TARTU, ESTONIA

Paastumine usulistel põhjustel tähendab ajutist loobumist söögijoogi nautimisest ja muudest liialdustest, oma pattude tunnistamist ja Jumala poole tagasipöördumist. On teada, et juba 3. sajandi lõpus kujunes välja tava paastuda alates ühest päevast, ka ühest nädalast kuni 40 päevani.

Religioon on paastu propageerinud põhjusel, et kui inimene paastub, siis ta ei loobu toidust ja maistest rõõmudest mitte enda jaoks, vaid toob sellega Jumalale ohvri. Teiselt poolt tugevdab paastumine inimese usku endasse – ta kogeb, et suudab elada isegi toiduta.

Paastu kui asketismi põhivormi tunnevad kõik usundid. Islamis on ramadaan, budismis sümboliseerib paast Buddha valmistumist lahkumiseks. Jeesus paastus kõrbes, kus ta pidi toime tulema kolme kiusatusega ja aru saama, mis on elus tähtsam kui söök-jook.

Religioossel paastumisel on kaks eesmärki: kehaline tervenemine ja hingelis-religioosne uuenemine. Siin on oluline märgusõna hingeline puhastumine, seega kuuluvad kokku sellised mõisted nagu paastumine ja palvetamine, paastumine ja mediteerimine, paastumine ja eneseleidmine ning enda uuendamine.

Religioosseteks paastupäevadeks on traditsiooniliselt olnud Jeesuse vangistuse mälestuspäev, kolmapäev, ja tema ristilöömise mälestuspäev, reede. Mõnes riigis paastutakse ka laupäeviti, valmistudes sel moel pühapäevaks. Roomakatoliku ja õigeusu kirikus peeti suurt paastu kevadel enne ülestõusmispühi kogu vaikse nädala jooksul ning advendiajal enne jõule. Tänapäevalgi teevad paljud läbi 40-päevase paastu, et puhastada hinge ja keha. Vana Testamendi järgi on paast hea hingerahustaja. See on kasulik enne raske ülesande juurde asumist, aga ka tervise nimel ja üldrahvaliku mure korral. Paast tervendab inimeste hinge ja ihu, juhatades ta õnne juurde ja aidates kaasa eneseteostusele. 

Uues Testamendis on paast kristlik nähtus. Religioossel paastul on kolm astet: lihast loobumine, kasin söömine või täielik toidust loobumine.

Arhiiv
Rubriigid