TARTU, ESTONIA

Maohaigused on alati seotud toiduga, aga ka emotsioonidega. See, et tänapäeval ei pööra inimesed tähelepanu toidukultuurile – süües tihti telefoniga rääkimise ajal või arvuti taga istudes –, põhjustab mao limaskesta kahjustusi. Laialt levinud helikobakteri infektsioon näitab, et bakter, mis võib aastaid endast mitte märku anda, ägeneb alles siis, kui tal tekib selleks maos sobilik keskkond. Sel juhul surub tugev antibiootikumide ravikuur põletiku alla ja nähud kaovad, aga sageli (kui inimene rikub oma toidu- ja/või elu režiimi või sattub stressiolukorda) algab kõik otsast peale. See protsess väljendub mao limaskesta põletikuna (gastriit) või kaksteistsõrmiksoole limaskesta kroonilise põletikuna (duodeniit). Need võivad esineda koos; gastriidivalud ilmuvad esmajoones söömise järel, duodeniidi puhul pigem tühja kõhuga öösel. Lõpmatuseni ei saa haigust siiski alla suruda: nii mao ja kaksteistsõrmiksoole limaskest kui ka seinastruktuur kahjustuvad aja jooksul ning tekivad haavandid. Selle tagajärg on toidu omastamise häire, tekib vitamiinide ja mikroelementide puudus ning kehvveresus.

Kui isegi selle järel ei muuda inimene oma toitumisharjumusi, viib protsess lõpuks välja kasvajarakkude tekke ja vähini. Seetõttu on igaühel, kellel kirjeldatud sümptomid tekivad, vaja täpselt
tunda haiguse arenemise protsessi, et mõista, miks tuleb pöörata tähelepanu oma toidule, elustiilile ja emotsioonidele. Miski ei anna maole paremini rahu kui paast: alguses pärsib see maomahlade mõju mao limaskestale ja seejärel taastab mao struktuuri. Nii üli- kui ka alahappesuse puhul kaovad ravipaastu järel valud maopiirkonnas, röhatised, kõrvetised ja iiveldus.
Maosekretsioon normaliseerub. 

Paastukuuri järel tehtud röntgeniuuringud on näidanud, et paastumisega kaob limaskesta süvend, mille on tinginud haavand. See tähendab, et patsient on peaaegu tervenenud. Selle seisundi
hoidmiseks tuleb loobuda suitsetamisest ja alkoholist, järgida toitumis režiimi, samuti hoiduda konfliktidest nii tööl kui ka eraelus. Taastumisperioodil sõltub menüü sellest, kas patsiendil on
ala- või ülihappesus. Ülihappesust tekitavaid aineid tuleb vältida ning kui see haigus esineb koos refluksiga (toidu tagasiheide), ei tohi kohe pärast sööki pikali heita. Refluksi puhul võib ülihappesus tekitada rinnus kõrvetisi ning valusid kuni kurguvaluni – inimesel võib kergesti tekkida tunne, et tal on kurgupõletik. Seepärast on taastumine väga individuaalne, isegi iga ravimtaim
ei sobi paastu- ja taastumisperioodiks. Näiteks piparmündi- ja kibuvitsamarjatee võivad põhjustada ülihappesust. Rahustava tee saab keeta ristiköömnetest, apteegitillist, kummelist, mõnele
mõjuvad hästi saialill ja naistepuna.

Hea tulemuse on taastumisel andnud hommikul enne sööki ühe kolmandiku klaasi kartulimahla joomine (võib lisada porgandimahla). Taastumisperioodil tuleb vältida toore köögivilja söömist,
lubatud on ainult riivitud õun ja porgand. Head on köögiviljasupid ja pudrud. Väikses koguses sobivad täisterajahust kuivikud ja näkileivad, ent täiesti tuleb kõrvale jätta värsked pagaritooted
ja kontsentreeritud puuviljamahlad.

Arhiiv
Rubriigid