TARTU, ESTONIA

Tervislik-toitLind teab, millega toita oma poegi ja mida süüa ise, et olla terve ja isegi niivõrd tugev, et omal jõul lennata lõunasse. Putukas teab, mida süüa, karu teab, jänes teab, hunt teab, isegi pisikene pisik teab, mis on talle hea ja mis halb,­ ainult inimene paha-tihti mitte.

Rõõm, elujõud, naudingud pärinevad õigesti valitud toidust. Vale toiduvalik kurnab, koguni haigestab.

Sageli inimene sureb viimaks sellesse, mida sööb. Suurimad tapjad, südame ja veresoonkonna haigused, tulevad toidust ja muustki, mille inimene ise on endale valinud, uskudes, et tema valikud on head ja õiged, kuid rängasti eksides. (Kuidas saab riigiasjades liberaalselt usaldada inimese vabu valikuid, kui inimene süüeski ei tea, mis talle hea on?)


Ei ole teada, millal ja kuhu on läinud kaotsi inimese loomulikud vaistud, võime eristada kohast ja kohatut, head ja halba, söödavat ja söödamatut, tervislikku ja kahjulikku. Aga kas inimene üldse tahabki seda? Kas söandab inimene kaugemate eesmärkide, tervise ja meelerahu ees tuua ohvriks söömislõbu ja maitsmishimu?

Ameerika arstiteadlane Dean Ornish California ülikoolist ning Sausalito Preventiivmeditsiini instituudist (California, USA) tegi aastatel 1986 kuni 1992 vapustava avastuse. Ta selgitas välja kuus aastat kestnud korrektse metoodikaga katses haigetega, et on siiski olemas abinõu, mis suudab seda, millega pole hakkama saanud isegi ühed kallimad kaasaegsed vererasvu vähendavad arstirohud, nimelt puhastada veresooni lupjumisest. See abinõu on eluviisi muutev ehk dieetravi: 10%-lise rasvasisaldusega taimetoitlus, mõõdukas kehaline koormus, jooga-tüüpi stressimaandamise harjutused, psühholoogiline grupitreening ning suitsetamisest hoidumine.

Peamine ravitegur, nagu selgus, on aastaid kestev taimetoitlus. Südameveresooni kontrastainega röntgenikiirtevihus uurides ilmnes, et sellise raviga saavutati esmakordselt teadusajaloos inimpatsientidel veresooneseinte lubinaastude taandareng ja soonevalendiku avardumine. Samal ajal haigetel, kes tarvitasid kalleid rasvuvähendavaid ravimeid ja järgisid tavapäraseid toitumissoovitusi, lupjusid veresooned edasi. Sellest kirjutas viimati The Journal of the American Medical Association 16. detsembril 1998. Geniaalne, lihtne, odav, kõigile kättesaadav ravimeetod. “Kuid ometi kõlbmatu,” nentisid oponendid. “Liiga radikaalne. Ei ole humaanne ahistada inimese vabadust süüa seda, mida ta tahab. Aastatepikkuse dieedipidamise piinade asemel on hoopis lihtsam saata haige operatsioonile, kui tema veresooned on rasvadest umbes, ja veresooned lihtsalt välja vahetada.”

Ühes anekdoodis pikaealisest palutakse saja-aastasel rääkida, kuidas on ta nii kaua suutnud säilitada tervise.”Ei ole ma liialdanud toidu, alkoholi ega naistega ja suitsetanud pole kunagi.” ­ “Aga mille nimel siis nii kaua elada?”

“Ennem surm kui tervislikud eluviisid,” on ühe ellusuhtumise moto. Kuid see ellusuhtumine hakkab muutuma, sest arusaamine tervisest on muutunud.

Terve olla ei tähenda üksnes surra raugaeas kõbusa ja tervena; olla terve ei tähenda üksnes vältida aeglast kustumist mitme aastakümne jooksul elu teise poole kroonilistes haigustes; olla terve tähendab ennekõike olla viljakam, võimekam, tugevam, rõõmsam juba täna ja nii iga päev kuni etteantud aja lõpuni.

Toitumisteadlased on veendunud, et kõige olulisem üldises elamise kunstis on õige toidu valik.

Üks põhjus, miks paljude riikide valitsused tegelevad innukalt tervislike eluviiside ja sealhulgas tervisliku toitumise edendamisega on asjaolu, et olla terve on odavam kui olla haige. Mida rohkem on ühiskonnas haigeid inimesi, seda vähem suudavad nad tööd teha ning seda rohkem tuleb kulutada nende ravimisele.

Tervisliku toitumise soovitustega hakati maailmas tõsisemalt tegelema umbes pool sajandit tagasi. Tänaseks on mitmesugused toitumisjuhised teinud läbi suure arengu. Ja mis kõige huvitavam, lausa uskumatu ja kõigile ootamatu: ei olegi leidnud kinnitust skeptikute maksiim “Mitte miski, mis on maitsev, ei ole tervislik ja mitte miski, mis on tervislik, ei ole maitsev.” Tuleb välja, et tervislik toitumine mitte ainult ei ole vastik, vaid on lausa maitsev, lihtne, käepärane ja odav.
Tervislik toitumine ei ole rikaste privileeg, kuid kättesadav on ta siiski vaid neile, kel jätkub haridust, tarkust ja arukust ning valmidust õige pisutki ümber kujundada oma väärtoitumisega rikutud maitset. See on võibolla veel kõige raskem. Sest maitse üle ju ei vaielda, vaid lausa tapeldakse ja peetakse sõdu. Õieti on ju sõjadki olnud võitlus paremate söödamaade pärast.

Õige toitumise saladus

Kokaraamatuid, mitmesuguseid dieete ja toitumisõpetusi on mustmiljon. Igasugused dieedipidajad kogunevad hordidesse ning võitlevad noa ja kahvliga teise dieediusu hordide vastu. “Lihasööjad surevad sellesse, mida nad söövad,” kisendavad ühed. “Taimetoitlus on vaheastmeks teel mullatoitlusele,” parastavad teised. “Ärge kandke karusnahku ega sööge pärmi ega mett, sest need asjad ei ole mitte taimeriigist,” jutlustavad kolmandad. “Kõige tervislikum on “shokolaad, sest sinna on pandud kõike ja ainult seda, mis eluks vaja,” kuulutavad neljandad. Ja seitsmekümne seitsmendad lähevad lihtsalt metsa ja paastuvad, et vabaneda kõigest roojasest. Ja keda siis uskuda? Kas järgemööda neid kõiki? Ja kui tuleb järjekordne uus toitumisõpetus, siis mis usku see veel on?

Loomariik on kirju ja ka inimesi on mitmesuguseid. Me erineme nii väljast- kui seestpoolt. Erineme vanuselt, seeliku- või püksikandmiselt, rõivamoelt ja kutse- ning usutunnistuselt. Meie pärilikkus, meie ainevahetus on erinev. Haigused on erinevad. Meie elutingimused ja elu-ülesanded on igaühel omamoodi. Kuidas saab siis toit olla kõikidel ühesugune? On ju loomulik, et meie seesmised ja välised erinevused tingivad ka erineva toiduvaliku.

Olgugi toitude valik väga mitmekesine, on toidudki selles kirevuses ometi paljuski sarnased. Ükskõik, kas sööme leiba või kartulit, tärklist saame sellest ikkagi ja mõlemast tekib viimaks verre viinamarjasuhkrut. Valkusid, kehandi ehituskive, annavad õigupoolest ühtmoodi nii piim, kala kui ka loomade liha, aga ka teravili, pähklid, seemned ja isegi seened. Kõik loendamatud toiduained sisaldavad viimaks ikkagi vaid neidsamu toitaineid: valke, rasvu, süsivesikuid, vitamiine,
mineraalaineid, kiudaineid ja vett. Ei olegi nii väga suurt vahet, millistest toiduainetest täpselt on need toitained saadud, peaasi et kogused ja vahekorrad on õiged.

Tänapäevane toitumisteadus mahutabki tervisliku toitumise alustõed kolme sõnasse: mõõdukus, mitmekülgsus ja tasakaal. Kui järgida põhimõtteid, mida need kolm sõna endas kätkevad, ei ole vaja neelata vitamiinipille, mugida mingeid erilisi “tervisetooteid” ega järgida keerukaid dieete. Enamgi veel, neid põhimõtteid järgides pole vaja piinliku täpsusega rehkendada kilokaloreid ega kolesterooli milligramme. Mõõdukalt on kõik toidud tervislikud. Iga toit üleliias on kahjulik. Muidugi on rohkem ja vähem väärtuslikke toite ja vajalikke igapäevaseid toidukoguseid, kuid need tulenevad lihtsalt ja loomulikult tervisliku toitumise
põhimõtetest. Kui toiduvalik on piisavalt mitmekülgne, sisaldab see kõike, mida vaja. Tasakaal tähendab vitamiinide, mineraalainete ning teiste toitainete õiget vahekorda.

Selleks, et toituda tervislikult, ei pea tuupima pähe teaduslikku kokaraamatut ega seda, mitu milligrammi kolesterooli ja mitu kilokalorit milleski on. Kui tunnete tervisliku toitumise põhimõtteid, võite koostada ise endale tervisliku kokaraamatu, mis annab teile nii palju milligramme ja kaloreid, kui te vajate.

Tervisliku toitumise põhimõtted lubavad igaühel valida ka temale meelepärase toitumisviisi, mis vastab sööja vaimsetele vajadustele, usulistele veendumustele, maitsele, võimalustele. Taimetoitlus ­ palun väga, kuid tuleb arvestada teatud asjaolusid, et saada taimetoidust kätte kõik vajalik. Soovite vahel astuda sisse kondiitriärisse ­palun väga, kuid siin on soovitused, kui sageli seda võiks teha. Te mediteerite ja sööte makrobiootikute järgi peamiselt teravilja ­ väga hea, kuid seda, teist ja kolmandat peaksite siiski ka tarvitama. Teie aga hoidute igasugustest veidrustest ja armastate sülti ja seapraadi, verivorsti ja rulaadi, soolaheeringat ja torti, präänikuid ja koorekohvi andke andeks, aga see just ongi toitumisveidrus, sest kus on puuviljad, toorsalatid, täisteratooted?

Tänapäevased toitumissoovitused pakuvad rikkalikku, mõõdukat ja tasakaalustatud valikut kõigest sellest heast, mis olemas on, väikeste eelistuste ja rõhuasetustega, jättes suure valikuvabaduse neile, kellel on soovi ja arukust.

Teaduslik söömisõpetus

1957. aastal jagas Ameerika Dieediassotsiatsioon kõik mõeldavad toiduained viide põhilisse rühma. Neist kaks, piimatooted ning lihasaadused ja taimsed valguallikad (“liha-asendajad”), varustavad valkude, rasvade ja kalorite ehk energiaga, sisaldades vähe kiudaineid. Järgmised kaks rühma toiduaineid on taimset päritolu: aedviljad (puu- ja köögiviljad) ning teraviljatooted. Nendes on rohkesti süsivesikuid, sh kiud-aineid, teraviljades ka taimseid valke, kuid vähem rasva ja
kaloreid. Viies rühm koosneb toiduainetest, mis sisaldavad peamiselt “tühje kaloreid”, lisamata neile valke, vitamiine ega mikroelemente; need on maiustused, toidurasvad, alkohol ja nende tarbimine on piiratud: tuleb toime ka enamuseta nendest.

Selleks, et toituda mõõdukalt, mitmekülgselt ja tasakaalustatult, tuleks tarvitada iga päev vähemalt 12 portsjonit neljast toiduainete põhirühmast: 2­3 portsjonit piimatooteid ja samapalju lihasaadusi ning taimseid valguallikaid, ning 5 portsjonit aedviljade ja 4-10 teraviljatoodete rühmast. See toiduvalik annab umbes 1200-­1500 kilokalorit ja kui energiavajadus on suurem, võib süüa täiendavaid portsjoneid köögivilju ning teraviljatooteid või hammustada midagi kõrvale viiendast, vähemväärtuslike toiduainete rühmast. Suure energiavajaduse korral võib päevaseid portsjoneid kuluda üle kahekümne. Kui iga päev tarvitada loetletud rühmadest erinevaid toiduaineid, ongi söödud nii palju, kui vaja, energiatandvaid põhitoitaineid (valke, rasvu, süsivesikuid) ning pisitoitaineid (vitamiine, mineraalaineid, kiudaineid).
Tuleb veel lisada, et tähtsaks toitaineks on ka vesi, mida kulub umbes poolteist kuni paar liitrit päevas. Osa vett on “peidetud” puuviljadesse ja suppidesse, osa tarbitakse jookidena.

Selline ongi siis tervislik toiduvalik. Õppides ära toiduainerühmad ja portsjonite suurused, on imelihtne panna endale kokku tervislik ja maitsev menüü. Mitmesugustele erivajadustega inimestele, näiteks lastele ja noorukitele, taimetoitlastele, rasedatele ja imetavatele emadele on valikute hõlbustamiseks koostatud erijuhised, mis tagavad vajalikud toitained.

Autor: Tõnu Peets

Allikas: Kliinik.ee

Arhiiv
Rubriigid