TARTU, ESTONIA

Inimkeha rakkudes toimub hapniku toel pidevalt ainevahetus energia saamiseks. 75 kg kaaluvas kehas on hapnikku 49 kg (65%). Kudedesse jõudnud hapnikust kulub 95% biomolekulide lõhustamiseks. Normaalses molekulis liiguvad elektronid paaridena ümber tuuma välises elektronkihis. Kui üks elektron on paaritu, muutub see aktiivseks ja tõmbab teiselt molekulilt elektroni. Vaba radikaal on osake, millel on vähemalt üks paaritu elektron. Iga vaba radikaal tõmbab endale teise vaba radikaali. Nii tekib uusi rakumembraani lõhkuvaid vabu radikaale, mis põhjustavad ahelreaktsiooni. Pidevalt raku membraani ja rakku kahjustades lõhuvad vabad radikaalid ka DNA-molekule.

Vabad radikaalid, mille kuhjumine põhjustab rakkude ja kudede kahjustusi ning tekitab haigusi, kuhjuvad hapniku osavõtul niikaua, kuni nad on ära kasutatud. Seda protsessi nimetatakse oksüdatsiooniks. Normaalse oksüdatsiooni jaoks on vajalik koe raku piisav varustus hapnikuga. Mida vanemaks inimene saab, seda rohkem nihkub tasakaal, sest organismi kuhjub liiga palju vabu radikaale, mis põhjustavad vananemist.

Vale on arusaamine, et reaktiivsed vabad radikaalid on alati kahjulikud. Piiratud hulgal on nad füsioloogilisteks funktsioonideks vajalikud, sest nad elavdavad ainevahetust. Ka keha ise toodab raku hingamise käigus vabu radikaale. Vabad radikaalid on vajalikud paljudes biofunktsioonides ja sellepärast on rakud vabade radikaalide tekke suhtes teatud tasemeni tolerantsed.

Kahjustus tekib siis, kui organismi mõjutavad lisaks välised oksüdatiivsed tegurid:

  • pikaajaline füüsiline töö,
  • raske metallid,
  • radio aktiivsus,
  • UV-kiirgus,
  • ultraheli,
  • vibratsioon,
  • müra,
  • suitsetamine, alkohol,
  • osoon,
  • ravimid (paratsetamool, anesteetikud ja antibiootikumid),
  • putuka- ja umbrohumürgid.

Et vabade radikaalide hulk püsiks normis, töötab kehas pidevalt antioksüdantide kaitsesüsteem. Antioksüdandid on vereplasmas ja rakkudes. Nad pidurdavad vabade radikaalide teket ja kuhjumist ning vähendavad nende kahjulikku mõju, mõjudes juba väikses koguses.

Kui antioksüdantide tasakaalus on häire ja oksüdatiivsete stressorite mõju suureneb, tekib kahjustus ja oksüdatiivne stress, mis väljendub molekulide, rakkude ja kudede talitluse häiretes. Mida kauem stress kestab, seda sügavam ja ulatuslikum on kahjustus.

Põhilised häired tekivad rasvhapete, valkude ja süsivesikute tasemel. Rasvhapete tasemel suureneb halva kolesterooli tootmine, mis põhjustab veresoonte lupjumist. Valkude tasemel tekib ensüümide tootmise häire ja valkude denatureerimine (struktuuri muutumine). Ka süsivesikute tasemel tekivad muutused.

Kestev oksüdatiivne stress põhjustab ateroskleroosi, Alzheimeri tõbe, Parkinsoni tõbe, südame- ja ajuinfarkti, katarakti (läätse- ehk hallkaed), retinopaatiat (võrkkestahaigestumust), eurodegeneratiivseid haigusi, suhkurtõbe, reumatoid artriiti, seedimishäireid, maksakahjustusi, kasvajaid ja muid haigusi.

Seepärast tuleb jälgida, et antioksüdantide kogus organismis oleks normis. Antioksüdante on rohkesti sellistes toitudes nagu värsked salatid, köögiviljad ja marjad, pähklid ja seemned, roheline tee, ravimtaimed, oakohv ja kakao. Antioksüdante on tarvis preparaatidena lisaks võtta teatud haiguste ajal või siis, kui inimene on tugevate välis stressorite mõju all.

Paast ergutab organismi, et ta suudaks omastada antioksüdante sisaldavaid aineid ning ka ise antioksüdante toota. Loomariigis pikendab ajutine toidust loobumine tihti eluiga – sama lugu on inimestega. Ning vastupidi, pidev ülesöömine lühendab loomade eluiga tervelt kolmandiku võrra.

Artikkel on võetud dr. Trofimova raamatust “Paastuga terveks”

Arhiiv
Rubriigid