks paastu ajal järsult langeda (üle 10%). Eriti puudutab see neid, kellel on välja arenenud suhkurtõve riskitegurid, kõrgenenud vererõhk või südamekahjustus, samuti kusihappe ainevahetuse häired ja liigeste kahjustused. Üldjuhul ei piisa ühest paastukuurist, vaid ravi kestab mitu aastat, kusjuures korraga paastutakse lühikest aega (tsükliliselt) kolm-neli korda aastas. Päevade arv ja pikkus on paastu korral väga individuaalsed – nende patsientide paastukuur on väga paindlik, arst peab seda pidevalt jälgima ja juhtima. Tsüklilise kuuri iga üksikpaastu järel tuleb hoida saavutatud kaalu. Mõnikord on kasulik teha täielik veepaast.

Atoopiline dermatiit ja psoriaas tekivad siis, kui organism on mürkainete, ravimite või toidulisanditega üle koormatud. Samamoodi mõjuvad kehale rafineeritud toit ja suhkur. Need kaks haigust ei ole mitte nahaprobleemid, vaid immuunsüsteemi häired ning osutavad harilikult närvisüsteemi pingetele. Väga sageli on need tervisehäired seotud auto immuunhaiguste ja allergiaga.

Allergikul on tarvis puhastada soolestik kuhjunud jääkainetest ja taastada soolestiku normaalne toimimine (ka siis, kui inimene ise ei tunneta oma seedehäireid). Kindlasti tasub teha toidutalumatuse test ja võtta probiootikume, mis taastavad normaalse mikrofloora ja suurendavad immuunsust. Kui lisame sellele paastumise, oleme saanud Looduse biospaas kokkuvõttes
väga häid tulemusi. Paastumisega on saavutatud ka neurodermiidi leevenemine. See nahahaigus võib olla seotud nii allergia kui ka närvisüsteemi pingetega (tekitaja võib olla varjatud). Nahahaiguste korral on paastumine tõhus: ülitundlikkus teatud allergeenide suhtes väheneb, haigusnähud kaovad. Siiski on terapeutilise mõju püsimajäämiseks vaja ka edaspidi kinni pidada kindlast toidu režiimist ja korrata paastukuure korrapäraselt.

DR.N.Trofimova lugu

Oma esimese pikema, 14-päevase veepaastukuuri võtsin ette 21 aasta vanuselt, kui elukeskkonna, toidu ja ühiskonna muutumine (kolisin Taga-Karpaatiast Eestisse õppima) oli põhjustanud minu
organismis stressiolukorra, mille tõttu mu immuunsus nõrgenes. Mul tekkis tugev ekseem: mõlemale käele tulid vesivillid, nahk sügeles ja sõrmeotsad lõhenesid. Mäletan, et pidin arstitudengina
töötades seepärast pidevalt kindaid kandma, pärast oli aga nahk veel hullemas olukorras ja veritses.
Proovisin ekseemi alguses ravida traditsioonilise medikamentoosse raviga, kasutades mitmesuguseid salve ja ka hormoonravimeid. Need andsid leevendust üksnes lühikeseks ajaks ja ekseem
tuli iga kord tagasi. Seepärast otsustasin teha pikema paastu. Juba viiendal paastupäeval hakkas naha ärritus ja sügelemine vähenema ning seitsmenda päeva järel hakkas nahk end ise puhastama 
märkasin uue naha teket. Kahenädalase paastu järel olid mu käed taas siledad ja kõik haigusnähud olid kadunud.

Tegin sellest õppetunnist ühese järelduse: ainult paastukuur suutis kahe nädalaga ekseemi välja ravida. Et soovisin hoida ka edaspidi naha puhtana, hakkasin rohkem oma toitumist jälgima.
Kui tegin aastaid hiljem toidutalumatuse testi, sain teada, millised toiduained mu nahka ärritasid.

Pean tänaseni oma ekseemi pidevalt jälgima, eelkõige kevaditi ja sügiseti täheldan teatud märke nahal, mis osutavad sellele, et maks vajab puhastamist. Paastukuuridest sai aga mu elu vältimatu osa.

Nahk on organismi üks tähtsamaid erituselundeid, mida mõnikord nimetatakse ka kolmandaks neeruks. Paastu puhastav mõju normaliseerib naha ainevahetust ning tugevdab naha kaitsevõimet sise- ja välistegurite vastu seismisel. Paastukuuri järel märkame, et nahk on muutunud elastsemaks, siledamaks ja puhtamaks. Verevarustuse paranemine mõjub muidu kahvatule nahale elustavalt ja pidurdab vananemist.

Paastuga saab ravida ekseeme, naha allergiat, mitmesuguseid vistrikulisi ja põletikulisi nahalööbeid (nt akne), kroonilist urtikaariat (nõgestõbe) ning ka raskesti tavaravile alluvat psoriaasi ja atoopilist dermatiiti (kroonilist nahapõletikku).

Juba viie- kuni seitsmepäevase paastukuuri järel on märgata naha olukorra paranemist, kuid osa raskemaid nahahaigusi vajab pikemaid korduvaid paastukuure (10, 14 või 21 päeva), mida tehakse kaks korda aastas arsti kontrolli all.

Loode saab toidu emalt. Kui ema veri on mürgine, saab laps osa ka mürkainetest. Selline rase ei soovi eriti süüa, tal tekib iiveldus, isegi oksendamine; söögilõhnad ärritavad teda. Tihti on paast ainuke võimalus rahustada magu ja ka närvisüsteemi. Sel ajal peaks tulevane ema jälgima, et ta jooks piisavalt. Hästi mõjub isekeedetud soolata köögivilja puljong ning mikroelementide ja soolade lisamine joogiveele (arsti juhendamisel). Tõhus on paastuaegne sidruni- ja mee vesi. Taastumisperioodil tuleb vältida suures koguses valgu söömist. Toidutalumatuse test aitab välja selgitada, millistest toiduainetest tuleks loobuda või mille osakaalu menüüs on vaja vähendada. 

Esimeste raseduskuude aegne ravipaastumine vähendab kalduvust oksendamisele ja enne aegsele sünnitamisele, samuti iseeneslikele abortidele. Sel puhul tuleb kindlasti pidada paastuarstiga nõu; enamasti kasutame tsüklilist paastu, mis kestab korraga ainult kuni kolm päeva, millele järgneb taastumine. Kirjeldatud paastuperioode korratakse esimesel kolmel kuul seni, kuni sümptomid kaovad. Rasedad tohivad paastuda ainult arsti juhendamise all.

Paastu mõjul aktiveeruvad hormoonid nii naise kui ka mehe organismis, taastub munasarjade ja munandite hormonaalne funktsioon.

Paastu järel on kehas aktiivne aeg ning osa naispatsiente, kellel on olnud keeruline rasestuda, jäävad kuuri järel lapseootele.

Paast on hea potentsi tõstmiseks ja spermatosoidide aktiivsuse suurendamiseks. Kui abielupaar tuleb paastuma koos, aitab see neil maandada ka psüühilisi ja vaimseid pingeid.

Healoomulised emaka-, rinna- ja eesnäärme kasvajad ning -põletikud

Kasvajad vähenevad pikemaajalise paastumise tulemusel ja osa neist kaob täielikult. Väikses vaagnas paraneb paastu ajal verevarustus, sest organism põletab tekkinud kasvajamoodustisi ise. Mitmesugused urineerimiskaebused on meestel harilikult põhjustatud kroonilisest infektsioonist või väikse vaagna verevarustuse häirest. Need võivad olla seotud ka ristluude alumiste lülide moondumisega, mis põhjustab selja- ja puusavalu. Urineerimishäired ja -takistus võivad esineda koos. Paasturaviga pöörame alati tähelepanu sellele, et erivõimlemine ja raviteede joomine toetaksid paastukuuri, samuti on kasulikud süsihappegaasi kuivvannid, mis parandavad väikses vaagnas verevarustust.

Meestel on vahel probleemiks eesnäärme suurenemine, võib tekkida healoomuline kasvaja – ka nendel juhtudel on paastust abi. Mastopaatia (sõlmede teke rinnas) ja emaka healoomulised kasvajad vähenevad juba esimese paastukuuriga. On juhtumeid, kus need kahe-kolme kuuri järel peaaegu kaovad. Igasuguse kasvaja puhul tuleb alati enne paastukuuri alustamist pidada nõu paastu arstiga, kes otsustab uuringute põhjal, millal on õige alustada paastu, kui kaua see peaks kestma ja millal kuuri korratakse. Neid otsuseid ei saa teha patsient üksi.

Neerude ülesanne on vabastada organism mürkainetest ning keha puhastab end muu hulgas uriini kaudu, millega tulevad välja soolad. Muutused uriinis osutavadki keha põletikulistele protsessidele.

Kui neerud ei tööta normaalselt, võivad seal tekkida tursed ja kivid. Paastu ajal on tingimata tarvis, et neerud toimiksid, sest siis saavad nad kehast välja viia paastumise ajal vabanevad mürkained.

Sel ajal jälgime kindlasti ka uriini värvi: kui näeme, et hommikune uriin on tavalisest tumedam ja kontsentreeritum, tuleb suurendada joodava vee kogust. Kui paastukuuri ajal tekivad patsiendil organismis turse sümptomid, määrab arst ravitee (petersell, leesikas), mis soodustab vedeliku väljumist kehast ja toetab neerutegevust.

Paastuja täheldab, et uriin muutub häguseks, tekib ebatavaline hais ja seejärel sete. Uriinis on valku, mitmesuguseid sooli (uraadid, oksalaadid jt), suureneb kusihappe hulk ning leidub ka lima ja baktereid. Need nähud ei viita mitte neeruhaigustele, vaid tegu on organismi puhastumisprotsessiga ja nähud kaovad paastukuuri järel.

Neil, kellel on ka tavaelus uriin hägune (viitab jääkainetele organismis), on väga kasulik keha korrapäraselt paastuga puhastada. On kasulik teada, et uriini kaudu tuleb paastu ajal organismist välja ainult pool joodud vee kogusest – teine osa vett väljub naha, soolestiku ja hingamise kaudu. Alati, kui paastukuuri ajal tekib kahtlus, kas uriini eritub piisavalt, mõõdetakse täpselt ära nii joodava vee kui ka uriini kogus.

Korrapärane paastumine on neerukivide profülaktikaks. Selle käigus on neerukive välja tulnud, mis on patsiendi seisundit märgatavalt parandanud. Häid tulemusi annab ravipaast kroonilise neeruvaagnapõletiku ja põiepõletiku korral, samuti kortsneerude puhul, kui nendega tegeldakse algstaadiumis. Paast tugevdab põiekanalit ja ka uriinipidamatuse korral saadakse paastust abi.

Paastumine on vastunäidustatud raskes vormis kroonilise neerupuudulikkuse korral. Ka suurematest neerukividest aitab vabaneda ainult operatsioon.

Kõhunäärme ülesanne on aidata oma ensümaatilise tegevusega toitu seedida. Üks osa kõhu näärme rakkudest vastutab ka insuliini tootmise eest. Kõhunäärme talitluse häired tekivad tihti vale toitumise tõttu: menüüs on liiga palju alkoholi, rasvast, magusat, süüakse liiga suuri toidukoguseid. See kõik nõrgendab kõhunääret ning takistab ensüümide ja insuliini tootmist. Selle tagajärjel võib välja kujuneda suhkurtõbi, aga ka teatud toitude talumatus ja omastamise häired.

Ägeda kõhunäärmepõletiku klassikaline ravi on ka tänapäeval nälg, külm ja rahu (sh haiglas), mis aitavad taastada kõhunäärme verevarustuse ja talitluse. Külmanõue tähendab seda, et kõhtu ei tohi soojendada ega sooje kompresse teha; rahu all on mõeldud nii voodirežiimi kui ka seedimisele rahu andmist, et säästa energiat. Kroonilise kõhunäärmepõletiku korral annab ravipaast silmanähtavaid tulemusi. Tõhusa terapeutilise mõju saavutamiseks piisab tavaliselt viiest kuni seitsmest päevast, vahel ilmneb tervenemine juba kolmandal päeval. Paast peab olema korduv, st kodus tehakse omal käel koormusvabu päevi. Lisaks kuluvad ära kaks kuni neli pikemat (5–7 päeva) paastukuuri aastas. Peetakse kindlat dieeti individuaalset toidutalumatust arvestades.

Arhiiv

Rubriigid