TARTU, ESTONIA

Antiikajal teati, et ihu ja hing moodustavad terviku ning paastu eesmärk on ravida mõlemat. Täheldati ka, et eri toidud avaldavad kehale erinevat mõju, ning kardeti, et söögi kaudu võib inimene lasta enda sisse deemonlikke jõude. Näiteks arvati, et sea liha võib põhjustada nahahaigusi ja agressiivsust ning et kitselihas peitub epilepsiat tekitav deemon. Oldi veendunud, et paast kaitseb deemonliku nakatumise eest ja ajab välja kurje vaime.

Juba esimesi arste Hippokrates (u 460–u 370 eKr) ning arst ja poeet Ibn Sina (läänemaailmas tuntud kui Avicenna; u 980–1037) selgitasid inimestele, et haigused tekivad siis, kui vedelikud, mis peavad organismis liikuma, muutuvad mingil põhjusel mürgiseks. Terveks saab inimene siis, kui need vedelikud taas puhtaks saavad. 

Oma olemuselt on ravipaast erituskuur, st kogu keha kudede ja mahlade puhastamine, nagu ütles Vana-Rooma arst Galenos (ladina abtinentia totum corpus aequaliter purgat). Paastu abiga loodeti tollal terveneda esmajoones põletikest, valudest ja seedehäiretest, seda usuti aitavat ka hirmuunenägude korral. Kujunesid välja esimesed ravitsejad, kes soovitasid alati enne oma ravimite ja võluvahendite kasutamist patsiendil lihtsalt puhastuda ja paastuda.

Arhiiv
Rubriigid