TARTU, ESTONIA

geneetikaOleme kuulnud, et on olemas südamehaiguse riskitegur, infarkti riskitegur, suhkurtõve riskitegur…

Riskiteguritega puutume kokku sünnihetkest peale, üks neist on sünnitrauma. Me ei saa valida, mida saame geneetiliselt kaasa oma vanematelt, kuidas ema end raseduse ajal tundis, mis ravimeid ta kasutas. Riskitegurid on ka meie söök-jook, eluviis, sotsiaalne positsioon ühiskonnas jmt. Osa riskitegureid saame vältida: valida endale sobiva toidu ja teha ise süüa, mitte eelistada valmistoitu.

Niisiis jagunevad riskitegurid kaheks: pool nendest on ette määratud pärilikkusega ja teine pool on meie enda kätes. Tähtis on meeles pidada, et sünniga kaasa saadud eelsoodumus teatud haigusele ei pruugi areneda kaugele ega muutuda krooniliseks, kui inimene teab, mida selle vältimiseks teha. Igaühel on 50%
võimalus riski välistada: sellele aitab kaasa õige toitumine, suur füüsiline aktiivsus, rikastav vaimne elu, piisav veejoomine, kronobioloogia bioloogiliste rütmide järgimine jne.

Kõigele, mida teeme, annab organism vastuse, jäädes haigeks või püsides tervena. Kui immuunsüsteem nõrgeneb ja soolestik ei tööta normaalselt, nihkub tasakaal paigast ning päriliku eelsoodumusega haigused saavad võimaluse tekkida. Seepärast on tähtis teada või välja uurida, millised haigused on suguvõsas olnud ja mis on inimese enda nõrgad kohad. Selle saab välja selgitada näiteks bio resonantsdiagnostika abil, mis annab arstile ülevaate organismi
funktsioneerimisest.

Näiteks mõnele meist on antud riskitegurina kaasa pärilik suhkurtõbi. Kui perre sünnib täiesti terve laps, kelle ema teab, et lapse vanaemal, tädil ja vanavanaemal on olnud diabeet ja ka emal endal on veresuhkruga vahel natuke probleeme, siis on tema lapsel reaalne oht haigestuda. Et hoida lapsel ära sama haiguse tekkimist, st mitte anda riskiteguritele võimalust realiseeruda, tuleb last nii kasvatada ja hoida, et organismi suhkrutase püsib normis.
Seda saab reguleerida ennekõike toiduga (vältides muu hulgas rafineeritud toiduaineid) ja kehalise aktiivsusega. Liikuma peab piisavalt, aga profisport diabeediohu puhul ei sobi, sest põhjustaks organismile kahjuliku ülekoormuse. Ei ole õigustatud ka teine äärmus: vahel arvatakse, et haiguseriski puhul on füüsiline aktiivsus vastunäidustatud. Kui vanemad ei hoia lapse eluviisi kontrolli all – ei jälgi, mida laps sööb, palju ta liigub –, võib täiskasvanuna välja lüüa teise tüübi diabeet. Et organism ei suuda enam kogu suhkrut läbi töötada, jääb see vereringesse ning tekib suhkurtõbi.

Teise näite võib tuua kasvajate kohta. Kasvajarakk on normaalne rakk, mis on moondunud ja hakkab mingil hetkel riskitegurite mõjul paljunema. Need tegurid võivad olla söök, hingatav õhk, sotsiaalne keskkond, stressitase, seksuaalne elu. Kui hormoonid ei tööta piisavalt hästi, võib see olla kasvajaraku tekke riskitegur. Kasvajate puhul on tähtis riskitegurite rühm ka rasvumine, ainevahetushäired ja diabeet, sest iga rakk – kaasa arvatud kasvajarakk – saab toitu suhkrust. Tänapäeval on teada, et kõrgenenud veresuhkrutasemega inimestel on suurem risk onkoloogilise haiguse tekkeks.

Arhiiv
Rubriigid