Oma kogemusi Loodus Biospa-s jagab Erika, ametilt kontoritöötaja, kelle töö nõuab palju arvuti taga istumist. Head lugemist!
HOMMIK. Öö oli rahutu. Siin on küll kõik tingimused heaks puhkuseks – vaikus, privaatsus, ei mingeid muresid peale päevakavast kinni pidamise –, kuid ilmselt see protsess, mis mu kehas käib, on ikka väga intensiivne. Olen pigem hommikuse unega, kuid kella seitsme ajal tõusta, et esimesele puhastusprotseduurile minna, ei olnud nii raske nagu tavaliselt. Aga pea valutab. Tean, et see on ka kohvivõõrutusnähtudest. Ent kui keegi tooks mulle praegu tassikese cappucinot südamekujulise kaunistusega, lükkaksin selle tagasi. Paistab, et kuigi mu keha vaevleb, on ta toimuva üle väga rõõmus.
Noh, mina ei ole eriti rõõmus. Kergelt iiveldab ja pea käib ringi. Siiski topin end riidesse ja lähen kella kaheksaks välja. Kõnnime parki – see on tõesti hommikuvalguses ilus ja avar – ja õpime hingama nii, et hapnik keha kudedesse jõuaks ja jääkainete põlemisprotsessi toetaks. Tajud ja kehatunnetus on läinud palju teravamaks: tunnen, kuidas karge õhk kopsudesse tungib ja põsed hakkavad mõnusalt õhetama. Mu kaaslased on paremas vormis kui mina, tuleb tunnistada. Nemad võimlevad hoogsalt, sel ajal kui mina ettevaatlikult kaasa teen. Ilja, kes meid juhendab, ütleb, et tulebki teha oma tempos, sest paastumine käib igal inimesel isemoodi.
Lõpuks tunnen, et pea hakkab ringi käima. Teised võtavad kepid ja lähevad metsa vahele kõndima, mina tuigerdan kolmandale korrusele oma tuppa ja vajan tänulikult voodisse. Kes küll oli see geenius, kes voodid välja mõtles?
PÄRASTLÕUNA. Hommikul kohtusin ka doktori assistendiga, meditsiiniline jälgimine käib paastukuuri juurde. Vererõhk oli veidi madal, aga ei midagi hullu. Olen poolteist kilo kergem. Kurtsin peavalu, ta naeratas kaastundlikult ja ütles, et pole parata, keha puhastub ja reageerib väljuvatele mürkidele. Niisiis olen oma toas voodis, valutan pead ja ei taha midagi. Trepist kõndisin üles nagu vanainimene.
Massaaž tegi olemise jällegi kergemaks. Vedasin kaasa raamatud, mida ammu lugeda olen tahtnud, aga pole siin jaksanud üle kahe lehekülje lugeda. Jätsin vahele lõunase võimlemise ja pärastlõunase loengu. Piinlik küll, aga minust ei ole praegu ei võimlejat ega loengukuulajat. Olen rühmakaaslastele kade, et nad on nii energilised. Doktor Natalia Trofimova on mitu korda mu käekäigu vastu huvi tundnud – paastujatel hoitakse silm peal.
Mina tunnen veidrat fenomeni, justkui aeg aeglustuks. Mu sisemine rütm on muutunud.
Püüdsin veebist lehti lugeda, ent sulgesin arvuti kiiresti – praegu ma ei talu kogu seda negatiivsust.
ÕHTU. Nüüd on möödas ka see protseduur, mida kõige rohkem kartsin – sügavsooltepuhastus. Tegelikult ei olnud midagi hullu, täitsa talutav. Hurjutasin end liigse põdemise pärast. Kõik käib rahulikult ja patsiendiga arvestavalt. Keha vabastatakse kohunenud jääkainetest ja taastumisel tuleb sisse võtta probiootikume, et saada kõhtu hea bakterite kooslus.
Tänase päeva parim osa oli kehakoorimine ja mask. Mind hõõruti tõhusalt kooriva soolaga üle, seejärel tehti lõhnavaid rohumähiseid ja lõpuks kreemitati kitsepiima sisaldava kreemiga üle keha. Kitsepiim on praegu eriti päevakorras ka, nii et klapib.
Nahk on siidine nagu beebil. Imeline!
Enesetunne on parem, sest täna sain pisut süüa: porgandimehu ja veidi kaerahelbeputru. Kuna minu paast kestab vaid kolm päeva, tuli mul hakata sellest välja tulema teise päeva keskel, väga vähese toidu abil ja ettevaatlikult. Ja lisaks sain valuvaigistava küünla peavalu vastu. Jaksan isegi õhtust filmi vaadata! Homme on viimane päev ja elu hakkab jumet võtma!