TARTU, ESTONIA

Et II tüüpi diabeet ehk suhkurtõbi on alati ülekaalu tagajärg, ennetame normkaalus püsimisega ka suhkurtõve tekkimist. Söömise ajal toodab organism veresuhkrut ja kõhunääre insuliini, et viia veresuhkrut rakkudesse. Rasvunud organismis on insuliini töö ebaefektiivne ja suhkur ei jõua rakkudesse, mistõttu suureneb insuliini tootmine. Suhkurtõve diagnoos pannaksegi siis, kui veresuhkru tase püsib pidevalt kõrge ega kipu langema või hüppab üles-alla. Tavaliselt kirjutab arst raviks välja tabletid, mis vähendavad veresuhkrut, kuid ei ravi põhjust. Üksnes õige toitumise abil ja paasturaviga saab reguleerida insuliini tootmist kõhunäärmes ning veresuhkru omastamist rakkudes.

Paastumise ajal on rakud näljas ja vajavad suhkrut (igapäevast toitu saades on nad laisad), muutudes seepärast insuliini suhtes tundlikumaks ja lubades insuliinil viia raku sisse suhkrut tavalisest palju kiiremini. Kui suhkruvarud lõppevad, kasutavad rakud rasvkoesse ladestunud suhkruvaru ning nii väheneb insuliiniresistentsus.

Kui inimesel on tugev geneetiline kalduvus rasvumisele, aga tema kehakaal on veel normaalne ning ta märkab, et kõhupiirkonda hakkab kogunema rasv (kehamassiindeks u 25), suureneb risk haigestuda II tüüpi diabeeti. Eelsoodumus võib tekkida juba lapseeas.

Et teha kindlaks, kas inimene kuulub sellesse riskirühma, on hea teha glükeemiline koormustest. Kõigepealt määratakse tühja kõhuga veresuhkru tase, seejärel lahustatakse 75 g glükoosi klaasitäies vees ja juuakse ära. Glükoosi mõjul tõuseb veresuhkru tase, mis peaks kahe tunniga normaliseeruma. Kui veresuhkru tase kahe tunniga normini ei alane, on inimesel eel diabeet. Kui ta ei kontrolli oma kehakaalu õige toitumise ja liikumis režiimi abil, on paari aasta jooksul karta II tüüpi diabeedi teket.

Arhiiv
Rubriigid