“Paastuda võib aastaringselt, kuid suvi on selleks iseäranis sobiv aeg just nende inimeste jaoks, kel isegi kesmisest rangemat dieeti pidades tekib kergesti külmatunne, kes kaebavad sel ajal väsimuse ja kurnatuse üle. Suvel seda probleemi pole- suur soe väljas ja päike annab veel lisa-energiat,” ütleb kliiniku Loodus BioSpa juht dr. Natalia Trofimova.
Suvise paastumise võiksid tema sõnul ette võtta näiteks madala vererõhuga inimesed. Samuti nõrga immuunsüsteemiga all kannatajad- suvel ei külmetu nad nii kergesti. “Nemad peaksidki tegelikult tegema paastukuure just suvel,” soovitab dr. Trofimova.
Traditsiooniliselt on isegi kirikukalendris kirjas mõned sellised päevad, näiteks on paastumiseks hea kaduneljapäev. Kui eelnevalt paastutud ei ole, võiks teha mitte päris näljapäevi, vaid koormusvabasid päevi.
Suvel paastu pidades tuleks hoolikalt jälgida joodavat vedelikukogust. ” Vedeliku organismist eritumine ja lisanduv vedeliku kogused peavad olema tasakaalus. Teatud haiguste puhul muutub veebilanss negatiivseks, st. keha saab vett vähem, kui temast välja läheb, ning organism on kuiv. Kui vett tuleb aga juurde rohkem, kui välja läheb, tekib organismis turse.
Toidupüramiidi alus on vesi, mille päevane kogus on 30–40 milliliitrit ühe kehakilogrammi kohta. See on organismile vajalik vedeliku kogus, et ainevahetus saaks häireteta toimida. Näiteks 75 kg kaaluva täiskasvanu organism sisaldab umbes 42–45 liitrit vett, see on 48–60% kehakaalust. Tema veevajadus on seetõttu 2–2,5 liitrit ööpäevas.
Tihti küsitakse, kas näiteks 60 kg kaaluv inimene peaks 1,8 liitrit vedelikku saama üksnes toiduga, st ka supina. Tegelikult on see vedelikukogus siiski vesi eraldivõetuna. Mida vanemaks inimene saab, seda vähem on tema organismis vett ja seda rohkem vajab ta vett joogina, sest muidu tekivad tursed ja lima. Rakud ei saa ilma vedelikuvahetuseta normaalselt toimida, tekivad lümfisüsteemi häired.
“Mahlapaast on soovitatav vaid siis, kui seda targalt teha. Poemahlu ei soovita ma üldse, neis on liiga palju suhkrut. Isegi magusatest puuviljadest omatehtud mahlad pole head. Ikka seetõttu, et tõstavad ja seejärel langetavad veresuhkru taset liiga kiiresti, tekitades peavalusid, meeleolukõikumisi jne. Meie oma kliinikus teeme kevadeti vahtra- ja kasemahla paaste. Praegu, kui värsket kurki kõikjal saada, võiks teha mahlapaastu mahedalt kasvatatud kurkide mahlaga, kuhu maitseks veidi õunamahla lisatud.”
Õunad või toorsalat ei sobi koormusvabaks päevaks sugugi mitte kõigile, näiteks krooniliste soolehaiguste puhul on hoopis parem süüa keedetud või hautatud toite. Aga ka tervel inimesel võib suurest kogusest õuntest kõht punni minna. “Vesi on kõige parem, see ei tee midagi. Isegi teed võivad magu ärritada.
Ise paastu tehes võiks olla viimane söögikord õhtul, järgmisel päeval tasuks juua ainult vett ja õhtul võib süüa midagi kergemat, mõnda kerget suppi näiteks. Võibki teha näiteks ainult köögiviljasupipäevi.
Tänu paastumisele vabanevad põletikulised ja tursunud koed liigsest vedelikust. Näiteks kui inimesel on maksa paisumine või maksa rasvdüstroofia, siis paastudes maks vähendab oma mõõte normini. Samasugune reaktsioon tekib munasarjades, eesnäärmes, kõhunäärmes, kopsudes ning teistes põletikulistes organites ja kudedes. Seepärast ei tähendagi paastumine mitte ainult kaalulangust ja liigse vedeliku eritumist, vaid paastul on ka põletikuvastane mõju.
Paljudes meditsiinidistsipliinides, näiteks Idamaade meditsiinis, on paastupäevad ette nähtud – nii on see ka näiteks Hiina, Tiibeti, India meditsiinis. Selleks, et anda organismile puhkust. Kui inimene ei söö 1,2, 5 või isegi terve nädala, ei teki veel organismis suurt vitamiinide või mikroorganismide puudust. Kui ta joob piisavalt, siis lühike paast ei too organismis kaasa suuri muudatusi.Näiteks mitmed vesilahustuvad vitamiinid ei lõpe organismis otsa enne 1-4 nädalat paastumist.
Paastu füsioloogia on väga täpselt kirjeldatud, mis päeval millised muudatused tekkivad ja mida nad kaasa toovad ning milline on risk ja milline on tulemus. Teades füsioloogiat, saame väga täpselt ka paastujale seletada, mis organismis toimub. Näiteks esimese 24 tunni jooksul põletatakse organismis ära suhkur. Ja mingi hetk, kui suhkur langeb, tekib väsimus, nõrkus, pea hakkab valutama. Neid sümptomeid inimesed kardavadki. Aga tegelikult on meie organismil varuks palju rohkem suhkrut, näiteks glükogeen maksas. Paastu ajal hakkab organism oma varusid kasutama. Nälga organismis nii ruttu ei teki.
Näljatunne tekib paastu ajal suuresti söömisharjumusest. Vaadake kasvõi mis juhtub šokolaadi või kartulikrõpsudega – võtad alguses ühe, siis teise ja ei saagi aru, kui karp või kott on tühi. Tegelikult on söömisest tekkiv mõnutunne see, mis meid oma kütkes hoiab ja sõltuvust tekitab.
Igal organismil on oma biorütm, mida saab reguleerida režiimiga. Huvitav on see, et inimestel, kel on konkreetne päevarütm, on palju lihtsam paastuda kui neil, kes söömise asemel näksivad. See on seotud närvisüsteemiga – sageli me ei söö mitte sellepärast, et kõht on tühi, vaid selleks, et end rahustada.
Näljutamine ei ole õige väljend paastumisele, sest meil on palju varusid.
Kui pole kogemust ega ettevalmistust, võib juhtuda, et pea hakkab valutama või tekivad muud ebamugavad tunded.
Paastu ajal peab piisavalt jooma ja liikuma. Vastunäidustus on küll, näiteks 1.tüübi diabeet ehk seisund, kus organism ei suuda ise insuliini toota. Vastunäidustused on ka siis, kui organismi enda varud on läbi, kui on tõsised neeru-ja/või maksaprobleemid.
Paastumine pole lihtne. Suure hoo ja õhinaga paastuma hakates ei oska inimesed, kes paastuvad iseseisvalt ja esimest korda, oma keha eripäradele piisavalt tähelepanu pöörata. Siit tuleneb ka oht, et organismis tekib negatiivne veebilanss või turse, sest organid ei täida oma eritusfunktsioone.
LoodusSpas õpetame inimestele, kuidas kodus toituda, kuidas teha koormusvabu päevi. Kõik on väga individuaalne, ei aita ainult sellest, et kohapeal mingis spaas või arsti juures öeldakse “Sööge värsket!”. Olen telefonitsi ja meilitsi pidevalt huviliste küsimustele vastanud.
Mulle võib kirjutada aadressil info@biokliinik.ee, või info@loodus.net, püüan jõudumööda kõigile vastata,” ütleb dr. Trofimova.
Artikkel ilmus ajakirjas “Müstilised lood”