Kõhugaasid, halb hingeõhk, liighigistamine, lehkavad jalad ja mitmed teised nähtused seavad paljusid mehepoegi alatasa piinlikesse olukordadesse. Aga mis on nende hädade taga ja kuidas neist pääseda?

Mehed on juba kord sellised, et ei taha „tühistena“ näivate asjadega arstide lävepakke kulutada. Sest üks õige mees on ju ometi tugev ja kõiketaluv inimeseloom. Tegelikkuses on mõnedki piinlikke olukordi tekitavad terviseprobleemid arsti abiga kergesti ületatavad, teisalt aga võivad mõnedki sümptomid viidata tõsisematele terviseprobleemidele.

Kui kõhugaasid möllavad

Kes küll poleks kogenud olukorda, kus kõhutuul tahab vägisi valla pääseda just siis, kui ei tohiks, ja seal, kus seda kõige vähem vaja oleks? Ehkki vanasõna ütleb, et „terve mees, kes tagant köhib“, võib tegemist olla hoopis probleemidega soolestikus.

Tartu Biokliiniku dietoloog, sisehaiguste arst Natalia Trofimova räägib, et kõhugaasid saavad alguse olukorrast, kui toit, mida magu ei suuda lõpuni omastada, liigub edasi peensoolde, kus sapi ja fermentide abil peaks algama toidujääkide lõhustamine: „Kui aga lõhustamine ei õnnestu, tekivad käärimine ning selle tulemusel vaheproduktid, nagu gaasid, mürkained ja alkohoolsed ained metanool ja etanool. Gaasid tekitavad täiskõhutunde ning metanool annab kõhutuulele halva lõhna. Osad vaheproduktid pääsevad organismist välja, aga osad imenduvad verre ja  jõuavad hoopis maksa. Ning kui maksa tabab sel teel sagedane ülekoormus, saab maks kahjustada.“

Doktor Trofimova soovitab häirivate kõhugaaside korral välja selgitada, kas need tekivad organismile ebasobiva toidu või seedeelundite põletikulise seisundi tõttu. Kui esimesel juhul on abi toidutalumatuse testist ja seejärel targalt koostatud menüüst, siis teisel juhul võib probleem peituda kroonilises bakteriaalses infektsioonis. Ning siis ei ole pääsu visiitidest arsti juurde ja apteeki. „Põletikulised protsessid vajavad ravi, kuid näiteks vähktõvele kõhugaasid siiski ei viita,“ rahustab Natalia Trofimova.

Kõht lahti, kõht kinni

Kõhugaasidest kaugeltki mitte vähem piinlikke situatsioone võib tekitada krooniline kõhulahtisuse sündroom, mis sunnib WC-sse tormama ka keset kõige tähtsamaid asjatoimetusi, nagu näiteks oluline ärikohtumine. „Ka siin võib põhjus peituda toidutalumatuses või seedeelundkonna põletikulises seisundis,“ selgitab dr. Trofimova.

Kõhulahtisusega vaat et sama piinarikkaks võib osutuda ka kõhukinnisus, mis võib tuleneda toidutalumatusest või sapipõieprobleemidest.

„Sapp seedib rasva ja kui sappi ei ole piisavalt, jäävad rasvad seedimata ning võibki tekkida kõhukinnisus,“ räägib Natalia Trofimova.

Ent dr Trofimova sõnul võivad kõhuhädad osutada ka väga tõsistele tõbedele, nagu näiteks kasvajad. Seepärast soovitab ta mure korral kindlasti perearsti poole pöörduda. Kui aga väljaheidetes peaks leiduma verd, on arsti poole pöördumine lausa kohustuslik.

Miks tekib halb hingeõhk?

Üks enim piinlikkust tekitavaid probleeme on halb hingeõhk. Nätsu või petersellilehe närimine annab vaid ajutise efekti ja mis peamine – ei likvideeri probleemi põhjust. Halb hingeõhk võib tekkida kroonilisest mandli- või põsekoopapõletikust, aga ka probleemidest maos, näiteks mao ülihappesusest. Oluline punkt halva hingeõhu levikul asub mao ja söögitoru vahel. „Mao ja söögitoru vahel asub inimesel lukk,“ selgitab Natalia Trofimova. „Kui inimesel tekib refluks ehk toidu tagasivool maost söögitorusse, avaldub see ebameeldiva hingeõhuna. Kümnest juhust kaheksal on aga põhjus inimese ülekaalulisus. Lukk lihtsalt ei lähe kinni, kuna kõhurasvad suruvad diafragmat – vaheseina kõhukoopa ja rindkere vahel – ülespoole, mis omakorda soodustab refluksi. Toit aga juba seedub, ning sellega seotud protsess paiskab suu kaudu välja ebameeldivat lõhna.“

Refluksi vastu aitab kehakaalu vähendamine dieedi teel, aga seda mitte suvalise toitumisnõustaja, vaid arsti ja toidutalumatuse testi abil. „Toitumisnõustaja ei pruugi süveneda konkreetse inimese sümptomitesse ja võib soovitada näiteks toortoidudieeti ka siis, kui see tegelikult ei sobi. Sest kui maos on põletik, annab toortoit hoopis vastupidise efekti.“

Refluksiga võib kaasneda ka pidev happesus söögitorus ning sellest tulenevad haavandid. Lisaks kahjustab söögitoru kaudu suhu jõudev happesus ka hambaid.

Halb hingeõhk pärineb sageli ka põletikulistest igemetest ja katkistest hammastest. Põhjus number üks on siin kahtlemata igemeprobleemid ehk parodontiit. Selle haiguse ravimiseks peaks pöörduma hambaarsti poole, kes eemaldab hambakivi kas ultraheliga või käsiinstrumentidega. Hambakivi ärahoidmiseks peaks igapäevaselt kasutama elektrilist hambaharja ning kindlasti ka hambaniiti.

Kui jalad lehkavad

„Jube juust“ ehk jalataldade ja varbavahede higistamine ning sellest tulenev lehk on nuhtluseks paljudele mehepoegadele ja neid ümbritsevatele inimestele – töökaaslastele ja pereliikmetele. Halba jalgade lõhna võib kõige sagedamini põhjustada normaalne/liigne higistamine või bakteriaalne või seeninfektsioon. „Higi ise ei haise, vaid lõhn tekib bakterite ja higi koosmõjul. Nii bakterite vohamist kui higi eritumist soodustab omakorda niiske keskkond jalanõude sees,“ selgitab Viimsi Fertilitase erakliiniku dermatoloog Elo Kuum. „Peske iga päev jalgu, eelistatult antibakteriaalse seebiga. Samas ärge unustage, et liigne, eriti lõhnastatud ja antibakteriaalsete seepide kasutamine võib põhjustada nahaärritust,“ soovitab Kuum. „Hõõruge taldu korralikult, kuna haisu tekitavad bakterid elavad hästi n-ö paksudes tallanahkades. Pärast pesemist kuivatage korralikult jalad ja varbavahed, kuna mikroorganismid paljunevad edukalt just niiskuses. Kerge higistamise korral võite seejärel panna varvaste vahele ja taldadele väheselt talgipulbrit, mis imab higi.“

Lisaks soovitab Elo Kuum jalgu õhutada ning käia paljajalu nii palju kui võimalik, kanda puuvillasest või muust imavast materialist sokke ja vahetada neid võimalikult sageli, näiteks kaks korda päevas. Jalanõude osas tasub eelistada „hingavaid“, näiteks nahast jalanõusid, mida oleks mõistlik iga päev vahetada ja lasta tuulutada vähemalt 24 tundi pärast kasutamist. Tajutava lõhnaga jalanõud aga tuleks võimaluse korral ära visata.

Abi saab mõistagi ka apteegist. Käsimüügivahenditest soovitab Elo Kuum 5% bensoüülperoksiidi või 10% geeli, mis vähendab baktereid. Samuti antibakteriaalse toimega salve või kreeme. Jalgade igapäevane 20–30minutiline leotamine jahedamas kanges musta tee vannis (tee sisaldab tanniinhapet) aitab samuti vähendada higistamist ja lõhna. Alternatiivina teevannidele võib jalgu leotada lahuses, milles on üks osa äädikat ja kaks osa vett. Kui jalgade halb lõhn ei kao nende meetmete abil kolme-nelja nädalaga või kui nahal esineb nahamuutusi, tuleb pöörduda nahaarsti poole.

Piinlik liighigistamine

Piinlikke olukordi tekitab ka liighigistamine, milleks peetakse higistamist suuremal määral, kui on vajalik normaalseks keha jahutamiseks. „Kindlat piiri normaalse ja liigse higistamise vahele ei olegi tõmmatud, kuid võib öelda, et kui higistamine hakkab segama inimese igapäevaelu, on tõenäoliselt tegemist liighigistamisega,“ räägib dermatoloog Elo Kuum.

Primaarse ja paikse higistamise (kaenlaalused, peopesad, tallad) ravi saab alustada apteegis müüdavate tugevamate antiperspirantidega, kuid kui liigne ja/või üle keha higistamine tekib äkitselt või öösiti, tuleks pöörduda arsti poole võimaliku alloleva haigusliku põhjuse väljaselgitamiseks. Samuti tuleb vajadusel tegeleda mitmete higistamisega kaasuvate tüsistustega, näiteks bakteriaalsed ja seeninfektsioonid. Ravivariandid ulatuvad antiperspirantidest botuliintoksiini ehk Botoxi ning kirurgiliste protseduurideni.

Higistamise ja kehalõhna vähendamiseks tuleks kindlasti iga päev käia vannis või duši all, eelistada naturaalsest materjalist riideid ja proovida võimalikult sageli lõõgastuda. See võib aidata kontrollida stressi, mis vallandab higistamise.

Ära pese liiga palju

Paljudele on tuttav olukord, kus nahk kipub ketendama või hakkab koledal kombel sügelema ja seda just siis, kui „pole vaja“. Põhja-Eesti Regionaalhaigla naha- ja suguhaiguste keskuse nahaarst dr Maigi Eisen ütleb, et selle sümptomi saladus võib peituda kuivas nahas, mis omakorda võib tuleneda liiga usinast pesemisest: „Paljud pesevad end küllaltki kuuma veega hommikul ja õhtul, lisaks pärast trenni või ujulaskäiku. See aga muudab naha liiga kuivaks.“ Dr Eisen lisab, et oluline on leida sobiv pesuvahend ning et paljukiidetud antibakteriaalsed või tugevalt lõhnastatud seebid ei pruugi olla seejuures parim valik. „Näiteks Safeguardi seepide ja geelide turuletulekuga kaasnesid järjekorrad meestearstide uste taga,“ toob doktor näite. „Sest kui mehed selle tootega oma genitaale pesema asusid, tabas paljusid murettekitav nahalööve.“

Dr. Eiseni sõnul toob mehi meestearsti juurde sageli ka enese ülipüüdlik pesemine pärast juhuslikku seksuaalkontakti. Meeste mure on küll mõistetav, ent liiga kõva küürimine võib lõppeda nahaärritusega.

Stress tekitab kõõma

Muredel ja stressil on oma seos ka kõõma ehk seborroilise nahapõletiku tekkega. „Kõõm on otseselt seotud psüühikaga – mida rohkem stressi, seda rohkem kõõma,“ ütleb dr. Eisen ja soovitab võitlust kõõmaga alustada elu üle järele mõtlemisest – et kas ikka on vaja asjade üle nõnda palju „põdeda“. Ent tõhusat abi kõõma vastu saab igaüks mõistagi ka apteegist.

Lõpetuseks jalaseen, paljude jaoks piinlik ja meid näiteks spaades, basseinides ja treeningsaalides varitsev tõbi. „Treeningsaalis käies võib saada seene näiteks võõrast võimlemismatti kasutades,“ ütleb dr. Eisen. Ta lisab, et ehkki jalaseen on ebameeldiv, on temast vabanemine ennekõike kättevõtmise asi. „Hea ja lihtne lahendus on siin käik perearsti juurde või apteeki.“

 

VÄLJAVÕTTED:
„Kui maos on põletik, annab toortoit hoopis vastupidise efekti.“

„Higi ise ei haise, vaid lõhn tekib bakterite ja higi koosmõjul.“

„Liigne pesemine muudab naha liiga kuivaks.“