TARTU, ESTONIA

Kirjanik ja filmirežisöör Imbi Paju (53) paastub paar korda aastas. Ent tema eesmärk pole keha piinamine allavõtmisega, vaid pigem budistlikul kombel ühinemine maailma kõiksusega. Paast on armastuse sakrament, et oma keha paremini tunda ja hoida.

tiiu012_620Oma raamatuid ja filme ette valmistades hakkas Imbi kümmekond aastat tagasi arhiivides vanu dokumente lugema. Pikapeale mõistis ta, kui sügavale tema enda sisse on need rasked lood tunginud: “Lugesin neid kohutavaid ülekuulamisprotokolle. Käisin neis keldrites, kus mu ema noore tüdrukuna NKVD meeste poolt üle kuulati. See tegi mind nii kurvaks, et oleksin peaaegu töö poole pealt katki jätnud, kui poleks olnud lepinguid Eesti ja Soome produtsentidega.”
Imbi taipas, et elab neid lugusid läbi kogu oma kehaga – hingamine läks sassi ja õudused tungisid unenägudesse. “Kes on kirjutanud sõjast, on ka ise surmale näkku vaadanud!” ütleb Imbi. Sellise hinnaga on sündinud tema raamatud “Tõrjutud mälestused” ja “Soome lahe õed”.  
Just sel arhiivis istumise perioodil hakkas Imbile ülekilosid kogunema. “Ma isegi ei söönud sel ajal palju, aga ega ma ei liikunud ka. Tõmbasin neid lugusid endasse ja mul oli paha olla.”
Kuid taolist rasket energiat kanname endas me kõik, ilma et peaks eelkäijate kannatustest arhiivides lugema. “See on meile kaasa antud hõimuenergia,” ütleb Imbi.
Hiljuti osales ta Soomes naiste meditatsioonirühmas. Sõltumata vanusest oli kõigil hinges mingi masendus. Rühmas päriselu läbi mängides selgus, et igaühel oli olnud sõjas isa või vanaisa, kes oli hakanud hingevalust jooma, oli olnud kodus vägivaldne, ka tema poeg oli hakanud jooma, keegi lähisugulastest oli teinud enesetapu jne.
Eestlaste peremustrid on veel rohkem laiali löödud,” ütleb Imbi. “Isegi, kui teid ei küüditatud ja te läksite süsteemiga kaasa, tegite seda oma südametunnistuse vastu. Põlvkond, kes tegeles ise vaid ellujäämise ja kohanemisega, ei saanud anda vajalikku tuge oma lastele.”
Pole siis imestada, miks me, eestlased, ei oska vääriliselt hinnata oma suurkujusid ega teist inimestki enda kõrval.
Või kust tulevad emad, kes kelle suurim probleem on, et kas tütar on ikka piisavalt sale. “Meil, eestlastel, on nii palju põhjuseid ennast imetleda, aga see, millest me lõpuks räägime, taandub vaid välimusele, vanusele ja kehakaalule,” ei mõista Imbi.
Ta on olnud seltskonnas, kus üks tuntud ja haritud meesterahvas halvustas säravaid poliitikuid Hillary Clintonit ja Angela Merkelit, et need olevat koledad, paksud ja vanad. “Soomes või Rootsis oleks naised selle mehe seltskonnast välja visanud. Siin olin mina ainuke, kes vihaselt reageeris!”
Vägivald naise keha suhtes ei ole ainult sõjaaja nähtus. “Tänapäeval tehakse inimestele samamoodi liiga. Meedia kaudu vägistamine käib kogu aeg. Tüdrukutele on ainuvõimalik roll olla supermodell. Seda me ei teadvusta üldse, kui palju on meil selle tagajärjel söömishäiretega inimesi.”
Häbistamine ja pilkamine ühiskonnas on sama, mis kiusamine koolis. Kes on aga selle üle otsustaja, et naine peab tingimata olema piitspeenike? Me imetleme lille või lindu – aga miks mitte inimest, hoolimata sellest, milline on tema keha?  “Kehaprobleemi peaksime sügavamalt lahti mõtestama,” leiab Imbi. “Keha on püha, ainulaadne ja jumalik. Keha on tempel, tänu millele me üldse saame elada.”
Imbi tunnistab, et möödunud aastal oli tal raske läbipõlemine. “Ma ei taha siis tehtud pilte vaadata! Olin väsinud, olin juurde võtnud.” Või ei olnudki need ülekilod, vaid ränk paistetus?
Läbipõlemine ei tulnud liiga suurest töökoormast, vaid inimeste reetlikkusest. Helsingis oli tulemas raamatumess, kus Eesti poolne korraldaja keeldus Imbile sõna andmast, kuna ta ei olevat piisavalt tähtis. Kui sõja ajal kasutatakse vägivalda võimu näitamiseks, siis nüüd polnud sel muud põhjust kui väiklus ja kadedus. Hiljem olukord lahenes ja Imbi ikkagi esines raamatumessil.
Taolised olukorrad pole Imbile siiski kahjuks tulnud, sest tänu neile on ta inimesena kasvanud. Nii on viimase kümne aastaga tulnud ta ellu tervislik mõtlemine, meditatsioon, laulujooga, paast.
Kui enamasti paastutakse, et peenemaks saada või haigusest vabaneda, siis Imbi jaoks on see võimalus puhastuda: “Paast puhastub mitte üksnes keha, vaid ka mõtted.”
Pärast viimatist läbipõlemist võttis ta vaid ühe vererõhutableti ja hakkas jooma põdrakanepiteed. Ravimtaimi korjas ta koos sõbrannaga loodusest, see oli juba ise teraapia eest. Sõitis palju rattaga ja tegi läbi paastukuuri ühes Soomerootsi talus.
Elu esimene paastukogemus oli tal aga Eestis, Natalia Trofimova Looduse ravikeskuses. “Esimene kord tahtsin lihtsalt järele proovida, kuidas on olla seitse päeva ilma söömata. Algul olin üksi toas, aga hiljem juba meelsasti teistega koos, sest tegelikult rühmas koos ongi ju hea paastuda. Doktor Trofimova juures kõik ka kõnnivad, saavad massaaže, kuulavad loenguid tervisest ja söömisest, teevad joogat ja vesiaeroobikat. See on hea – paned oma mootori ka tööle. Kõik, kes sinna olid tulnud, olid huvitavad inimesed, saime kogemusi jagada ja üksteist toetada.”
Esimese paastu kõige võimsam ja ka kõige meeldivam kogemus oli: pea tühjenes: “Kõik halvad ja kurvad mõtted, mis mind vaevasid, läksid ära.” Teiseks hämmastas teda, et kõht ei olnudki tühi.
Lusika talus rahvaravitseja Sirje Kurveti juhendamisel toimuvate paastukuuride kohta ütleb Imbi, et seal on vähem tegevust ning rohkem rahu ja vaikust. “Paastutakse pigem omaette, mitte rühmas. Ja kui kõndida ei taha, siis ei pea. Kui on unevõlg, saab rahulikult une täis magada,“ sõnab Imbi, kellele on selle talu paastukuurid sobinud pingsa loomingulise töö perioodidel.
Juba oma esimeselt paastult saii Imbi kaasa arusaamise, et paastumas võib ju käia, aga ühtlasi on vaja endaga tööd teha. Tänavukevadisel kümnepäevasel paastul Lusika talus hakkas ta juba ise teistele paastujatele õpetama, kuidas sõnade abil oma mõtteid puhastada. “Korraldasin seal kirjutamiskursuse. Kui hommikuti ärkate ja teil on mõni mure või mürgine mõte, võite selle kirja panna ja endast välja visata. Kõige lihtsam ja samal ajal kõige raskem on kirjutada endale üks kiri: vaatlete selles mõnda oma südamega tehtud tegu ja annate endale armastust ja väge juurde. Kui olete midagi valesti teinud, siis annate selle endale andeks, sest igaühel ebaõnnestub midagi.”
Kõik imestasid, kust ise paastu pidav Imbi ometi selle energia võtab, et kursust juhendada. “Aga energiat jätkus! Ärkasin hästi vara ja mõtlesin päevaplaani läbi. Mulle meeldis seda teha.”
Imbile meeldib ka paastust väljatuleku aeg, kui peab tasa ja targu uuesti sööma hakkama. Ülesöömise oht ähvardas vaid pärast esimest paastu, kui ta poodi minnes oleks tahtnud kõik nahka panna, mis seal leidus. Järgmised väljatulekud on olnud aga hoopis imelised maitsete selginemise perioodid: “See vähene, mida siis sööd, maitseb hoopis paremini. Kui valmistad taimetoidu ilma soolata, siis tulevad kõik taimede maitsed välja.”
Paastude vahelisel ajal toitub Imbi tervislikult, teadmisi on ta ammutanud näiteks Polli talu taimetoidukursustelt. Toit on tema jaoks osa kultuurist, sestap peaks salateid-suppe, ja kõike muud mida loodus pakub, pakkuma kaunilt.
Imbi on peaaegu taimetoitlane, kala on ta toidulaual küll aasta ringi, aga liha ainult vahel harva talvel: “Kui näed lähedalt surma, siis ei taha seda enam juurde. Liha kannab endas vahel hirmu ja kannatuse mürkaineid, millel võivad lla teadmata tagajärjed.”
Kuigi Imbi paastuga tegeldes ekstra haigustest vabanemist eesmärgiks ei ole seadnud, on tal neist selleski mõttes kasu olnud. “Varem, kui mul oli loomingulises töös paus ja läksin vanemate juurde Võtikverre puhkama, siis tuli mul pingelangusest alati kohutav nohu. Isa juba ütleski alati, et no nüüd tuled siia, jääd jälle haigeks. Nüüd saan puhata ilma nohuta, ka külmetushaigusi põen väga harva.”

Arhiiv
Rubriigid