TARTU, ESTONIA

Proloog

fastingOlen alati olnud toidunautija. Mitte küll selline, kes keeleotsaga maitstes tajub, et oot-oot.. siit on basiilik puudu või et hmm.. seda juurvilja on 2 minutit liiga vähe keedetud. Pigem selline, kes armastab süüa – palju ja hästi. Õnneks pole see veel kuigipalju figuuri mõjutanud. Igatahes pole vabatahtlik toidust loobumine minu jaoks olnud mõte, millega flirtida. Mitmed sõbrad on küll aastate vältel paastumas käinud, ent kui mul hakkab pea ringi käima isegi siis, kui lõuna on kl 12 asemel kl 13.30, siis mis paastust me räägime?

Aga sel talvel otsustasin mõningaid asju oma elus muuta: vähendada hobisid, mis olid aegamööda kohustusteks muutunud, teha rohkem sporti, olla inimsuhetes teiste ja enda vastu otsekohesem, kuigi see on hirmutav, ja katsetada seda, mille osas on mul seni olnud eelarvamusi. Nii et paast? Saagu tehtud! Olgu selguse huvides öeldud, et minu paastumise motivatsiooniks on keha puhastamine, mitte kaalulangus, ja uudishimu, mis minu vaimu ja kehaga siis ikkagi nende 5 päeva jooksul juhtub. Ja.. ma ei pretendeeri absoluutsele tõele, see siin on minu lugu ja minu tõde.

Korraliku guugeldamise, plusside-miinuste rittaseadmise ja paasturaamatu läbilugemise tulemusena valisin välja doktor Trofimova loodusravikeskuse Tartumaal. Plaan on endale ja sulle, kes sa huvitud mu käekäigust ja/või esmasest paastukogemusest, kirja panna, mis minuga perioodil 21.-25.04 toimub. Aga kui soolte sügavpuhastus ja klistiir minusse ikka liiga tugevalt mõjuvad, pead selle kohta internetist uurima 😉

P.S. Lisaks paastumisele kirjutan ka blogi esimest korda. Teismeeas sundisin end päevikut pidama (sest kõik ju pidasid), aga kauem kui nädal ei suutnud. Noh, paast kestab ka vaid nädala.

Ettevalmistused

pc3b5himc3b5teKui ma laps olin ja me telekooriga maailmas reisisime, oli reisieelne nimekiri hädavajalik – nõme lugu ikka küll, kui äkitselt selgub, et rahvariidevöö või oranžid sukad Eestisse jäid, ole siis üksinda see valge vares teiste seas! Harjumus kaasavõetavatest asjadest nimekiri teha on tollest ajast külge jäänud. Ei saa ma selleta nüüdki.. noh, tegelikult tegin nimekirja juba mõni aeg tagasi. Päris koomiline – ei teagi, mida rohkem ootan, kas paastu või lihtsalt puhkust. Aga ujumismütsi, mis samuti kaasa võtta soovitati, kasutasin viimati 3. klassi ujumistundides, nii et sellega ma teisi paastujaid küll rõõmustada ei saa.

Loodusravikeskusest kirjutati ja soovitati nädal enne tulekut loobuda rasvasest toidust, maiustustest ja alkoholist, vähendada liha- ja piimatoodete tarbimist ning juua palju vett. Pisikeste eranditega olen kõiki nõuandeid järginud, aga keha vist saab aru, et midagi on mõttetasandil toimumas, ja saatis mulle üleeile väga tugeva signaali: sa pead sööma ära terve tahvli šokolaadi! Olin sõnakuulelik ja tegin, nagu kästud, hoolimata sellest, et olin magusast suutnud hoiduda juba päris pikalt ja iseeneslikult. Patupuhastusena tegin täna tunnise jooksutiiru.

Aga kõige olulisem ettevalmistus toimub peas. Mõtlen palju sellele, kas tõesti “unustan” ma toidu nii põhjalikult ära, et ei tahagi enam; kuidas 2.-3. päeval, kui mürgid kehast täisvõimsusel lahkuvad, mitte ära minestada; millised on teised laagris olijad ja kas nende juuresolek teeb enesetunde halvemaks või paremaks. Ja arutlen endamisi, kas paastumisega koos võiks endale anda ka vaikusevande, st need päevad lihtsalt vait olla. Vahel tunnen, et me ümber on arutult palju müra – autoraadio, köögiraadio, telekas taustaks, õues automüra, kontoris arvutimühin.. Ja selles müras lähevad kaduma need mõtted, mida oled pikisilmi oodanud, ent mis tulevad ainult siis, kui sul on võimalik kõige targemaga (iseendaga) pikalt dialooge pidada.

Esimene päev

Üks varahommikune banaan. Täpselt nii palju olengi täna söönud, ja ma olen veel elus!

***

dsc08426Tartu bussijaamas kl 11 ajal transfeeri oodates oli seis ikka väga niru, lihtsalt ei teadnud, mida suures näljaahastuses ära teha – sihitult jalutada, R-kioski snäkiriiuleid põrnitseda, Monikaga jutustada või veel midagi. Kõht oli NII TÜHI!

Kohe pärast sisseregistreerimist saadeti meid arsti juurde, elavas järjekorras. Jõudsin enne oma korda kaasavõetud raamatust 40 lk ära lugeda ja pealt kuulda, kuidas personal üht meest ta toauksel manitses, et kui väga halb hakkab, andku kohe teada. Julgustav. Muide raamatu nimi on „Hallutsinatsioonid“, nurkapidi nagu temaatiline (kui enesetunne väga rajuks peaks kiskuma).

Pärast arsti vastuvõttu, kus kaaluti, mõõdeti vererõhku, KMI-d ja rasvaprotsenti ning tehti lisamüüki, võtsin tunnise massaaži, paketis on ette nähtud iga päev 25 min, aga mõtlesin, et ikkagi puhkus ja topelt ei kärise! Seejärel tuli pooles klaasis soojas vees lahustada väike pakike soola moodi ainet ja see ära juua. Pahaaimamatult neelasin esimesed lonksud… jälgilt mõru! Lahtisti. Täna õhtuks oli meil tualetis käimise arv lootusetult sassi läinud. Kuidas Louis Armstrong sellest küll sõltuvuses sai olla?

Ilm oli palav, 20 kraadi ringis, aga päikest võtta arst ei soovitanud, me siis ei julgenud ka. Ümbrus on maaliline, linnud röögivad laulda, muidu vaikne. Kui olemine toas eriti kehvaks muutuma hakkas, tegime ümbruses paar jalutuskäiku, veidi aitas. Aga üldiselt olen nagu udu sees: kui allkorruselt mõrujoogi jaoks kuuma vett toomas käisin, lõõtsutasin pärast voodiveerel ja meelde tuli 85-aastane vanaema, kes vahel kiidab, et täna sain ikka palju asju tehtud – laua koristasin ära ja poenimekirja kirjutasin valmis.

dsc08423Toidumõtted varitsevad kogu aeg, kuigi ma tõrjun neid. Arsti vastuvõttu oodates kujutlesin, kui hea võiks olla tomati püreesupp, hapukapsahautis hakklihaga või kodujuust maitserohelisega või.. ausalt öeldes mis iganes toit. Ma tõsimeeli proovin need mõtted ära saata, aga nad on väga visad tagasi tulema. Kui jalutamas käisime ja metsmaasikalehti nägin, siis loomulikult rääkisime terve tagasitee ainult moosidest, õuntest, kukeseentest ja salatitest. Ning saunas lõi nagu noaga südamesse – miks, oh miks ometi ei söönud ma enne paastulaagrit jäätist? Ehk siis ei oleks isu selle järele praegu nii suur?

Programm oli tihe – arsti vastuvõtt, massaaž, loeng, saun, jalutuskäigud, tühjal pilgul voodis vedelemine ja õhtul muidugi suursündmus – klistiir. Loengus räägiti peamiselt seda, mida ma paasturaamatut lugenuna juba tean. Üllatuseks olid eri patsientide soolte sügavpuhastuse „saagist“ tehtud fotod. Oh kui hea, et neid fotosid raamatus polnud. Arvata on, et täna öösel näen unes igasugu võigast sodi ja 10-meetriseid paelusse.

Vett ei taha enam juua. Täna olen ära joonud üle 2 liitri – ja kui sa pead seda jooma, pole see sugugi nii meeldiv tegevus kui siis, kui sa tahad seda juua –, lisaks lahtisti ja taimeteed. Homsest vist saab lisaks veele-teele ka keskpäevase puljongi, ja neljandal päeval on suisa priiskamine – pakutav vesi on sidruni- või kurgimaitseline. Õnneks antakse siis, kui veresuhkur väga madalale langeb, ka pool teelusikatäit mett.

Homne hommik algab meeldiva äratusega – järjekordne klistiir. Aga see on kökimöki selle kingituse kõrval, mis meid homme õhtul ootab – seesama soolte sügavpuhastus, mille fotosid ennist mainisin 🙂. Kolleegid soovitasid selle nii alguses ära teha kui võimalik, siis pidavat kergemaks minema. Selgus, et kui klistiiri on inimkond teinud väga pikalt, siis soolte sügavpuhastus on Ameerika mandri väljamõeldis ja alguses püüti sellega astronautide soolestikku etemini toimima saada.

Teine päev

Tänane hommik siin Muri külas oli ränk, ma ei hakka ilustama. Öö kulges rahulikult, nägin und (mh sellest, et üks sõber kutsus õhtusööki tegema, kahjuks tuli uus uni enne söömahakkamist ette), hommikul ärgates olin samuti üsna kõbus, kuigi häguselt läbi une meenus, et üks toakaaslastest käis öösel WC-s potti kallistamas. Aga kui püsti tõusin, et duši alla minna, siis läks keeruliseks. Duširuumis seisin seina toel ja kirusin korduvalt vanajumalat, et ta inimesele juuksed just pähe kasvama pani – mitte ei jaksanud käsi kõrgel hoida. Pärast hingeldasin, saunalina ümber, kümmekond minutit voodis, kogu jaks oli läinud selleni jõudmiseks. Meeleolu oli nutune, tõrelesin endaga tõsiselt – loll, Tuuli, kas siis paremat moodust oma puhkuse veetmiseks ei leidnud kui jõuetus ja iiveldus??

Enesehaletsus jätkus, kui tuli klistiiri minna. Monika tuli mind sel pikal teel – nii 25 m – julgestama. Protseduuri ajal mõtlesin, klomp kurgus, et vahet pole, kui palju mind täna torgitakse või sooltesse sooja vett lastakse, mul on kõigest nii väga ükskõik! Pärast anti teelusikatäis mett, läks veidi paremaks. Monika soovitas iivelduse vastu näpud kurku ajada. Nooh… kes mind rohkem tunneb, teab juba, et sellega ma hakkama ei saa. Kannatasin edasi.

Hommikuse jalutuskäigu ja hingamisharjutused jätsin seetõttu mõistagi vahele. Arsti vastuvõtul selgus, et vererõhk on u 90/60 ja kaalukaotus 900 g. Arsti näost püüdsin välja lugeda, kas kõik ikka hästi või kaalub ta minu puhul paastu lõpetamist. Seda küll ei taha! Jõin mikroelementidega vedelikku ja lohistasin end massaaži. Siis äkitselt tundsin sellist energiat, et koristasin asju, kõndisin mitu korda vahepeal maha istumata üle toa ja suisa allkorrusele, ning läksin rõdule päikest võtma ja ühe materjali korrektuuri tegema. Puhkus ikkagi! Monika painav peavalu tuli tagasi, nii et tema jäi tuppa magama.

Tühja kõhtu ma päeval ei tundnud. Ühe piinaseansi korraldasin endale küll – kujutasin ette taldrikut kuldpruunide krõbedate kartulite ja erksavärviliste juurviljadega. Arutlesin endamisi, et kui see taldrik päriselt mu ees oleks, kas võtaksin ampsu. Aga ei. Ei julge – äkki hakkab pärast hirmus halb? Lõuna poole – aga mis on lõunaaeg, kui lõunasööki pole? – tuli küll tunne, et näriks kas või sardelli! Siis hakkasime aga arutama, milliseid trenne tuleks edaspidi tegema hakata, ja näljatunne leevenes. Peatselt levis kuuldus, et pakutakse puljongit. Puljong, see on peaaegu päris söök! Tegelikult küll juurviljade keeduvesi, pealegi soolata, aga teretulnud vaheldus veele ja teele. Patustasin ja võtsin teelusikatäie mett ka.

paastumatkaleEdaspidi plaanin toitu suhtuda suurema aupaklikusega – mitte lihtsalt nälja leevenduseks, vaid eri maitsete tundmiseks, nautimiseks. Ja ooo, kui palju toite ma teha ja maitsta tahan – tükike peenleiba, kinoa salat, soolaga keedetud oad jms. Ja külmkapile tuleks need kõik üles kirjutada, et õigel hetkel püsiks meelest kapist võileivamaterjali asemel midagi erilisemat võtta. … Tegelikult lootsin, et paastulaagris tulevad ka tõsisemad, sisekaemuslikumad mõtted, a la mis on elu mõte, kuidas mõtestatult elada, milliseid puntraid pean lahti harutama või sinnapaika jätma, aga peale söögiga seotud mõtete pole teised mu pähe veel pääsenud.

Õhtupoolik möödus vati sees. Soolte sügavpuhastuse elasin kuidagi üle – oma sappi voolikus voolamas näha pole ju mingi õndsus. Õue ei jaksanud endiselt minna ja see tekitab mus hiiglama suuri süümepiinu – ma peaksin siin iga päev vähemalt 10 km kõndima, teise päeva õhtuks olen vist kõndinud vaid 2 km. Ja mett peaks võtma siis, kui on tõesti halb, täna olen seda võtnud 3 korda, neist ühe korra lihtsalt niisama, igaks juhuks. Pärast vesivõimlemist saunas küsisin teistelt, kes siin juba mitmendat korda, et kas nad ka veel toidust mõtlevad. Oh ei, üldse mitte! Aga sa ole ettevaatlik, Tuuli, 3. päeval on kõige raskem. Kurat, homme algab kolmas päev ja kui see on hullem kui tänane hommik, siis…

Kes sai blogist inspiratsiooni, sel on hea võimalus esmaspäeval minna 7-päevasele paastumatkale, kus läbitakse 80 km ainult vee najal. Ei, ärge seda palun siiski tehke!

Kolmas päev

Halleluuja! Tänane hommik oli siinveedetuist kõige parem, kuigi mitte just meelakkumine (mida me siin, muide, ju vajadusel teeme). Duši all ei värisenud, korra ainult kaalusin oma soolaga kehakoorija lakkumist, soolavajadus on suur. Pärast klistiiri käisin õues hingamisharjutusi tegemas, mh tehti hääleseadest tuttavaid Strelnikova hingamisharjutusi. Ja kuna eile olin tõeline lohe ning seepärast ka tõeliselt õnnetu, läksin kohe kepikõnnile. Eesmärk oli õhtuks 10 km täis saada. Enne ei julgenud seisma jääda, kui pikk tiir tehtud sai – äkki hakkab halb või ei jaksagi õhtul end liigutada. Tunnise kõnni tulemus 4,1 km. Etteruttavalt – lõuna ajal kõndisime 4,4 km ja õhtul veel 3,4 km otsa. Eesmärk ületatud.

cam00527Monika kaalus tõsiselt paastu lõpetamist ning dieettoidu-kuurile üleminekut. Pärast arstiga arupidamist otsustas ta siiski jätkata. Mina sain vastuvõtul teada, et kaal on langenud veel 700 g ning vererõhk ometigi tõusnud (113/86). Tundub, et kõige hullem on nüüdseks möödas; kui eesootav taastumisperiood välja arvata. Igaks juhuks saime taas mikroelemente (kaltsium, magneesium jne), aga meetaldrikust kõndisin hommikul sirge seljaga mööda. See-eest tiirutasin selle ümber tulemuslikult lõunal ja pärastlõunal.

Kõht on kenakesti valus – eilsel soolte sügavpuhastusel pressiti sellele ikka päris tugevasti, et kõik, mis välja tulema pidi, ikka tuleks. Tuli-tuli, aga kõht on sama valus nagu pärast sünnitust (teavad teadjamad öelda).

Pärast massaaži jõudis mitmepäevase hilinemisega kohale hr Külm. Väga truu, tuleb ta kiituseks öelda. Proovisime küll veel soojemaid riideid, rohkelt sooja teed, soojas basseinivees ligunemist, tulikuuma dušši ja hilisõhtust kõndimist, aga ei, ta on endiselt kohal. Ehk homme leiab ta endale uued ihalusobjektid.

Just siis, kui arvasin, et tänane päev kulgeb eriliste raskusteta, oli võimlemise aeg. Kuum puljong (mhh, endiselt lahja ja soolata juurikakeeduvesi) veidi ergutas, aga 25 minutit käte üles-alla sirutamist, kükke ja painutamist võttis täitsa läbi.

Loengus räägiti nii põneval teemal, et kui toakaaslased pärast poolteist tundi põõnasid, siis mina muudkui lugesin uuesti loengumaterjale, tegin plaane ja nimekirju, teisisõnu unistasin. Tänane teema oli toitumine esimesel taastumisnädalal. Vat ei ole ma saanud toidumõtetest lahti! Nälg on ka endiselt iga päev, nii et võite arvata, kui väga tänane loeng mind paelus 🙂. Ma kohe tunnen end paremini, kui olen saanud põhjalikult mõnda rooga ette kujutada. Sellega seoses on mul ka suur hirm – mis siis saab, kui ma ei suuda taastumisel etteantud kogustest kinni hoida ja söön rohkem või seda, mida ma veel ei tohiks süüa? Või kui äratühjendatud organism ei tervita toitu just hurraaga? Seks puhuks pakutakse küll probiootikume, aga siiski… Tõenäoliselt vaid hirm oksendamise ees hoiab mind tagasi.

cam00526Taastumisel on 3 varianti – 3 esimest päeva kas peti ja keefiri, juurviljade või vedelate putrude peal. Varieerida neid ei tohi – kui valid peti, võid 3 päeva vaid petti ja keefirit lurpida, veega lahjendatuna. Seejärel võib juba hakata lisama tahkemat toitu ning 6. päeval suisa valget kala. Nimelt peab taastumisaeg olema vähemalt sama pikk kui paastumine. Ja ideaalis võiks tulevikus kord nädala-paari jooksul teha nn koormusvaba päeva – terve päev kas vee või lahja toidu peal. Palju rääkis dr Trofimova ka õigetest toitumisharjumustest – 2/3 päevasest toidust tuleb süüa ära enne kl 15 ning 1/3 kuni kl 19ni, sest siis läheb seedimissüsteem öisele režiimile. Päevas peaks sööma 5 korda, mitte muudel aegadel näksima, muidu sapp ei saa aru, mida ta tegema peab ja selle töö häirub. Ning taastumisprotsessis on iga toidukorra (5 tk) maksimaalne kogus 200-250 g. Homme räägitakse täpsemalt eri toiduainete omavahelisest segamisest ning põhiainevahetusega seotud soovituslikest toitudest ja kogustest. Juba kujutan ette, kui maitsev see loeng saab olema.

Õhtul oli joogatund, tervelt 60 min, meesõpetaja. Kuna keegi kohalolnuist joogaga eriti kursis polnud, rääkis ta nii mõndagi sellist, mida ma tänu Kristile juba ammu tean. Harjutused olid õnneks lihtsad, nii et liiga kergelt pilt just taskusse minema ei kippunud. Ühesõnaga oli täna tõsine spordipäev ja ma olen enda üle uhke. Arst hommikul küsis, millal tahan oma paastu lõpetada – kas hakata end toiduga harjutama juba reedel või laupäeval. Endalegi üllatuseks jõudis suu enne, kui mõistus takistada jõudis, arvata, et teeme reedest ka ikka täispaastupäeva. Dialooge iseendaga olen ma alati nautinud.

Ootan põnevusega homset, mis saab olema priiskav. Esmalt saame taas puljongit, teiseks lubati meie joogivett maitsestada sidruni või kurgiga ja kolmandaks on menüüs homse kohal kirjaskompott! Monika kahtlustab küll, et see on lihtsalt rosina leotusvesi, aga ma nii loodan, et saan midagi närida.

Neljas päev

Täna oli lihtne päev – klistiir, harjutused ja kõndimine (kokku 11 km), arsti vastuvõtt (vererõhk 113/82 ja kaalukaotus 600 g), massaaž, taimetee, puljong (ikka veel soolata juurikalurr), võimlemine saalis (täna tegime juba pea kõik harjutused kaasa) jne, kuni ring sai täis õhtuse klistiiriga. Isegi mett võtsin täna vaid korra. Soolikakommentaar: võiks ju arvata, et kui 4 päeva on sinu soolikaid pidevalt uhutud, pumbatud ja pestud, pole sapist enam suurt miskit järel, aga ei. Ja ma ei tundu endale üldse sapine inimene.

Olen lausa oodanud, et millal nahk koledaks lööbeliseks, hingeõhk halvaks ja keel roheliseks läheb. Aga ei midagi. Kas on mürke minus vähe või väljusid nad suhteliselt valutult? Ka teistes inimestes pole muutusi täheldanud. Aga lõhnu tunnen rohkem. Eile tegin iseendale nagu saba taga ajav kutsikas ringe peale – kusagil minu lähedal oli mingi lõhn, meeldiv lõhn, aga ei tabanud ära, kust see tuleb. Lõpuks leidsin selle oma dressika küljest – jäänuk välismaailmast, siin ei soovitata end isegi mitte kreemitada, rääkimata muust. Duši alla oleks keegi nagu kommikoti sulama jätnud – tegelikult oli see dušigeel. Ja basseinis lõi ninna lõhnapahvak – üks vanem daam oli lõhnastatuna ujuma tulnud. Ujusin eemale.

Monika tuli arstikabinetist äraseletatud näoga – läks siiski juba tänasest taastumisetappi üle. Vaatasin ahnelt mehupurki ta käes, mille ta 5ks osaks peab jagama, veega lahjendama ja päeva jooksul ära jooma. Et tegu oli porgandimehuga, siis taltus mu kadedus oluliselt. Ise ütles ta esimesi sõõme rüübates, et ma ei teadnudki, et porgandimehu võib nii maitsev olla. Kuna minu enesetunne on päris hea, ka arst noogutas rahulolevalt, alustan toiduga laupäeval. Korra mõtlesin isegi 7-päevaseks välja venitada, aga ei, aitab küll.

Kuna näljasele Tuulile on lihtne pea kõike maha müüa, siis võtsin endale tänaseks jaapani massaaži – midagi klassikalise massaaži, kätel-jalgadel tippimise ja venitamise vahepealset. Ühtegi Tartuni kostvat kondiraksatust ei tulnud, pigem avastasin, et peaksin veel rohkem end hommikuti painutama. Hiljem nõudsime kõik häälekalt, et kus on lubatud maitsestatud vesi? Kui mu pudelisse sattus sidruniveega koos ka veidi viljaliha, olin üpris ärevil – ikkagi toit, mis nüüd saab?! Kell 15 saime kauaigatsetud kompotti. Monikal oli õigus – midagi näritavat sellest loota oli mõttetu. Aga selle üsna magusa, intensiivse rosinamaitselise kuuma joogi peale mõeldes naeratan endamisi praegugi.

Toidumõtted on kõik mu mõttetasandid halvanud (ka toakaaslastel). Olen loobunud sellega võitlemast, niisiis unistan. Unistan kõigest sellest, mida saan varsti süüa. Muidugimõista on meie toal ka uus hobi – retseptide guugeldamine! Kolmanda toakaaslase tütar on vegan, mistõttu oskas ta meile mitmeid soovitusi anda. Panin A4-le (ok, kahele) kirja, mida (ja millest) kõike tahan (uuesti) süüa/valmistada: kinoa, nori, arame ja kombu vetikad, amarant, kookos-, soja- ja kitsepiim, sojahelbed, röstimata tatar, naadi-, karulaugu-, avokaado- ja nõgesepesto, nõgesesupp, kikerhernes, läätsed, leiva-, saia- ja karaskitegu, sushi, kuskuss, tofu, piimaklimbisupp, seedermänniseemnetega idusalat, pasha, hummus, falafelid.. Kolmas toakaaslane soovitas ka head taimetoiduraamatut. Muidugi pole ma täielikult taimetoidu usku läinud, minutaoline kiskja peab liha saama, aga sellest ei julge praegu isegi mitte unistada. Siinkohal palve – kui teate veel mingeid erilisemat sorti toiduaineid, andke palun teada!

cam00538Kuulasime viimast osa dr Trofimova loengust, seni on need videolt tulnud. Täna tuli ta loengu lõpus ka ise tere ütlema ning küsimustele vastama. Küsisin nii, kuis jaksasin. Selgus, et minu pidev ja kontrollimatu mõtlemine toidule ning tühja kõhu tunne on vähese ettevalmistuse viga. Tõsi – pool aastat tagasi ei arvanud ma paastust midagi ja jaanuaris uskusin, et kõige enam suudan toiduta olla 3 päeva. Nii et mu vaimse ettevalmistuse aeg on olnud päris lühike. Selgus ka, et hr Külma värinaidtekitav armastus meie suunas on loomulik. Paraku ei ole mul talle eriti kuumi tundeid vastu pakkuda. Pärast loengut olime Monikaga tüüpilised andunud fännid, kes kibelesid ukse peal ja püüdsid teiste jutule vahele segada – tahtsime oma värskelt soetatud isiklikesse paasturaamatutesse tohtri autogrammi. Saime, koos kena pühendusega.

Kui alguses mõtlesin pidevalt paastu kulgemisele, siis nüüd taastumisperioodile. Veidi olen mures järgneva nädala pärast – nii homse kui ülehomse öö veedan bussis (Vilniuse-suts), esmaspäeval 33 aastat tagasi sai mu ema oma ainsa tütre, mis tõenäoliselt nõuab mõningast toidu lähedal viibimist, ja kolmapäeval ootab hea sõber kräule (tõlge: peosugemetega intelligentsele sõprade koosviibimisele). Püüan tugev olla ja siinsaavutatut (nii kaalu kui puhta organismi mõttes) mitte põhja lasta.

cam00470

Viies päev

Kojusõidu päev. Enne aga tüüpilised protseduurid – ärkamine klistiiriga ja muu meeldiv. Pole mõtet kirjutadagi, et mõtlesime ja rääkisime päeva jooksul taas palju toidust, tühja kõhu tundega hakkan tasapisi ära harjuma (uskumatu, et seda kirjutan). Suure pettumuse osaks sain ka – täna ei pakutud ei puljongit, ei kompotti! Siis läks küll tuju korra alla. Mõtlesin ka sellele, et kas ikka vean õhtuni vaid vee ja tee peal välja või murdun ja proovin veidike vesist soolata putru. Praegu Vilniuse bussis istudes tundub, et vedasin välja.

Arsti vastuvõtul tundsin end nagu paksukeste telesarjas – mida pulsi, vererõhu ja kaalu numbrid meile küll täna ütlevad? Ütlesid hästi – vererõhk on seal, kus ta tavaliselt olema peab, muud näidud ka korras, kaalukaotus oli küll senistest suurim – terve kilo. Kokku olen 5 päevaga KMI-s saavutanud pügal väiksema numbri, talje vähenes üle 3 cm ja kaal alanes 3,2 kg. Soolikad on ka korralikult, oi kui korralikult sügavpestud 🙂. Paastu tegelikud tulemused ilmnevad 3-4 nädala pärast, kui taas tavamenüül olen.

Koju jõudes tundsin seda energiatulva, millest teadjamad räägivad – kolme tunni vältel koristasin maja ära, käisin poes, tegin emale naadipestot (korjasime naate Monikaga oma viimase jalutuskäigu ajal, palvetades, et need sarnased mürgised taimed pole), panin Vilniuse-sutsu asjad kokku, pesin pesu ja mõõtsin oma toidukoguse, mida homme tarbida võin. Vahepeal lihtsalt värisesin erutusest, et hakkama sain. Ent võrku mängida või sörkida niipea veel ei julge – võimeldes tegin küll pea kõik harjutused kaasa, aga väga tugev tunne siiski polnud.

Kokkuvõtteks. Tundun paastu hästi taluvat, kuigi esimest kahte päeva ei taha mäletada. Tõele au andes ei mäletakski, kui blogist ei loeks. Täitsa võimalik, et kaalun millalgi selle seikluse kordamist (eufooriline mõtteavaldus). Aga vaimne ettevalmistus peaks minu puhul algama… noh, aasta varem igatahes.

Ühe postituse teen siia veel – uuel nädalal, kui taastunud juba veidi olen. Siis vast panen kirja ka need õpetussõnad, mis loengutest eriti meelde jäid. Seniks aitäh teile, kes te mulle kaasa elanud olete, olen tänulik, et mu õhtused kirjalikud hingepuistamised on teie tähelepanu võitnud :)!

Epiloog

Vahel on vaikus kuldne (nii vähemalt laulis Karavan), aga vahel on see tingitud süütundest. Minu puhul küll – lubasin siia blogisse oma viimase, taastumisest rääkiva postituse teha juba nädal tagasi, ent langesin vahepeal kohutava kiusatuse – toidu – lõksu. Olen nüüd taas väljarabelemise serval, mistõttu ka postitus tuleb alles nüüd, kui süütunne taandumas on.

5. päeva postituses arvasin, et võiksin ka 6. ja 7. päeva ilma toiduta üle elada. Arvan seda siiani ning kui järgmine kord (!) paastulaagrisse lähen, plaaningi selle 7-päevasena teha. Seekord lihtsalt oli unistamist toidu ümber nii palju, et mitte ei raatsinud magusat taaskohtumist edasi lükata. 6. päeva (1. taastumispäeva) hommik algas Vilniuses. Tegin kohalikus hostelis oma ettenähtud päevasöögi – 1 l vees keedetud 200 g neljaviljahelbeid – ning kallasin selle ettevaatlikult, oma tegevust varjates termosesse. Kohalike noorte hommikueineks olid Pringles’i krõpsud, selle kõrval tundus nadi oma tapeediliimiga edvistada. Vilniuse keskväljakul pargipingil istudes ning sooja kevadet nautides imestasin aga, kui hea võib üks vedel puder olla. Jah, keedetud ilma soola ja piimata, aga nii magus, eri maitsetest tulvil.. Juba samal õhtul pandi mu iseloom tugevasti proovile, sest võõrustava koori juubelilaud nägi välja selline:

cam00549

cam00556Olin tugev, käisin riietusruumis termose manu. Järgmisel päeval taas Eestis olles otsustasin sihilikult testida, kas eelmine õhtu oli õnnelik juhus või ma suudangi ei öelda. Käisin Telliskivi loomelinnaku ökotoidu laadal, tõrjudes kõigi müüjate katseid mulle midagi suhu toppida. Nägin palju suuri silmi, kui selgus, et tulin toidulaadale ja ei tohi midagi süüa. Kuidagi uhke tunne oli isegi. Ja tegelikult ei julgenudki midagi proovida – kõhuvalu pole kuigi tore.

Et meie kontoris on armas komme sünnipäevalaps kokkamisest vabastada ja talle ise laud katta, olid kolleegid solidaarsed ja tõid mu taastumise 3. päeval mulle mitte torte ega salateid, vaid paprikat, brokkolit ja kama. Mõistagi piirdus minu roll vaid innuka ninavedamisega:). Neljandal päeval tegin endale püreesupi, mis koosnes veest, kaalikast, porgandist, sellerist ja brokkolist. Nägi välja nagu sapp, olen aus, aga maitses (hoolimata sellest, et maitseaineid polnud) täitsa söögi moodi. Hiljem pole ma seda küll enam teinud…

cam00557

Kus ma aga tõeliselt libastusin, oli kräu sõpradega taastumise 5. päeva õhtul. Veensin end patusele teele sellega, et mul on juba 5. päeva õhtu ju käsil ning et väike lavaš, kartul, hapukapsas, ahjuliha, oliiv, hernes ja kringel (ning tort) ei saa kuigipalju halba teha. Piinlik, oh kui piinlik. Tervis pidas õnneks vastu, aga hing oli enda peale järgmisel päeval ikka korralikult täis. Muidugi väljendus räige patustamine ka kaalus. Seega läksin tagasi veega keedetud soolata pudrule (siiani igal hommikul) ning maitsestamata jogurtile ja riivitud peedile. Söön ikka muud ka, aga reservatsioonidega. Täna hommikul julgesin (loe: viitsisin) esimest korda pärast paastulaagrit ka jooksma minna.

Paastukogemus on mulle õpetanud kaks olulist asja:

– ära koorma oma magu, sa vajad seda terve ülejäänud elu võimalikult heas seisundis!

– proovi erinevaid maitseid, ära piirdu traditsioonilise, tavalise, lihtsa ja kiirega!

Muide – YouTube’is leidub lausa toidupopurrii, hääd kuulamist:)!

Ja viimase National Geographicu esikaas ei vaja ka pikemat juttu:

cam00559

Allikas: https://kilkson.wordpress.com/

Arhiiv
Rubriigid