TARTU, ESTONIA

PaastumineOrganism saab sisemisele toitumisele ümber lülituda ainult juhul, kui söömisest täielikult loobuda. Toiduta elamise ajal tekib organismis aineid, millest osa rakud omastavad ja osa organism väljutab. Selle tõttu muudavad verre sattuvad ained vere pH-tasakaalu happelisuse poole ja tekib atsidoos (liighappesus).

See parandab organismis süsihappegaasi omastamist ja tugevdab biosünteesi. Paastumise esimestel päevadel muutub hingeõhk sageli halvalõhnaliseks, hakates meenutama isegi atsetoonilõhna, mis ongi üks atsidoosile osutavaid väliseid sümptomeid. Käivitub fotosüntees, mis on ideaalne biosünteesi süsteem looduses. Koos kõrgenenud lämmastikutasemega aktiveerub rakkudes aminohapete, valkude ja teiste bioaktiivsete ainete süntees.

Täieliku toidust loobumise korral hakkab organism kasutama oma rasvavarusid ning tekivad küllastamata rasvhapped. Osa nendest on kõrgmolekulaarselt küllastamata rasvhapped, mis on paljude vitamiinide, hormoonide ja teiste bioaktiivsete ainete ehitusmaterjal ning soodustavad sapieritust.

Rasvarakud on kogu organismi põhiline energeetiline tooraine. 24 tundi pärast teadliku paastu alustamist hakkavad maorakud eraldama vereringesse rasva. Organism saab energiat veel ballastvalkude, patoloogiliste rakkude, haiguse- ja põletikukollete ning kasvajarakkude hävitamisest. Organism tarvitab ära need kehale mittevajalikud rakud ning väljutab jäägid naha, soolestiku, kopsude ja uriini kaudu – see on üks peamisi protsesse organismi puhastamisel. Rasva põletamise lõpp-produktid on ketokehad ja süsihappegaas.

Esimestel toiduta elamise päevadel sünteesib organism ketokehasid aktiivsemalt, kui ta neid omastab. Nii on see kuni viienda päevani (vahel kuni kaheksandani). Seejärel algab keto kehade maksimaalne kontsentratsioon ehk atsidootiline kriis. Sel ajal võimaldab organismi biosüntees süsihappegaasi ja lämmastikku täielikult omastada, mis laseb üle minna täielikule sisemisele toitumisele.

Kui esimene atsidootiline kriis on läbitud, püsib organismis nõrgalt happeline keskkond ning 10.–14. päeval (või 17.–23. päeval, olenevalt paastu pikkusest, metoodikast ja inimese eripärast) algab teine atsidootiline kriis. Nüüd koguneb ketokehasid organismi juba vähem kui esimese kriisi ajal. Terve inimese füsioloogilise nälgimise piir on 40 päeva. Kogu selle ajavahemiku jooksul atsidoos püsib ning organism reguleerib oma seisundit ise, olles sisemisel ehk endogeensel toitumisel.

Esimese atsidootilise kriisi järel kehakaalu vähenemine aeglustub: kui enne kriisi kaotatakse päevas tavaliselt 500–1000 g, siis nüüd ainult 50–150 g. Sel perioodil on väga tähtis olla füüsiliselt mõõdukalt aktiivne. Paras on jalutada normaalses tempos 5–10 kilomeetrit päevas. Paastumise ajal ei sobi füüsiline ülekoormus, näiteks kiire jooksmine või aktiivne treening.

Sisemise toitumise režiim on ainulaadse ravitoimega kogu organismi jaoks. Paastu ajal aktiveerub ensümaatiline ja üldadaptatsiooni süsteem (hüpotalamuse, neerupealiste ja teiste hormoonide süsteem) ning taastub rakkude süsihappegaasi omastamine. Ensümaatilise süsteemi all mõeldakse toidu ettevalmistamist ja omastamist ensüümide abil.

Uuringute järgi kasvab esimese 24-tunnise paastumise järel järsult hormoonide tootmine. Jutt on kasvuhormoonist, mis vähendab mürkainete kogust organismis ja mõjub positiivselt kilpnäärmele, aktiveerib kõhunäärmehormooni ja sapi hapet ning võimaldab lõhustada rasvu. Kasvuhormoon ei lase tekkida tugeval allergial, sest ta vähendab allergia mediaatorite (ülekandeaine) taset organismis, nagu ka immuunsüsteemi koormust, taastades viimase töö. Ka neerupealised toodavad aktiivselt hormooni.

Organismis võivad paastumise ajal toimuda järgmised biokeemilised muutused:

  • veri muutub happelisemaks,
  • keelele tekib katt,
  • hingeõhk muutub halvalõhnaliseks,
  • uriini, naha ja kopsude kaudu tulevad kehast välja jääk- ja mürkained ( uriin muutub tumedamaks, nahale võib tekkida lööve),
  • organism eritab palju röga,
  • võivad tekkida iiveldus, peavalu.

Esimese paastukuuri ajal läheb organism sisemisele toidule üle umbes viiendal päeval, järgmiste paastude ajal juba kolmandal. Kui paastuda korrapäraselt, suudab organism lülituda iga kord sisemisele toidule kiiremini ja kergemini, sest organismil on rakumälu. Noortel tervetel inimestel algab üleminek sisemisele toitumisele kiiremini, vanadel ja haigetel aeglasemalt.