TARTU, ESTONIA

Paastumine külmetuse, gripi ja halva enesetunde korral Selline paastumine kestab samuti lühiajaliselt: toidust ollakse ilma kolm kuni kümme päeva. Harilikult piisab organismi vastupanuvõime suurendamiseks ja haigusnähtudest vabanemiseks juba kolmest päevast. Režiim ja reeglid on samad mis korrapärase paastupäeva puhul.

Koormusvaba dieetravi

Koormusvaba dieetravi kuur jaguneb kaheks osaks. Esimese etapi moodustab toidust loobumine (koormusvaba periood) ja teises etapis ( taastumine ehk dieetravi) koormatakse organismi  aeglaselt taas välise toiduga. See meetod kuulub ühelt poolt alternatiivsete ravimeetodite hulka, teiselt poolt on kaasatud uuemad taastus- ja dieetravi meetodid.

See tähendab, et paastumine kui ravimeetod on kasutusel ka haiglates ja kliinikutes, näiteks operatsiooni eel ja järel, samuti loobub patsient intensiivravi ajal söömisest, saades üksnes vajalikku vedelikku ja mikroelemente. See aitab organismil end ise taastada ja raskest perioodist üle saada ning seda kasutatakse üks kuni kolm päeva nii enne kui ka pärast operatsiooni.

Dieetravi on kliinilises meditsiinis alati teatud määral kasutatud, näiteks palub arst patsiendil mõningad toiduained toidusedelist välja jätta – see ongi sisuliselt koormusvaba dieet, ehkki seda terminit lihtsalt ei kasutata. 

Teraapia esimest etappi, toiduta olemist, mis on hästi tuntud juba tuhandeid aastaid, uurivad tänapäeval paljud teadlased ning nad on avastanud, et selle tulemusel tekib inimkehas hulk positiivseid muutusi. Teraapia teises etapis alustatakse taastumist, mille puhul arvestatakse inimese seedimise omapära, haigusi ja toidueelistusi. Nüüdseks on teadlased avastanud individuaalse toidutalumatuse. Samuti on olemas termin ravitoitumine, mis on teine sõna dieetravi kohta.

Siiani on kasutusel 20. sajandi alguses loodud 15 põhidieeti ehk dieedilauda, mis vastavad inimeste seisundile ja haigustele. Need dieediviisid on välja töötanud Moskva ülikooli arstiteadlane, gastroenteroloog prof Manuel Pevzner (1872–1951). Teda peetakse ravitoitlustamise rajajaks ja edasiarendajaks Venemaal. Esimene dieedilaud on tavaline toitumine, teine vähendatud kalorsusega toit, veel on näiteks magedieet, valgurikas dieet, kiudainerikas dieet, valgurikas ja -vaene dieet, piimavaba dieet, puriinivaene dieet (podagrahaigetele), jäägivaene dieet (menüüst on välja arvatud kohv, tee). Operatsiooni järel ja teatud ägedate haiguste korral (nt äge kõhunäärmehaigus) kasutatakse mõnda dieeti range piiranguga dieetide rühmast, mille hulgas on ka  gluteenivaba dieet. Eraldi on kergemad vedelad dieedid, mis on mõeldud neile, kes ei saa hästi mäluda või kellele on näiteks halvatuse järel vaja anda rohkem vedelat toitu.

Minu välja töötatud Läänemere dieedikuuri aluseks on tavalise toidu baasdieet. Olen arvestanud kilokaloreid ning rasvade, valkude ja süsivesikute vahekorda, toiduainete omavahelist sobivust ja piirkondliku toitumise (Eesti) tavasid, nagu ka toidu kohaliku päritolu olulisust.

Üks koormusvaba päev nädalas – Kõige meelsamini võtaks inimene tablette, mis säilitavad nooruse pika elu lõpuni, ent ilmselt jääb see soovunelmaks. Viini ülikooli professori Johannes Huberi sõnul ei saa tõenäoliselt elu pikendada ilma ohvrit toomata ja kannatusteta – ainuke kindel vananemise aeglustamise võimalus on korrapärane paastumine. Iga täiskasvanud inimene, kellel arst pole kroonilise haiguse tõttu paastumist ära keelanud, võiks teha igal nädalal ühe paastupäeva, mis kujutab endast süstemaatilist lühiajalist paastumist. Selle eesmärk on äratada keha sisemised kaitsejõud, et need suudaksid väliskeskkonna kahjulike tegurite vastu tõhusalt käituda.

Pidev profülaktiline puhastus tugevdab immuunsüsteemi ja korrastab ainevahetust. Ühepäevase paastu puhul on tähtis silmas pidada, et keha harjub režiimiga. Kui paastu päevaks valida näiteks reede, tekib organismis aja jooksul oma rütm ja samal päeval on lihtne paastuda. Ehkki ilma toiduta ollakse kõigest 36 tundi, kestab paastuprotsess kokku kolm päeva. Paastupäevale eelneval päeval vaadatakse üle oma menüü ning siirdutakse puu- ja köögiviljadieedile, õhtul juuakse lahtistavat taimeteed. Järgmisel päeval (paastupäeval) juuakse ainult rohkesti vett ega sööda midagi. Palju tuleb liikuda.

Kui täispaastu teha ei suudeta, on alternatiiviks osaline paast, mille ajal süüakse ainult kerge, tervislik hommikusöök. Kolmandal päeval ollakse köögiviljadieedil ja neljandast päevast algab taas normaalne tervislik toitumine. Muus osas ei mõjuta iganädalane paastupäev tavalist elu režiimi: töötatakse, puhatakse ja liigutakse värskes õhus nagu tavaliselt. Tuleb silmas pidada, et kui tavaline päevakava ei sisalda värskes õhus jalutamist ja/või kerget füüsilist koormust, siis paastupäeval tuleb selle jaoks aega leida, muidu on tegu eelkõige mittesöömise, mitte paastuga.

Paast seoses eesseisvate äärmuslike oludega Uuringute kohaselt suurendab profülaktiline paastu mine organismi kohanemisvõimet 15–30%. Seepärast mõjub see tõhusa ettevalmistusena kõigile neile, kes võivad oma töö või tegevusala tõttu sattuda tavatutesse oludesse: äärmuslik müra või vibratsioon, vähene füüsiline aktiivsus, pikemaajalised psühhogeensed tegurid. Näiteks paastumas käivad stjuardessid taluvad paremini ajavööndite vahetumist ning neile, kellel on väga pingeline töö ja palju suhtlemist, kulub nädalane paast ära selleks, et oma aju välja puhata. Paast leevendab ka kineetilise ülekoormuse mõju, mida lennundustöötajad kogevad forsseeritud kiirenduse ajal.

1981. aastal korraldasid paastu-uurijad G. Babenkova, Gurvits ja V. Puhhov Kalinini oblastis 538 km pikkuse katselise matka, kus osales 11 inimest vanuses 19–57 aastat. Matkajaid oli algajatest kuni meistersportlasteni ning erialad varieerusid tudengistaatusest kuni teaduste doktorini. Esimesed viis päeva matkati tavalisel moel, ent järgmised kaks nädalat paastuti, juues ainult vett, mida hangiti teele jäänud looduslikest veekogudest. Matka ajal tehtud uuringud näitasid, et katsealuste psüühiline ja füüsiline seisund püsis normaalne, samuti oli meeleolu hea. See tõestab õige psühholoogilise häälestatuse suurt rolli organismi reaktsioonide tagamisel: et kõigil osalejatel oli ette teada matkal plaanitav paastumine ja selle täpne kestus, andis see osalejatele piisavat füüsilist jõudu. Mõistagi oli oluline ka hügieenireeglite järgimine ning korralik taastumisperiood matka järel.

Osaline paast on pehmema toimega ning nõuab tulemuste saavutamiseks rohkem aega ja järjekindlust. Paastuja menüü sisaldab kindlas koguses ja proportsioonis mikroelemente (mineraalaineid ja vitamiine), mis annab organismile toitaineid, lisaks juuakse vett. Osalist paastu võib nimetada dieetpaastuks. Selle liike on välja töötatud rohkesti. 

  • Mahlapaast: päevas juuakse umbes pool liitrit kohapeal värskelt pressitud mahla. Kevadel sobib hästi vahtra- või kasemahl.
  • Vadakupaast: juuakse üks liiter vadakut päevas. Sobib seedesüsteemi häirete korral.
  • Buchingeri paastukuur: köögivilja püreesuppe kombineeritakse väikses koguses mahla või teega. Kuur korrastab hästi ainevahetust ja aitab suhkurtõve korral. See meetod sobib neile, kes ei saa teha täispaastu seetõttu, et nad peavad pidevalt võtma ravimeid (millest pole lubatud loobuda) ega saa seetõttu täielikult söögist loobuda.
  • Mayri paastukuur: selle kuuri ajal saab paastuja hommikuti ühe tahkunud täisterakukli, mis tuleb pudistada väikesteks tükkideks ja süüa koos ravitee või piimaga ära. Imepisike raasuke saia suhu ja lonks vedelikku peale paneb inimese oma söömis harjumuste üle järele mõtlema. Uus kasulik harjumus on ka see, et selle kuuri ajal mälutakse iga suutäit 30 korda. Kolme päeva vanust kuklikest süüakse üliaeglaselt, pool tundi. Lõpuks joob paastuja soolata köögivilja puljongit. Meetod aitab neid, kes kipuvad sööma liiga palju ja/või liiga kiiresti ning toitu suurte tükkidena alla neelama. Koos lõpuni mälumata toiduga jõuab seedesüsteemi ka väga palju õhku, mis tekitab puhitusi.
  • Rituaalne paast: religioosse taustaga, tehakse kindlate tähtpäevade (jõulud, liha võtted) eel.
  • Muu osaline paast: näiteks köögivilja-, puuvilja- või piimapaast.

Jaotus eesmärgi järgi

Eesmärgi järgi jaguneb paastumine kaheks liigiks. Profülaktilise paastuga puhastatakse ja tugevdatakse organismi, et hoida tervisehäireid ära. Ravipaastuga ravitakse arsti juhendamisel kindlat haigust.

a) Kuivpaast: ei sööda midagi ega jooda isegi vett. See kuur on lubatud maksimaal selt 72 tundi järjest ja seda tehakse üksnes raviarsti kontrolli all. Organismile on kuivpaast väga kurnav, aga teatud tingimustel ja näidustuste korral annab see suurepärase raviefekti.

b) Veepaast: juuakse ainult vett, 30–40 ml ühe kehakilogrammi kohta. See on radikaalne paastumine, mis annab ravimeetodina selge seletuse organismis toimuvate protsesside kohta ning aitab paremini mõista teiste paastukuuride toimemehhanisme. See on klassikaline paastumise viis.

c) Kombineeritud veepaast. See erineb veidi veepaastust, aga nende tegevussuund on ühesugune. Kombineeritud paast põhineb veel ning vastavalt vajadusele on lubatud teatud taimeteed ja soolata köögivilja puljong. Selle metoodika olen ma ise välja töötanud ja käesolevas raamatus käsitlemegi eelkõige seda paastuliiki. Maailmas on olemas ka teiste paastuspetsialistide kombineeritud paastu meetodeid.

Paastu pikkus sõltub patsiendi vanusest, kehakaalust ja üldseisundist, haiguse liigist ja arengujärgust ning muudest teguritest, näiteks sellest, kas tegu on head tervise seisundit hoidva (profülaktilise) või tervisehäiret raviva paastukuuriga. Kõige optimaalsem pikkus leitakse koostöös paastuarstiga.

Enne paastuma asumist määratakse kuuri pikkus alati kindlaks, sest see aitab organismi parima tulemuse saavutamiseks ette valmistada. Kui paastuda kvalifitseeritud juhendajate hoole all, saab enesetundest sõltuvalt kuuri kestust muuta.

Päevade arvu järgi nimetatakse paastukuure järgmiselt:

  • 1 päev koormusvaba päev
  • 1–3 päeva lühike profülaktiline paast
  • 5–7 päeva lühike ravipaast
  • 10–14 päeva keskmise pikkusega ravipaast
  • 21–28 päeva pikk ravipaast
  • 40 päeva ülipikk ravipaast

Jaotus menüü järgi

Paastukuure saab klassifitseerida selle järgi, mida on lubatud kuuri ajal süüa.

Paastumine on vabatahtlik täielik või osaline loobumine toidust ja/või joogist, et organismi puhastada ning taastada füüsiline ja vaimne tervis.

Laias laastus jaguneb paastumine profülaktiliseks ehk tervist tugevdavaks ning ravipaastuks, millega ravitakse arsti juhendamise all teatud haigust.

Paastumine on üldtervistava toimega ja seda saab kasutada mitmesugustel eesmärkidel. Eesmärgist sõltub paastukuuri pikkus ja selle kordamise sagedus.

Paastu liigitatakse mitmeti: kestuse järgi (alates ühest päevast kuni 40 päevani), selle järgi, kas inimene paastub omal käel või arsti järelevalve all, kas paastu ajal süüakse-juuakse midagi toitvat või mitte (veepaast, kuivpaast).

  1. Mitte midagi süüa, ainult juua – jooge paastukuuri jooksul oma valiku järgi vett, lisaks soovi korral sobivat taimeteed või soolata köögivilja puljongit.
  2. Ära jätta kõik, mis pole eluliselt vajalik – nikotiin, alkohol, kohv, maiustused, isu pärssivad ja vett väljutavad vahendid.
  3. Lahutada end argipäevamuredest – lõõgastuge, jätke end oma sisemise juhtimise hooleks, otsige rahu ja turvalisust, tehke end vabaks argipäeva survest ja kohustustest.
  4. Käituda loomulikult – oluline on tegelda sellega, mida keha nõuab. Puhake end välja, tehke sporti, kui te tunnete selle järele tarvidust. Puhkuse ja kehalise tegevuse vaheldumisel saavutate kõige kiiremini kehalise ja hingelise heaolu.
  5. Soodustada kõiki eritumisi – hoolitsege oma soole eest korra päraselt, st jooge lahtistavat taimeteed ning pikema kui kolmepäevase paastu juurde kuulub klistiir. Ainevahetuse laguproduktid väljuvad ka naha (sobivad hõõrumisprotseduurid veega), neerude (jälgige uriini kogust ja värvi) ja kopsude (atsetoonilõhn osutab puhastumisele) kaudu. Tähtis on suuhügieen: puhastage mitu korda päevas harjakesega keelelt kattu ja peske hambaid. Igal hommikul puhastage suu limaskesti 1 supilusikatäie õliga, mida hoiate suus umbes 3 minutit, loksutate ja sülitate välja.

Paastuja võiks teha iga päev mitu korda märkmeid selle kohta, mida ta on teinud, ning kirjutada üles, kuidas ta end parasjagu tunneb. Nii on paastujal (ja tema raviarstil) hea läbielatut analüüsida.

Näiteks kui inimene tunneb end ühel päeval kehvasti, aga järgmisel päeval on enesetunne halvem, siis ta mõistab, et eelmisel päeval ei olnud kriis veel alanud. Kindlasti tuleb üles märkida joodud vee kogus, jalutamise aeg ja läbitud kilomeetrite arv, vererõhu- ja kehakaalunäit, see, milline oli uni ja millised protseduurid sel päeval kavas olid ning kuidas need mõjusid.

Enesetunde ja faktide talletamine annab objektiivse aluse paastu kulgemise hindamiseks.

Paastumise ajal on esiteks kõige olulisem asjatundlik juhendamine ja peale selle

  • rahulik looduskeskkond, eraldatud paik, mis on eemal linnakärast;
  • võimalus jalutada päevas 10–15 kilomeetrit värskes õhus;
  • hoiduda organismi koormamisest ebavajaliku teabega, st. raadio, televiisor, arvuti ja telefon võiksid jääda kõrvale;
  • tarbida piisavalt vedelikku (vett ja toetavaid taimeteesid);
  • teha puhastus- ja teisi protseduure;
  • võimalus puhata segamatult, näiteks kodus paastudes hoiduda toidulõhnadest;
  • toetav keskkond: kodus paastudes koduste mõistev suhtumine, spetsiaalses paastuasutuses personali igakülgne toetus.

Paastujal tuleb oma elu ümber korraldada sel moel, et nii enne paastu, selle ajal kui ka järel saaks ta kinni pidada teatud piirangutest. Need puudutavad esmajoones toitumist ja füüsilist koormust.

Piiratakse ravimite võtmist või loobutakse neist sootuks (otsustab arst). Nagu ettevalmistusperioodil, nii on ka paastukuuri ajal keelatud suitsetamine, alkoholi, kohvi ja tee (v.a taimsed raviteed) kasutamine.

Paastuja arutab raviarstiga, millised protseduurid toetaksid tema valmistumist paastuks. Tähtis on ka psühholoogiline valmisolek: arstiga räägitakse läbi, mis on paastu eesmärk ja kui pikk see võiks olla, millised protseduurid on kavas ning millist tulemust oodatakse.

Kliinilised uuringud ja analüüside tegemine on vajalik ainult nende puhul, kes põevad mõnda kroonilist haigust. Kui kuuriks ettevalmistumise ajal tehtavate analüüside põhjal selgub, et krooniline haigus on ägedas faasis, siis selgitatakse välja, millal paastukuuri saab alustada, sest mõnikord tuleb haigus enne välja ravida.

Seepärast on hea, kui paastuja saab küsida nõu arstilt, kes valdab täielikult paasturavi metoodikat, teab näidustusi ja vastunäidustusi ning oskab patsienti paastuperioodiks ette valmistada, sest paastumisele tuleb tingimata läheneda individuaalselt.

Igal medalil on kaks külge

Üldjuhul on paasturavi mõeldud täiskasvanutele. Lastele on see näidustatud erandkorras ja paastuarsti koostatud individuaalse kava alusel. Paastumise eesmärk on õigel ajal vältida tervist ohustavaid riskitegureid ja kõrvaldada juba arenema hakanud haiguse tekkepõhjused. Vaimustusest üksi ei piisa: kui otsustada paastuda ravieesmärgil, tuleb ravikuur läbi teha arsti juhendamise all ning pidada peale näidustuste silmas ka vastunäidustusi, et hoiduda võimalikest negatiivsetest kõrvalmõjudest.

Paasturavi vastunäidustused jagunevad suhtelisteks ja absoluutseteks.

Alati, kui arst kaalub paastukuuri kui lisaravimeetodi rakendamist, arvestab ta haiguse vormi ja raskusastet ning seda, kui hästi patsient mingil perioodil paasturavi talub.

Suhtelised vastunäidustused 

Et paastumine mõjutab kõiki keha organeid, võib see kaasa aidata paljudest haigustest tervenemisele. Kui inimene märkab enda juures ebamääraseid sümptomeid ja tervisehäireid, ei ole see piisav, et alustada omal käel pikemaajalist paastumist, pidamata eelnevalt nõu paastuarstiga, sest paastumisel kui ravimeetodil on ka vastunäidustusi.

Suhtelised vastunäidustused on järgmised:

  • äsja tehtud raske operatsioon,
  • terviserike, mis nõuab operatsiooni,
  • äsja põetud raske haigus,
  • äsja läbitud keemiaravi,
  • seisund, mille tõttu patsient kasutab tugevaid ravimeid, mida ei tohi päevapealt ära jätta.

Näiteks vähihaige, kes on saanud äsja kiiritusravi, ei saa kohe alustada paastu, vaid peab kõige pealt andma organismile aega puhastuda mürkainetest ning puhata, sest ka paastumine on  koormus. Samamoodi ei saa üldjuhul alustada paastukuuri vahetult enne või pärast operatsiooni. Samal ajal toetab sapikivide operatsiooni see, kui patsient teeb ettevalmistusi paastuks. Teatud juhtudel ongi ka kliinilises meditsiinis kaks-kolm paastupäeva enne operatsiooni nõutav ettevalmistus operatsiooniks, kasuks tuleb või mõnikord on vältimatu soolepuhastus.

Kui patsiendil on kaksteistsõrmiksoole ja maohaavandi tugev ägenemine, pole sel perioodil soovitatav alustada paastu: sobiv aeg minna paastukuurile on siis, kui need sümptomid medikamentoosse ravi järel taanduvad.

Südamerikke korral ei tohiks paastuda üle kümne päeva järjest. Rasedus ja imetamine on naise elus periood, mil pikaajaline (üle kolme päeva) paast ei ole üldjuhul näidustatud. Kui aga raseda või imetava naise organismis tekib tugev mürgistus (väljendub iivelduse, oksendamise, nõrkusena), on lühiajaline paasturavi näidustatud, sest korralikult läbiviidud paaripäevane paastukuur leevendab väga kiiresti neid nähte. Pealegi ei suuda inimene mürgistuse seisundis nagunii süüa. Tingimata tuleb rasedal ja rinnaga toitjal paastuda arsti järelevalve all.

Absoluutsed vastunäidustused

Paastumine on täielikult välistatud järgmiste tervisehäirete korral:

  • tõsised psüühilised häired,
  • mao- ja kaksteistsõrmiksoole haavand,
  • raske neerupuudulikkus,
  • raske südamepuudulikkus, tugevad südame rütmihäired,
  • tromboos, tromboflebiit (kaugele arenenud veresoonte ummistumine), äsja läbipõetud südameinfarkt,
  • raske maksapuudulikkus,
  • raske kopsupuudulikkus,
  • lahtine tuberkuloos,
  • süsteemsed verehaigused (tugev aneemia, vere hüübimise tugevad häired),
  • I tüüpi diabeet ( suhkurtõbi) juhul, kui patsient saab insuliinravi,
  • kilpnäärme toksiline ületalitlus (türeotoksikoos),
  • kaugelearenenud vähk kasvaja (tugeva mürgistusega),
  • väga väike kehakaal (alates 20%-st alla normi).

Arhiiv

Rubriigid