TARTU, ESTONIA

Nii – nüüd see siis algab – olen kohal Loodusspaas ja esimene kohtumine doktoriga tehtud.

Loodus BioSpaNii jõulu eel polegi paastumas käinud. Täna on Nigulapäev, mille kohta saarlased on öelnud, et öö tuleb aasta pikim. Siis pidavat kotkas puu otsast alla kukkuma, sest küüned väsivad oksast kinni hoidmast. Kui on paha ilm – tuleb paha kevade.
Saa siis sellest ilmast aru – ühtlaselt hall, Tartumaal lund ei saja, Tallinna lähistel muudkui aga tuleb.

Seekord ma otsustasin paastuda väga teadlikult, ehk siis lugeda eelnevalt läbi paastu puudutavad kirjutised ja panna kirja kõik minuga toimuvad etapid.
Miks ma paastun?
Kindlasti tuleb paljudele esimese mõttena pähe – kaal. Selle pärast kindlasti ka. Aga asja juures on palju tähtsamad väärtused: ülivõrdes hea enesetunne (lausa eufooriline), megahea laeng (millest jagub pikaks ajaks) ning kerge ja puhas keha. Lisaks veel aeg iseendale, millal südametunnistus ei saa segada vahele (kohustused, kodutööd jms) – sest ma lihtsalt olen ära ja ka kõige parema tahtmise juures ei saa mitte millegagi tegeleda – peale paastumise. Ja nii see on ka aeg endasse süüvimiseks ja endast aru saamiseks. Igatahes – paastul olles saab enda kohta alati midagi uut teada.
Olen aru saanud, et mu keha on tänulik iga-aastase paastu eest 1-2 korda. Saadud energiast piisab hea tunde säilitamiseks ligikaudu pooleks aastaks. Ja siis oleks hea jälle see tee ette võtta.

Miks on paastumine kasulik?
*paast on ainuke võimalus pidurdada organismi vananemist
*paastuga saame anda ülekoormatud rakkudele puhkust
*paast äratab üles organismi kaitsejõud, mis tugevdavad ja puhastavad rakke, tugevdavad immuun- ja närvisüsteemi,
korrastavad ainevahetust“
Dr Natalia Trofimova

Alustasin siis kodus nii, nagu soovitatakse – et nii pikk kui on paast, nii pikk olgu ka ettevalmistav periood. Silmas pidades lähenevaid arvukaid aasatavahetuse üritusi, otsustasin ainult viiepäevalise kuuri kasuks.

Esmaspäevast jätsin ära hommikuse harjumuspärase suure kruusi kohvi (sellest oli küll kahju ja ärkaminegi pikemaaegne), kõik maiustused (õnneks väga ei isutanudki), alkoholi (ei kommenteeri) ning sõin madala kaloraaži ja rasvasisaldusega toitusid. Lihaei tarvitanud ma mitte grammigi, kala ühel õhtul pisut siiski. Järgi jäid puder, kodujuust, jogurt, kõikvõimalikud köögiviljasupid ja hautised.
Ühel õhtul oli ka erakorraline patustamine. Lähenedes kodule kiitsin end mõttes ideaalselt toitutud päeva eest ja üritasin mõtelda loovalt, mida köögiviljadest veel teha annab. Kodus aga ootas mind üllatus! Naabrinaise tehtud imeõhukesed ja hõrgutava näoga pannkoogid! Uskumatu, et keegi oskab teha nii õhukesi ja kullakarvalisi kooke! Ja rumal, kes põhjendust ei leia. Esiteks ei mäleta, millal viimati pannkooke sõin. Teiseks, ega siis igapäev selliseid toitusid pakuta. Ja kolmandaks, palju üks imeõhuke pannkook ikka kaloreid anda võib?! Põhjust oli avada ka sõbranna kingitud moosipurk, kus peal põnev ja meeli silitav silt „Päikesemoos – kõrvits, sidrunimahl ja apelsin koos koorega, mis maitses taevalikult!

Alustame siis algusest – kohale jõudes oli tunne kodune, vastuvõtt hubane ja arsti käest sain veel kiita ka! Kaaluga suurt probleemi pole, keha näitab treenitust, mineraalid ja veesisaldus ülihea. Kui väga tahaks nina viltu vedada, siis võiks maha võtta 4,4 kilo, mille saavutamiseks tuleks 9 nädala jooksul iga päev 1 tunnike kõndida. Sellega saab hakkama! Ah jaa – bioloogiliselt olen palju nooremas vormis! No mis hing veel tahta oskab!

Peale kiitust arstikabinetis läheb siis paast valla ja seda sõna otseses mõttes. Tuleb manustada mõrusoola, peale mida tuleb ülivägakiirelt joosta … ninapuuderdusruumi.

Mmmõnus massaaž korvas eelneva mõru maitse suus, lisaks veel anti tuppa kaasa üks tore asi! Mõista, mõista – mis on paastuja parim sõber?! Soojaveekott! Seda saab kõhu peal hoida ja ööseks kaissu võtta. Ühtlasi meenub ka lapsepõlv…

Õhtu lõppes kepikõnniringidega pimedas ja libedas, aga Tallinnast järelele jõudnud lumesaju saatel. Sest – doktor ju soovitas kõndida järgmise 9 nädala jooksul tunnike päevas! Ja – nii ma nüüd teengi!

Ja küll oli hea pärast voodisse prantsatada. Söögiisu ei ole, isegi telekareklaamid ei sega. Ainult et kallite ja kiisude järele on igatsus… Kui nad ka oleksid siin…

Allikas: Liana Vahtra Blogi