TARTU, ESTONIA

Gunnar Aarma. Maaleht  08.09.16

Paastumine pole mingi moenarrus. Seda tunti ka igivanasti ja hinnati mõjuva ravimina nii kehaliste kui ka psüühiliste häirete puhul.

Joogid pole ainsad, kes paastumist soovitavad. Peaaegu kõik religioonid nõuavad seda keha ja hinge puhastamiseks.

Piiblist loeme, et Kristus paastus 40 päeva. Buddha, Mooses, Muhamed ning teised prohvetid ja pühakud toimisid samuti. Joogid kinnitavad, et pikk paast tugevdab, puhastab ja õilistab meie vaimset mina, sest toidust hoidumisel on inimese psüühikale tohutu mõju.

Vanadel kreeklastel oli tempel, kus paastujad võisid olla kogu toidust hoidumise aja. Tihti viibisid seal riigimehed, et siis selge pea ja kirka vaimuga tähtsaid otsuseid langetada. Küllap oleksid maailma asjad paremini korras, kui tänapäeva riigimehed, poliitikategelased ja diplomaadid samuti toimiksid.

Paastumine pole sama mis nälgimine

Kui ravime paastumisega mõnda haigust, siis jälgime otseselt looduse näpunäiteid. Haige loom ei söö kunagi. Ainult inimene teeb seda, sest on tsivilisatsiooni tõttu oma peened instinktid kaotanud. Süüa siis, kui haigestunud organism tahab mürgisest jäägist lahti saada, on loomuvastane ja kahjulik.

Paastumine selleks, et organismi aidata ja ravida, on loogiline, mõistlik ja teaduslikult kõigiti põhjendatud. Palavikuga süüa on suur rumalus, sest seedenäärmed ei toimi siis normaalselt. Toiduained tekitavad sel juhul happeid, gaase ja mädanevaid aineid. Selle asemel et haiget toita, mürgitavad need teda. Muidugi kestab haigus seetõttu kauem. Joogaõpetus väidab, et inimesed, kes haiguse ajal paastuvad, tervenevad kaks korda kiiremini kui teised.

Ka valu ja tugeva ärrituse puhul, nagu vihastamine ja armukadedus, on parem söömisest hoiduda. Sel ajal ei saa organism toitu õigesti kasutada.

Toidust loobumise korral rakendab inimorganism ise hulga kaitsereaktsioone, et energiat säästa. Seejuures pidurdatakse paljusid bioloogilisi protsesse, nende hulgas ka kesknärvisüsteemi funktsioone. Täieliku paastu puhul kasutab organism toiduks kehas leiduvaid tagavarasid. Tähtsamad organid nagu kesknärvisüsteem ja süda ei saa seejuures kunagi kahjustatud. Dr Nikolajevi arvates seisab paastumise peamine ülesanne organismi vabastamises mürgistest laguainetest ja liigsest rasvast, mis on kogunenud liigsöömise, alkoholi tarvitamise ja suitsetamise tagajärjel.

Mõned inimesed peavad paastumist ekslikult nälgimiseks, kuigi nende mõistete vahel on suur vahe. Mingi aeg paastuda (kui seda ei tehta usulistel motiividel) tähendab hoiduda söömisest ajal, kui inimese organism pole võimeline toitu õigesti omastama. See on vabatahtlik tegevus, mille siht on tervis. Nälgides jääme toidust ilma siis, kui meie organism seda hädasti vajab.

Loodus hoolitseb selle eest, et keha kasutaks ära ained, mida organismile kõige vähem tarvis läheb. Täieliku paastu vältel põletab meie keha kõik kudedes, näärmetes ja organites ladestatu (kaasa arvatud liha ja rasv), mis teda elutalitluses vähem või rohkem segab. Raskete haigusjuhtumite korral on soovitatav paastuda arsti järelevalve all, kes teab, kuidas esile kerkida võivaid tüsistusi ravida. Enamik inimesi aga teeb paastuaja läbi ilma igasuguste häireteta ja tunneb ennast seejuures suurepäraselt.

Toidust loobumist ei tule siiski rangelt arstiteaduse seisukohalt ravivahendiks pidada. See annab kehale ainult võimaluse ennast mittevajalikest ja mürgistest ainetest vabastada ning teha põhjaliku puhastuse. Paastumine on veel tuntud iluduskuurina, sest noorendab tervet organismi. Seejuures saavutame ilusa jume ja sileda naha.

Oluline on paastu õige lõpetamine

Paastumisele aitab kaasa harmooniline ja rõõmus atmosfäär. Tuleb püüda olla koos inimestega, kes ettevõtmisse positiivselt suhtuvad. Isegi kõige lähemad inimesed ja head sõbrad võivad kahju teha, kui tunnevad muret nälginud välimuse, mahavõtmise ja muude toidust loobumise ajal esinevate sümptomite pärast. Hirm ja mure mõjuvad paastujale halvasti. Tuleb ka puhast ja värsket õhku hingata. Eelistatud on pehme kliima.

Paastu ajal pole soovitatav sülge alla neelata, sest see on küllastunud mürkainetest, mida keha sel ajal eritab. Süljes sisalduv hape mõjub halvasti hambavaabale. Kasulik on mitu korda päevas suud veega loputada. Seejuures tuleb aga hoolt kanda, et sellest veest midagi alla ei neelataks.

Päeva jooksul on soovitatav juua väikeste lonksudega kolm kuni viis klaasi vett. Kui keha muutub liiga toksiliseks, võib veele lisada üks kuni kolm lusikatäit värske sidruni mahla.

Paastumise ajal võib rahulikult jätkata vaimset ja kergemat füüsilist tööd. Esimese kolme päeva jooksul esineb (tõenäoliselt) söögiaegadel kerget peapööritust ja näljatunnet. Seejärel kaob aga igasugune vajadus toidu järele. Sel ajal võtab inimene maha ja jääb kõhnaks. Viiendal päeval esineb harilikult südamekloppimist ja käed-jalad tunduvad külmad. See on normaalne ega tohiks anda põhjust muretsemiseks.

Uuesti sööma hakkamine on raskem ja tähtsam kui paastumine ise. See peab toimuma väga ettevaatlikult ja järk-järgult, et vältida soolte krampe ja tõsisemaid häireid.

Enne paastumise lõpetamist on soovitatav närida tükikest musta leiba, kuid seda mitte alla neelata. Siis juua pisut vett ja hiljem umbes 50 g puuviljamahla. Tunni aja pärast uuesti vett ja mahla. Lõunaks ja õhtueineks üks tassitäis läbikurnatud läbipaistvat soolata ja võita keedetud aedviljasuppi. Lõuna- ja õhtusöögi vahel võib juua ühest suurest õunast tehtud mahla.

Järgmisel päeval lisandub sellele toidusedelile pisut aedviljaputru ja enne magama heitmist viis lusikatäit värsket õunaputru. Kolmandal päeval võib süüa viilu röstitud nisuleiba ja lõunaks keedetud aedvilja. Õhtuks keedetud aedvilja, üks riivitud peet ja puuvilja. Piima ja -toodetega on soovitatav alustada alles kolmandal päeval. Mõned inimesed ei suhtu paastu lõpetamisse nii rangelt ja söövad juba teisel nädalal oma harilikke toite.

Alustada võib ka ühest päevast

Kui paastutakse raviotstarbel, ei maksa lakata enne, kui keel on täiesti puhas ja sülg kaotanud mõru maitse. Võib muidugi juhtuda, et paastumine on tarvis mingil põhjusel varem lõpetada. See peab jääma siiski arsti otsustada.

Paastumise ajal eritab keha nahapooride kaudu mürkaineid. Keha lõhn on seetõttu mõnikord eemaletõukav. Seda muidugi juhul, kui organismi on kogunenud liiga palju mürkaineid.

Kaalus mahavõtmine ärgu kedagi rahutuks tehku, sest normaalne kaal taastub hiljem kiiresti. Näljatunde, peapöörituse, südamekloppimise ja muude häirete korral aitab kiiresti ja tõhusalt mõni lonks vett, millesse on lisatud värsket sidrunimahla ja paar lusikatäit mett.

Soovitatav on paastuda igal aastal vähemalt üks kord (umbes kaheksa päeva).

Nende ridade ülesanne pole kedagi ümber rääkida ega veenda. Ärgu hakaku keegi paastuma enne, kui on lõplikult veendunud selle kasulikkuses. Kui on otsusele jõutud, tuleb selleks luua ülalmainitud tingimused. Jätame ka meelde, et esimesed kolm päeva on kõige tülikamad.

Kui raha on otsas, teeme naisega mõlemad paastu. Kasulik rahakotile ja tervisele. Teen iga kvartali tagant kümnepäevase ravipaastu. Nii et minul on küll imelik kuulata, kui pensionärid räägivad, et toiduks ei jätku raha. Ei mina ega mu naine ole 30 aasta jooksul haiged olnud. Ükski haigus mind ei võta ja küllap ka mitte AIDS. Küsimus on selles, et immuunsus oleneb elujõust, bioväljast (iseloomustab inimese tervise, eetilisuse, moraali ja vaimsuse kvaliteeti).

Kümnepäevast paastu pole omal käel mõtet alustada. Võiks esmalt võtta ühe päeva, näiteks esmaspäeva. Teisipäeval võiks siis juba süüa. Kui see sobib, proovida kahe päevaga. Magu puhkab, kilod kahanevad ja tervis paraneb. Arvan, et ka meeleolu. Muidugi on see eneseületamine, aga kui sellest koormast vabanete, hakkab mõte liikuma, mälu paraneb, taiplikkus suureneb.

Allikas: Maaleht

Arhiiv
Rubriigid