TARTU, ESTONIA

Kaalu langetamisel edu saavutamine sõltub inimese eesmärgist ja psühholoogilistest teguritest (näiteks valmisolekust muuta harjumusi) ning sellest, kui hästi ta suudab jälgida toidust saadud kilokalorite kogust ja energia kulutamise määra.

Esimesi samme on individuaalse toidutalumatuse väljaselgitamine ja oma menüü ümberkorraldamine. Isegi kui süüa ökoloogiliselt puhast toitu, kuid organism ei suuda seda toiduainet talumatuse tõttu omastada, on see toiduaine selle inimese jaoks mürk.

Ülekaaluga võitlejal on hea teada, et pidev väikeste lonksudena vee joomine päeva jooksul aitab täiskõhutunde tekkimisele kaasa. Kehakaalu normaliseerimist mõjutab hästi ka rohelise tee joomine. Toitudest on kaalulangetajale kasulik supp. Uuringute kohaselt aitab igapäevane köögivilja supi söömine alandada kehakaalu, sest tahke köögivili seob puljongit ning täiskõhutunne püsib seepärast kauem (kui lihtsalt vett juues).

Korrapärase kaalumise harjumus aitab märgata juba väikse ülekaalu teket ja sellele õigel ajal reageerida. Jälgida tasub ka oma puusa- ja vööümbermõõtu. Nende näitajate kohta saab lähemat infot peatüki „Tasakaalustatud toitumine” alapeatükist „Oma terviseseisundi hindamise võimalusi”.

Organismi koormab tugevasti kiirtoit, sest selles on väga palju kaloreid. Kiirtoit sisaldab ülemäära rasva ja vähe köögivilja (sellised on näiteks hamburgerid, friikartulid, Hiina restoranide õlis küpsetatud paneeritud toit). Ettevaatlik tasub olla ka buffet-tüüpi valmistoiduga, mille kogust on raske hinnata, ning alkoholiga, mis on samuti kaloririkas.

Mida aga arvata tänapäeval palju kiidetud ja reklaamitud toidulisanditest? Kindlasti tasuks tõsiselt kaaluda, enne kui hakata neid tarvitama. Harilikult on toidulisandid joogi kujul ja asendavad päristoitu. Kui inimene hakkab sellise kalorivaese toidulisandikuuri järel taas tavaliselt toituma, tuleb kaotatud kehakaal kiiresti tagasi. Enamiku toidulisandite mõju keha kaalule ei ole veel põhjalikult uuritud ja tõestatud. Alates 2001. aastast on USA-s küll analüüsitud toidulisandeid, mis pidavat langetama kehakaalu ja veresuhkru taset, kuid nende lubatud toimemehhanismi pole suudetud kindlaks teha. Seni ei tasu nende, tihti
kallite preparaatide peale loota.

Metaboolne ehk ainevahetussündroom on otseselt seotud vöökoha rasvumise ja sellega kaasnevate ainevahetuse muutustega, mis põhjustavad organismis veel paljusid häireid. Kõige rohkem mõjutavad ainevahetusprobleemid veresuhkru, vererasva ja vererõhu taset. Metaboolse sündroomiga kaasnevad samad riskid mis rasvumisega, lisaks kasvab tunduvalt südame-veresoonkonna haiguste (infarkti jm) ja äkksurma risk.

Rakusisene ainevahetus on ühtne ja terviklik protsess. Organitevahelised ainevahetuse seosed tagavad, et glükoos, rasvhapped ja aminohapped oleksid veres piisavas koguses püsivalt saadaval. Organismi süsivesikud, rasvad ja valgud lähevad pidevalt üksteiseks üle, see võimaldab neid osaliselt üksteisega asendada. Selle kõige tulemusel vabaneb energia, mida organism kasutab ainevahetuseks. Niisiis ainevahetus paastumise alguses kiireneb, aga pikema paastu puhul aeglustub. Paastudes põletab iga inimene rakke just niipalju, kui tal sel hetkel on energiaks vaja, mitte rohkem.

Rahvusvaheline Diabeediföderatsioon kehtestas 2005. aastal metaboolse sündroomi tuvastamiseks järgmised kriteeriumid. Sündroomile viitab naistel üle 80 cm ja meestel üle 94 cm vööümbermõõt. Lisaks peab olema täidetud vähemalt kaks tingimust:

  1. ülemine vererõhk 130 ja alumine 85 või rohkem;
  2. vere triglütseriidide väärtus 1,7 mmol/l või rohkem;
  3. hea ehk HDL- kolesterooli sisaldus veres meestel alla 1,03 mmol/l ja naistel 1,29 mmol/l;
  4. paastu veresuhkur (st tühja kõhuga mõõdetuna) 5,6 mmol/l või rohkem.

Rohkem kui paarikümne haiguse ainuke põhjus võib olla rasvumine ning nende esmane ravi on kehakaalu normaliseerimine. Järgnevalt on nimetatud osa neist.

Selja osteokondroos – selgroolülides tekib rasvumise tõttu ainevahetushäire, mille korral lülide vahed kitsenevad ja suurenenud surve kahjustab närve. See ilmneb seljavaluna, eelkõige nimmepiirkonnas.

Artroos ja podagra – ülekaalu korral on koormus liigestele 30% suurem, mis tähendab suuremat artroosi tekke riski (näiteks põlvedes). Podagra puhul kogunevad liigestesse happe soola kristallid, tekitades põletikku ja valu.

Kõrvetised ja refluks – normaalkaalus inimese maomaht on u 10 dl (rusikatäis), aga kui inimene sööb ülearu, võib magu välja venida. Kõrvetised tekivad ülesöömise tõttu, kui toit voolab tagasi söögitorusse. Rasvunud inimesed kannatavad selle probleemi all sageli, sest ka suur kõht iseenesest soodustab toidu tagasivoolu.

Uneapnoe – tugevalt rasvunud inimestel on magades hingamistakistuse oht, sest rasvkoe tõttu kitsenenud neel on suletud.

Depressioon ja muud psüühikahäired – ülekaalulised on depressioonis sagedamini kui normkaalus inimesed ning nende hulgas omakorda naised rohkem kui mehed. Meeleolu mõjutab söögiisu ja tekitab iha teatud toiduainete järele. Räägitakse isegi sõltuvusest, näiteks šokolaadi puhul. See on siiski psüühiline häire, mitte otse sõltuvus ainest, nagu see on näiteks nikotiiniga.

Rasvumine suurendab teatud vähiliikidesse haigestumise riski. Võrreldes normkaalus naisega on rasvunud naisel oht haigestuda emakavähki 20% ning rinna- ja jämesoolevähki 30–40% suurem.

Kindlasse rinnavähi riskirühma kuuluvad üle 40-aastased ülekaalulised naised. Nende veresuhkru näitaja peaks olema normi alumise piiri lähedal, umbes 4,0 mmol/l (normväärtus on 3–5,5 mmol/l), sest sel juhul saavad terved rakud piisavalt suhkrut, aga moondunud (kasvaja)rakkudele sellest ei piisa. Sama toimega on paast, mille ajal veresuhkru tase organismis langeb ja püsib madalal (3,5 mmol/l), mis annab võimaluse haigete ja põletikuliste rakkude hävimiseks.

Uuringud on näidanud, et kui inimene sööb iga päev 150 g liha, on tal jämesoolevähki haigestumise risk 35% suurem kui neil, kes söövad liha kaks korda nädalas.

Rasvarakud tõmbavad enda poole nii nais- kui ka meessuguhormoone ning võivad transformeerida ühtesid teisteks. Võib juhtuda, et rasvumise all kannatava 30-aastase mehe organismis väheneb iga aastaga meessuguhormooni testosterooni sisaldus 10–20%. See takistab spermatosoidide liikumist ja tekitab potentsihäireid ning muutub mehe kehakuju (tekivad näiteks rinnad); rasv hakkab ladestuma samadesse kohtadesse nagu tavaliselt naistel, seevastu meestele tüüpilistes piirkondades väheneb karvakasv ja kehakarvad võivad välja langeda.

Kui naiste organismi mõjutavad esmajoones munasarjad, siis meestel on stressiolukorras tähtis neerupealiste mõju, sest need töötavad välja kortisooni. Liigne kortisoon muudab lihase rasvaks ning tihti näeme, et meestel on vöö- ja kõhupiirkonda kogunenud palju rasva, aga käed ja jalad on peenikesed. Et pidev kõrge kortisoonitase kahjustab ajus närvirakke, mis pidurdab serotoniini (hea tuju hormooni) väljatöötamist, tekib depressioon. Pealegi takistab psühhoemotsionaalne pinge toidu omastamist, mis annab omakorda tõuke rasvumisele.

Kortisooni tootmist soodustab füüsilise koormuse suurendamine, mistõttu ei mõju jõusaalitreening õhtul hästi. Päeva teisel poolel on ülekaalulistele ja suhkurtõve kalduvusega inimestele ning neile, kellel on tugev pinge, stressi maandamiseks ja rahustamiseks tõhusamad jalutamine, meditatsioon ja hingamisharjutused.

Naise organismi iseloomustab see, et rasvunud organismis ei ole munasarjad võimelised munarakku normaalselt toitma. Seepärast on ülekaalulistel naistel viljastumisprobleeme ja rasedus võib katkeda. Enne ravi ja kunst viljastumise võimaluste kasutamist tuleks tegeleda kehakaalu normaliseerimise ja toitumisega.

Paastukuuri järel ja õigele toitumisele üle minnes jäävad kergemini lapseootele ka need naised, kes on varem oma viljatust ravinud ja kellel ei ole tulemust andnud ka kunstviljastamine.

Abikaasa käis kevadel. Tema tulemus oli -9,5 kg ja selles kaalus ta püsib.

Nüüd teen ka mina sammud parema kaalu poole.

Külastaja Eestist

 

Pidev liiga kaloririkas toit ja liiga suur valgu osakaal toidus tõstavad toitainete taset veres. Veri muutub paksemaks ja voolab raskemini. Tekivad ladestumised veresoonte seintele (basaalmembraanile), mille tagajärjel võivad seinad muutuda isegi kuni kümme korda paksemaks. See halvendab suurel määral südame ja aju hapnikuga varustamist. Tagajärjeks võib olla kõrgenenud vererõhk, veresoonte lupjumine, halb mälu, nägemishäired, südamehaigused ja -infarkt ning tromboemboolia.

Regulaarne paastumine ja õige toitumine aitavad organismi koormust vähendada. Veri muutub taas kergemini voolavaks ja kirjeldatud nähtused taanduvad aja jooksul.

Noor, sale ja sümpaatne turismifirma omanik ja polüglott Siivi on meie SPA-s esimest korda. Otsustasin küsida tema arvamust Biospa kogemuste kohta.

Tere Siivi! Mul on sulle paar küsimust. Oled sa nõus vastama? 

– Jah, olen nõus.

Esimene küsimus on selline. Mis pärast sa oled otsustanud paastuda üleüldse, kuidas sa meid leidsid?

– Mina olen kuigivõrd kogu aeg kursis olnud, et paastumine on hästi oluline. Ja varasemalt olen teinud seda kevadeti üksinda kodus niimodi ühe päeva paaste. Aga sellest kohast… Ma tean juba ammu, et see koht eksisteerib. Ta on mul kuidagi kogu aeg peas olnud. Sellel aastal nüüd tuli ta nii äkki, see teadmine ja tunnetamine, et nüüd ma tulengi siia. Nädala aega enne tuli äkki mul see teadmine.Soov oli muidugi varasemalt ka, mingi aasta tagasi äkki olemas. Ja nädal tagasi panin kirja ja siin ma nüüd olen. Juba tehtud kõik! Ja miks ma tulin on see, et ma tahan organismi puhastada. Ma tean, kui tähtis see on. 

Kuidas sa tulemustega rahul oled?

– Noh, ma olen. See, mida ma ootasin… see on ületanud ootusi.

Väga hea.  Tegelikult me praegu ei saagi veel öelda, et puhastamise protsess on päriselt lõppenud. Sul on veel kodus kuskil nädala aega taastumisega tegemist. Aga ma usun, et sa tuled jälle. 

– Ma arvan küll. Aga mis on tore, et iga päev, kui oleme õhtul mehega rääkinud, siis ma kogu aeg mõtlesin, kui ma siin olen need päevad olnud, et kuidas ma saaksin oma mehe siia. Et see on kõige parem kingitus talle. Ja ma ütlesin talle seda üks kord. Ja ta ütles, et sa ei pea seda mulle ütlema, sest ma tean, et ma tulengi siia. 

Tore. See nüüd ületab ka meie ootusi. Ja meil oleks suur rõõm sind jälle siin näha. Aitäh sulle!

Rasvumine suurendab veresoonte ja neerude koormust. Rasvumise ja insuliiniresistentsuse tagajärjel tekivad organismis naatriumi ja kaaliumi tasakaalu häired, takistatud on nende liikumine neerudes.

See suurendab veresoonte koormust: vajaliku uriinikoguse filtreerimiseks neerudes tõuseb ka vererõhk. Kõrge vererõhu korral ei tasu hakata kohe tablette võtma, vaid tuleks uurida võimalusi, kuidas vähendada kehas turset ja normaliseerida lümfisüsteemi tööd. Iga kaalus alla võetud 10 kilogrammi vähendab kõrgenenud vererõhunäitu 10 ühiku võrra.

Kui normaliseerida keha kaal ja alandada turseid, läheb vererõhk selle tulemusena ise paika.

Et II tüüpi diabeet ehk suhkurtõbi on alati ülekaalu tagajärg, ennetame normkaalus püsimisega ka suhkurtõve tekkimist. Söömise ajal toodab organism veresuhkrut ja kõhunääre insuliini, et viia veresuhkrut rakkudesse. Rasvunud organismis on insuliini töö ebaefektiivne ja suhkur ei jõua rakkudesse, mistõttu suureneb insuliini tootmine. Suhkurtõve diagnoos pannaksegi siis, kui veresuhkru tase püsib pidevalt kõrge ega kipu langema või hüppab üles-alla. Tavaliselt kirjutab arst raviks välja tabletid, mis vähendavad veresuhkrut, kuid ei ravi põhjust. Üksnes õige toitumise abil ja paasturaviga saab reguleerida insuliini tootmist kõhunäärmes ning veresuhkru omastamist rakkudes.

Paastumise ajal on rakud näljas ja vajavad suhkrut (igapäevast toitu saades on nad laisad), muutudes seepärast insuliini suhtes tundlikumaks ja lubades insuliinil viia raku sisse suhkrut tavalisest palju kiiremini. Kui suhkruvarud lõppevad, kasutavad rakud rasvkoesse ladestunud suhkruvaru ning nii väheneb insuliiniresistentsus.

Kui inimesel on tugev geneetiline kalduvus rasvumisele, aga tema kehakaal on veel normaalne ning ta märkab, et kõhupiirkonda hakkab kogunema rasv (kehamassiindeks u 25), suureneb risk haigestuda II tüüpi diabeeti. Eelsoodumus võib tekkida juba lapseeas.

Et teha kindlaks, kas inimene kuulub sellesse riskirühma, on hea teha glükeemiline koormustest. Kõigepealt määratakse tühja kõhuga veresuhkru tase, seejärel lahustatakse 75 g glükoosi klaasitäies vees ja juuakse ära. Glükoosi mõjul tõuseb veresuhkru tase, mis peaks kahe tunniga normaliseeruma. Kui veresuhkru tase kahe tunniga normini ei alane, on inimesel eel diabeet. Kui ta ei kontrolli oma kehakaalu õige toitumise ja liikumis režiimi abil, on paari aasta jooksul karta II tüüpi diabeedi teket.

Arhiiv

Rubriigid