TARTU, ESTONIA
Allergofood

Foto: Allergofood

Toiduallergiat ning toidutalumatust aetakse sageli segamini või ei tehta neil üldse vahet. Mõlemal juhul näevad inimesed ühe põhilise lahendusena toiduaine vältimist.

Kuigi esmased sümptomid võivad tunduda sarnased, on tegemist täiesti erinevate haigustega ning mõlemal juhul on ka lahendused erinevad. Kui allergia puhul võib ainuüksi lõhn tekitada ülitugeva reaktsiooni, saab talumatuse korral toiduainet sageli väiksemas koguses ikkagi tarbida.

Inimese organismi kaitseb väliskeskkonna eest immuunsussüsteem, kuid vahel teeb see oma tööd liiga agaralt ning reageerib mõne toiduaine suhtes üle – see väljendubki toiduallergiana. Söömisel peaks meie organism toidu ilusti omandama ja seedima, kuid toiduallergia korral võtab immuunsussüsteem toitu kui vaenlast ning hakkab vastu töötama. Toiduallergia võib väljenduda erinevates organites, nii seedetraktis, nahal kui ka limaskestadel. Näiteks lapsepõlves on nahalööve kõige tüüpilisem toiduallergia väljund. Toiduallergia ongi kõige sagedasem imiku- ja väikelapseeas. Koolimineku ajaks on lapsed toiduallergiast enamasti välja kasvanud. Täiskasvanueas on toiduallergiad harvemad, kuid tõsisemad ning kestavad tavapäraselt elu lõpuni.

Toidutalumatus on mehaaniline seedimishäire, kui inimesel puuduvad mõne kindla toiduaine lagundamiseks vajalikud vahendid. Kõige enam levinud häired on laktoosi- ja gluteenitalumatus. Haigus võib väljenduda kergest kõhuvalust ja gaasidest kuni kõhulahtisuse, kõhukrampide ja veritseva väljaheiteni. Toidutalumatus on enamasti kaasa sündinud ja välja ravida seda pole võimalik, küll aga on näiteks laktoositalumatuse kergendamiseks olemas asendusravi laktaasiga.

SÜMPTOMITE ÜLEVAADE

Kuigi toiduallergial ning toidutalumatusel võivad olla sarnased sümptomid, on tegemist erinevate haigustega ning toiduallergia on neist kahest mõnevõrra tõsisem.

Haiguse iseloom: toiduallergia

  • tuleb tavaliselt äkki
  • võib esile kutsuda ka väike kogus toitu
  • tekib alati toiduallergeeni söömisel
  • võib olla eluohtlik

Haiguse iseloom: toidutalutamtus

  • ei ilmne üldjuhul ootamatult
  • tekib enamasti vaid suurema ja sageda teatud toidu tarvitamise tagajärjel
  • tavaliselt ei ole eluohtlik

Sümptomid: toiduallergia

  • lööve, nõgestõbi või nahasügelus
  • hingamisraskused
  • valu rinnus
  • eluohtlik süsteemne ehk anafülaktiline reaktsioon: järsk vererõhu langus, raskendatud neelamine või hingamine
  • iiveldus, kõhuvalu, kõhulahtisus ja oksendamine

Sümptomid: toidutalumatus

  • gaasid, krambid või puhitus
  • kõrvetised
  • peavalu
  • ärrituvus või närvilisus

Allikas: tervis.postimees.ee

MaguMagu on tundlik ja pirtsakas organ – kui miski toidupoolis talle ei sobi, oskab ta sellest mitmel moel märku anda. Muudab kõhu õhupalliks või torgib nii et kõrvetab.

“Mao ülihappesus on põhiliselt soolhappest koosneva maomahla suurenenud tootmine, ka selle normist väiksem pH,” ütleb Lääne-Tallinna keskhaigla gastroenteroloog ja endoskoopiaosakonna juhataja Külliki Suurmaa.

Selle sagedasemad sümptomid on kõrvetised, kõhupuhitus, gaasid, seedehäired, tühja kõhu valud, iiveldus, ebamäärased vaevused alakõhus. Teisesed nähud on halb hingeõhk, juuste väljalangemine, sage röhitsemine või ninakinnisus. Kõik need vaevused võivad olla märgiks, et mao happesus pole tasakaalus ja seda tuleks reguleerida.
Probleemi põhjusi võib olla mitu: stress, pärilik eelsoodumus, seedetraktihaigused, toitumisharjumused. Vale toitumine võib põhjustada ülekaalulisust, ka mitmesuguseid haigusi, kuid sageli ei teadvustata, et toitumise taga on ka meie enesetunne. Kuidas toimida ja toituda, et leevendada mao ülihappesuse vaevusi?

Märka probleemi!

Mao ülihappesust päris vältida doktor Külliki Suurmaa sõnul ei saa, kuid toitumist jälgides ja ravimeid võttes on võimalik vaevusi leevendada. Enne ravima hakkamist on aga vaja välja selgitada põhjused.

Sageli on mure taga vedelikupuudus. Vee pH on neutraalne ja kui kehas on piisavalt vett, reguleerib see maomahla happesust loomulikul viisil. Ka söömishäired, nagu anoreksia ja buliimia, põhjustavad happesuse suurenemist. Kui keha ei saa piisavalt toitu või on sunnitud tarbitud toitu väljutama, võib happesus samuti suureneda. Tihtipeale taastab mao normaalse happesuse elustiili muutmine. Halbadest harjumustest loobumine on tee paranemise poole. Suitsetamine ja alkohol tekitavad mao liigset happesust, põhjustavad kõrvetisi ja teisi kõhuhädasid.

Mao alahappesus on tervisele sama kahjulik kui ülihappesus. Tähtis on kinni pidada happesust reguleerivate ravimite juhistest, sest liigne ravimite neelamine võib mõjutada seedimist ja seetõttu kannatab toitainete imendumine.

Kuula magu!

Varakult jälile saades on mao ülihappesus kergesti ravitav. Mõnedel võib see aga olla pikemaajaline mureallikas ning kaasa tuua haavandeid ja söögitoruhaigusi. “Mao ülihappesus ei ole otseselt raskemate haiguste põhjus, kuid enamasti ei ole ülihappesus ka üksinda probleem. Oluline on, mis veel haiguseni viib,” tõdeb Külliki Suurmaa. Näiteks söögitoru maolukuti lõtvus, Helicobacter pylori olemasolu maos, maomotoorika häired. Seepärast tuleks ka väikestele tervisevaevustele tähelepanu pöörata ja varakult arsti poole pöörduda.

Magu on loodud töötama õige happesisalduse ja korrapärase seedimisega, kui aga happesus ei ole normis ja seedimine tõrgub, ei saa toidust imenduda ka vajalikud toitained.

Kuidas leevendada vaevusi?

Söö aeglaselt! Nii väldid liigse õhu allaneelamist. Kui magu täitub õhuga, kipub tekkima puhitus ja ebameeldiv tunne kõhus. Õhu väljumisel röhatades võib liigne hape paiskuda söögitorru ja põhjustada põletavat tunnet. Aeglaselt süües annab kõht varem märku, et on täis.

Ära söö suuri portse! See tekitab raskustunnet kõhus ja mõjutab maomahla happesust. Suurt toiduhulka seedides kipub hape sattuma söögitorusse.

Söö kindlatel aegadel! Kõige olulisem on hommikusöök – see peaks olema toitev, aga ka kergesti seeditav (mitmeviljapuder, omlett). Lõunane toidukord võiks olla kõige suurem ja sisaldama kindlasti sooja toitu. Õhtusöögiks vali midagi kergemat ja lihtsamini seeditavat (väldi rasvaseid, liiga vürtsikaid toite). Kiudainerikkad toidud reguleerivad seedimist ja vähendavad liigset happesust. Kolme toidukorra vahele võiks jääda kaks vahepala (näiteks paar puuvilja, pähklid, jogurt). Ära söö suure suhkru- ja soolasisaldusega toitudest.

Hoidu gaasilistest jookidest! Need ei pruugi küll kaasa tuua ülihappesust, kuid gaas võib viia happed kehaosadesse, mis on tundlikud happeliste maovedelike suhtes.

Puhka, puhka, puhka! Tänapäeva kiire elutempo juures unustatakse ennast sageli hilisteks tundideks tööle ning isegi vabal hetkel avastatakse ennast töömõtteid heietamas. Liigne stress aga põhjustab happesuse suurenemist maos.
Spordi! Regulaarne trenn leevendab stressi ja parandab seedimist. Trenni tehes jälgi, et ei tekiks vedelikupuudust!

Hea teada

Mis võib magu aidata?

Klaas piima – kui mao ülihappesust esineb ainult aeg-ajalt, võib piima joomine aidata vähendada maomahla happesust ja leevendada sümptomeid.

Maomahla pH-d suurendavad ravimid – neid tuleb võtta enne või pärast suuremat söögikorda (ka vürtsikaid ja soolaseid toite süües).

Seedimist hõlbustavad ravimid – neid tasub võtta siis, kui süüa raskesti seeditavaid toiduaineid või kui seedimine on aeglane, samuti võivad need abiks olla kõrvetiste korral.

Piparmündilehtede söömine aitab leevendada sümptomeid ja parandada seedimist.

Kui hapet on vähe, siis söö

• Õun, banaan, melon, avokaado, rosinad, maasikad
• Keedetud kartul, brokoli, kapsas, porgand, rohelised oad, herned
• Kanaliha, lõhe, tofu
• Feta ja kitsejuust, hapukoor (rasvavaba), muna
• Täisteraleib, valge ja pruun riis
• Mineraalvesi
• Mandlid, seesamiseemned, pähklid
• Punane lagrits, küpsised (rasvavabad), kartulikrõpsud (ahjus küpsetatud)

Kui on ülihappesus, siis piira söömist

• Peekon, grillkana, loomaliha, ribi, sink
• Apelsin, sidrun, greip, jõhvikad
• Tomat, hapukapsas, sibul, küüslauk
• Kartulipuder, friikartulid
• Makaronid, jäätis, rasvane kodujuust
• Kohv, tee, vein, limonaad, õlu, apelsinimahl
• Šokolaad, muffinid

Allikas: www.arst.ee

 

Ka Kreeka filosoofia koolkondades ei oodatud paastumiselt mitte ainult kaitset haiguste või deemonite vastu, vaid ka vaimu ja hinge puhastamist. Paastumise psühholoogia õpetab, et paast võimaldab meil tunnetada saladusi. Iga paastuja märkab oma hinges toimuvaid muutusi: fantaasia elavneb, meeled teravnevad, avastatakse seesmine rahu ja paraneb enesehinnang. Samal ajal ärkab ka keha. Inimene hakkab tunnetama oma organismi nõrku kohti ning tuleb ette, et mõni paastuja hakkab seetõttu järsku virisema ja kõike mustana nägema, tundes end haige ja viletsana. Niisiis on paastumine hingeline katsumus. See on iseloomu kasvatamise kuur, mis ravib ja distsiplineerib ning teeb inimese tugevamaks.

Organism on üles ehitatud nii, et kui tekib mingi probleem, jäädakse haigeks või kogetakse stressi, siis esimesena kaob tavaliselt ära söögiisu. Proovige näiteks anda haigele loomale süüa – ta ei võta midagi vastu. Samamoodi varub tõbine inimene reflektoorselt oma vähest energiat haigusega võitlemiseks ega söö palju. Mida vanemaks inimene saab, seda enam hakkab see instinkt nõrgenema: me ei kuula enam oma keha, ei anna kehale puhkust, vaid sööme ülearu. Kui tekib närvi stress, mille tõttu kaob närvisüsteemi tasakaal, sööme taas liiga palju.

Antiikajal teati, et ihu ja hing moodustavad terviku ning paastu eesmärk on ravida mõlemat. Täheldati ka, et eri toidud avaldavad kehale erinevat mõju, ning kardeti, et söögi kaudu võib inimene lasta enda sisse deemonlikke jõude. Näiteks arvati, et sea liha võib põhjustada nahahaigusi ja agressiivsust ning et kitselihas peitub epilepsiat tekitav deemon. Oldi veendunud, et paast kaitseb deemonliku nakatumise eest ja ajab välja kurje vaime.

Juba esimesi arste Hippokrates (u 460–u 370 eKr) ning arst ja poeet Ibn Sina (läänemaailmas tuntud kui Avicenna; u 980–1037) selgitasid inimestele, et haigused tekivad siis, kui vedelikud, mis peavad organismis liikuma, muutuvad mingil põhjusel mürgiseks. Terveks saab inimene siis, kui need vedelikud taas puhtaks saavad. 

Oma olemuselt on ravipaast erituskuur, st kogu keha kudede ja mahlade puhastamine, nagu ütles Vana-Rooma arst Galenos (ladina abtinentia totum corpus aequaliter purgat). Paastu abiga loodeti tollal terveneda esmajoones põletikest, valudest ja seedehäiretest, seda usuti aitavat ka hirmuunenägude korral. Kujunesid välja esimesed ravitsejad, kes soovitasid alati enne oma ravimite ja võluvahendite kasutamist patsiendil lihtsalt puhastuda ja paastuda.

Paastumine usulistel põhjustel tähendab ajutist loobumist söögijoogi nautimisest ja muudest liialdustest, oma pattude tunnistamist ja Jumala poole tagasipöördumist. On teada, et juba 3. sajandi lõpus kujunes välja tava paastuda alates ühest päevast, ka ühest nädalast kuni 40 päevani.

Religioon on paastu propageerinud põhjusel, et kui inimene paastub, siis ta ei loobu toidust ja maistest rõõmudest mitte enda jaoks, vaid toob sellega Jumalale ohvri. Teiselt poolt tugevdab paastumine inimese usku endasse – ta kogeb, et suudab elada isegi toiduta.

Paastu kui asketismi põhivormi tunnevad kõik usundid. Islamis on ramadaan, budismis sümboliseerib paast Buddha valmistumist lahkumiseks. Jeesus paastus kõrbes, kus ta pidi toime tulema kolme kiusatusega ja aru saama, mis on elus tähtsam kui söök-jook.

Religioossel paastumisel on kaks eesmärki: kehaline tervenemine ja hingelis-religioosne uuenemine. Siin on oluline märgusõna hingeline puhastumine, seega kuuluvad kokku sellised mõisted nagu paastumine ja palvetamine, paastumine ja mediteerimine, paastumine ja eneseleidmine ning enda uuendamine.

Religioosseteks paastupäevadeks on traditsiooniliselt olnud Jeesuse vangistuse mälestuspäev, kolmapäev, ja tema ristilöömise mälestuspäev, reede. Mõnes riigis paastutakse ka laupäeviti, valmistudes sel moel pühapäevaks. Roomakatoliku ja õigeusu kirikus peeti suurt paastu kevadel enne ülestõusmispühi kogu vaikse nädala jooksul ning advendiajal enne jõule. Tänapäevalgi teevad paljud läbi 40-päevase paastu, et puhastada hinge ja keha. Vana Testamendi järgi on paast hea hingerahustaja. See on kasulik enne raske ülesande juurde asumist, aga ka tervise nimel ja üldrahvaliku mure korral. Paast tervendab inimeste hinge ja ihu, juhatades ta õnne juurde ja aidates kaasa eneseteostusele. 

Uues Testamendis on paast kristlik nähtus. Religioossel paastul on kolm astet: lihast loobumine, kasin söömine või täielik toidust loobumine.

Kust Te olete tulnud? Kuidas saite teada paastukuurist? Ja meie Spa–st konkreetselt?

Tulin Otepäält.

Paastumisest esimest korda olen kuulnud sõbranna käest, kes on viimase aasta jooksul just paastuga tegelenud. Ta on olnud aasta taimse toitumise peal ja ravi paastude peal.  Tahes enda kehast rohkem teada saada ka mina olen aasta aega uurinud ja lugenud siit ja sealt.

Sõbranna käis Kubjal paastumas. Siis ma gugeldasin ja tuli ka Loodus BioSpa välja. Ja mina leidsin, et ta on teistega võrreldes põhjalikum. Sest, kui sa tuled esimest korda ja pead palju teadma juba ette , tundub siis asi raske. Aga siin on suurem arsti järelevalve, rohkem protseduure ka. Selle pärast otsustasin siis Looduse kasuks.

Kui kaua te mõtlesite?

Ei, ma ei mõelnudki. Perega läbi rääkinud ja kõik. Kui on ikka võimalik, siis ma ikka prooviks.

Aga milline on kogu asja põhimõtte? Kuna see on mõnes mõttes ju enesepiinamine, Teil peab ju olema kindel motivatsioon kuuri tegemiseks?

Noh, mul läheb üpriski hästi.

 Motivatsioon? Mul on ainevahetusega alati probleeme olnud. Ja kui ta on kehva, siis tunned ennast ka kehvasti. Energia puudus. Ja kaal tuli korralikult juurde, 10 kilo aastas. Ja kaal kõigub, kuigi ta kõikuma ei peaks.

Tahtsin oma kehast rohkem teada saada. Siin on diagnoostika, arsti konsultatsioonid ja erinevad protseduurid.

Mis on aga Teie eesmärk? Oletame, et kõik, millest rääkisime: kehakaal, energia, ainevahetus – on korda Milleks see Teie igapäevases elus tarvis on?

Tahan ennast hästi tunda, stabiilselt. Mul aastate jooksul on korra hea, siis tuleb jälle 10-15 kilo juurde. Ehk ma olen ise ka laisk. Aga ongi. Ma tahan elustiili muuta. Ilu on küll tähtis, aga pigem ma tahan energiat juurde. Et saaks joosta nii palju, kui ma tahan ja teha niipalju, kui ma pähe võtan.  Et argipäevad ei sööks mu vaimse energiat täielikult ära.

Kas Te olete Teie otsusega rahul? Kas Teile meeldib siin Spa-s?

Olen, jah. Pigem olen rahul, sest sellist asja teises keskkonnast teha ei oleks vist võimalik. Ma ei näe, et ma kodus seda teha suudaks.

Tulete veel? Mis oleks meil paremaks teha?

Vara veel öelda, tahan vaadata kuidas mu keha reageerib. Kuidas ma ennast tundma hakkan. Arvan, et kuskil kahe aasta tagant oleks vist jah, mõistlik siin käia. Paremaks? Ei teagi. Mulle tundub, et kõik on praegugi hea.

Minu nimi on Marika, me tulime mehega Saksamaalt. Oleme juba kolmas kord siin. Minu sõbranna Sankt Peterburist rääkis sellest, et ta oli siin ma arvan 2013 aastal esimest korda. Ja siis rääkis meile, et kui tore ja kui head protseduurid ja kui hästi sa siis ennast siis tunned pärast seitsme päevast paastumist.

Meie tulime esimest korda 2014 aastal ja nüüd oleme siis kolmandat korda. Näen kui palju te muudate, iga kord tuleb midagi uut juurde. Ja see on muidugi väga vahva.

Protseduurid mulle kõik meeldivad. Mis mulle ei meeldi, et protseduuride vahel jääb vähe aega. Et sa lähed ühelt protseduurilt teisele protseduurile.

Kõik protseduurid väga meeldivad. Ja personaal väga meeldib. Meie juba tunneme et oleme nagu omad inimesed. Mis mulle pisut puudub veel, see on mingi kompott. Varem ta oli. Selle pärast puljong mulle ei meeldi. Mina teda ei saa juua.

Tubades on kõik väga ilus, väga korras. Tubades mul ei puudu midagi. Üldse on kõik väga korras siin ja väga ilus loodusepaik, kus me siin oleme. Saab jalutada palju. Kõik need teed on siin kepikõndimiseks valmis juba ka. Kõik on väga meeldiv.

Me tuleme muidugi tagasi. Me oleme Saksamaalt, me ei saa iga aasta siin käia. Aga me proovime iga teine aasta siin olla. Iga kord kui tulen tagasi, ma räägin kõigile, kui tore siin on olla. Ja paljud küsivad infot. Juba praegu küsivad. Ma olen Instagramis ja postin seal pilte. Ja kohe küsitakse, kus see on.

– Teie põhi eesmärk, mille pärast Te olete siia tulnud?

Tervis. Inimesed praegu ikka hoolivad oma tervisest.

– Aga mille jaoks Teil tervist vaja? Põhjendage, kui on võimalik.

Sest me tapame ju oma tervist igapäevases elus. Kuigi proovime tervislikult värskeid asju süüa, juhtuvad ka päevad , millal sa jood näiteks alkoholi rohkem kui sa ise tahaksid. Sport samuti. Siit Spa-st saab impulsi rohkem sporti tegema.

– Ikkagi mille jaoks teil tervist vaja? Mida ta Teile lubab?

Tööl tõuseb produktiivsus. Oled rohkem rõõmsameelne.

– Te olete üsna kõhn, mahavõtmine kindlasti eesmärgiks ei olnud…

Ikka, ikka! Iga mahavõetud kilo on rõõm uudis. Aga mõeldes ütleks, et peaasi on need tiivad, mis ma siin saan. Ja pea on jälle nii korras. Mõtled oma elule, kuidas sa seda elu elada tahaksid.

-Väga poeetiline. Õnneliku lendu Teile!

See, et inimkond pöördub tagasi mõne vahepeal unustatud tõe juurde, ei ole iseloomulik mitte üksnes praegusele ajale, vaid nii on tehtud ajaloos pidevalt. Sellised vanad meetodid on nagu postulaadid, mis jäävad kestma hoolimata uutest (teadus)avastustest ja haigustest. Oma kehtivust ei kaota paljud loodusraviteadmised, nagu näiteks see, et kui kõrge palaviku korral ei soovita anda haigele paratsetamooli, siis sobib vaarikavarretee, mis ajab higistama, või hõõrutakse haige jalgu külma veega ja tehakse talle mähiseid.

Arvukates kultuurides on korrapärane ravipaastumine teeninud keha ja hinge puhastamise eesmärki, et vabastada inimene kõigest madalast ja haigest. Antiikajal paastusid näiteks Pythagorase koolkonna järgijad, et ammutada jõudu oma vaimse tegevuse ja tunnetuse jaoks. Põhimõte oli, et inimene kui vaimne olend peaks vastutama teadlikult ja aktiivselt oma tervise eest põhiosas ise.

Paljud tänapäeva paastuvormid, näiteks Franz Xaver Mayri kuur ja Otto Buchingeri paastumine või mu enda ravipaastu- ja dieetkuurid, lähtuvad esivanemate ideedest. Oleme teinud iidvanad teadmised diagnostiliselt kontrollitavaks ja sobitanud nüüdsete elutingimustega.

Me oleme terved siis, kui meie immuunsüsteem on sedavõrd heas korras, et suudab hoida riskitegurid ohjes. Tänu sellele tunneme end hästi, meil ei valuta midagi, meil ei ole une häireid ega depressiooni. Kui neerupealiste funktsioon nõrgeneb, langeb kohe ka seal tekkivate hormoonide ( kortisoon, hüdrokortisoon) tase ning võib tekkida immuunpuudulikkus, ilmneda astma-, naha-, allergia- ja teised sümptomid. Kui ilmnevad need nähud ja diagnoositakse neerupealiste nõrkus, määratakse pahatihti patsiendile hormoonravi. Sellega surutakse omakorda immuunsüsteemi veel alla.

Mida enam võetakse ravimeid, seda rohkem surutakse alla organismi enda tegevust ning seda vähem ta ise töötab. Organism on loomult laisk: mida rohkem anname talle väljastpoolt seda, mida ta suudab ise toota, seda vähem on ta huvitatud aktiivsest tegutsemisest. Kui anda organismile valmiskujul hormooni, mida
peaksid tootma neerupealised, siis muutuvad need passiivsemaks. Seevastu paastumisega paneme organismis tööle nõrgad lülid, aktiveerime organismi oma hormonaalse taseme ning keha tasakaalustab end uuesti. Sageli saab nii vähendada aja jooksul ka rohtude kogust, mille arst on määranud.

Kui me ei märka, mis meie kehaga toimub, muutub immuunsüsteem üha nõrgemaks ja vajab järjest rohkem ravimeid. See puudutab ka psüühilisi häireid. Näiteks serotoniinipuudus tekitab väsimust. Meie kliimas on paratamatult päikesepuudus, ent päikesevalgus on väga vajalik, sest see aktiveerib kehas paljusid
protsesse.

Paastumisel ja vaktsineerimisel on sarnane mõju: mõlemad kutsuvad kehas esile reaktsiooni, tänu millele organism suudab oma kaitsemehhanismidega haiguse teket vältida. Erinevus on selles, et vaktsiin on väga spetsiifiline kaitsemehhanism, mõjudes ainult ühele haiguse tekitajale, aga paastumine tugevdab kogu
immuunsüsteemi.

Varjatud toidutalumatuse põhjused pole veel päris selged, kuid tõenäoliselt on need osaliselt seotud immuunsüsteemi häiretega, mida omakorda põhjustavad mitmesugused tegurid: toidu puudulik lagundamine ja sooleseina läbilaskvuse suurenemine, toitudes kasutatavad tehisaineid, mis meie organismile on tundmatud, keskkonna saastumine, inimeste kokkupuutumine keemiliste ühenditega ja ka stress.

Kuna tsöliaakia ja laktoositalumatus on meie meditsiinis diagnoositavad, saavad inimesed nende probleemide korral kiirelt abi. Raskem on aga teiste talumatuse vormidega ja nende avastamine pole alati nii lihtne. Seega kannatavad ebamääraste sümptomite käes väga paljud inimesed. Tihti juhtub nii, et inimene on oma murega pöördunud paljude erialaspetsialistide poole, kuid kuna ühtegi haigust ei leita, mida ravida, siis varjatud talumatusest põhjustatud vaevused kestavad.

Kas talumatuse diagnoosimiseks valida test või on muu võimalus? Kindlasti on testidest palju abi, kuid siiski ei tasu neid tulemusi võtta ainuõigetena. Mõne inimese puhul on tulemus 100% õige ja ka kaebuste käes vaevleja on ise tajunud samu toiduaineid vaevuste põhjustajana, kuid mõnel tekib mitmel erineval põhjusel vastuolusid. Seega ei saa alati ainult testile toetuda ning tuleb teha valikuid. Testide puhul on oluline, et tuleb osata neid ka õigesti tõlgendada ning seda mittevaldav inimene võib kasu asemel tervisele hoopis kahju põhjustada.

Alati on võimalus ka ise katsetamise teel kontrollida, milline toiduaine talumatust põhjustab. Selleks tuleb toiduaineid ükshaaval oma menüüst välja jätta ja jälgida, kas seejärel vaevused kaovad. Minu kliendid on ka sel viisil talumatust põhjustavatele toiduainetele jälile jõudnud. Loomulikult nõuab see järjepidevust ja toitumispäeviku täitmist ning aegagi kulub selleks omajagu. Sellest hoolimata on oma keha kuulamine talumatuse väljaselgitamisel väga hea abimees.

Kindlasti ei tasu erinevate terviseprobleemide tekkimisel, mis kohe diagnoosi ei leia, endal ise haigust diagnoosima hakata, vaid tuleks pöörduda perearsti, toitumisterapeudi või -nõustaja poole, kelle abiga saab vajadusel soole limaskesta toetamiseks toitumist muuta. Kui jätta menüüst välja mingid toiduained, siis tuleks need asendada teiste samaväärsetega, et ei tekiks toitainepuudust ning menüü oleks ka edaspidi täisväärtuslik ja tasakaalus.

Kas teatud toiduainetest tuleb talumatuse korral igaveseks loobuda? Seda on väga raske öelda. Tsöliaakia ja laktoositalumatuse korral tuleb talumatust põhjustavatest toiduainetest igaveseks loobuda, sest kui gluteen ja piim menüüst välja jätta, siis võib inimene end taas täiesti tervena tunda. Kui neid toiduaineid uuesti tarbima hakatakse, ilmnevad sümptomid uuesti. Teiste talumatuse vormide korral tuleb osadest toiduainetest loobuda mõneks kuuks, teistest kogu eluks või tarvitada neid vähe ja harva. Kui soolestik ei ole terveks ravitud ja ensüümsüsteemid ei tööta korralikult, kuid hakatakse taas tarbima talumatust tekitavaid toiduained, algab kõik otsast peale ja terviseprobleemid ei kao kuhugile.

Kõige paremaks raviks talumatuse korral on talumatu toidu menüüst eemaldamine. Toidutalumatus on teema, millesse peaks kindlasti tõsisemalt suhtuma, rohkem süvenema ning mis vajab põhjalikke uuringuid ja teadlaste abi, et leida aktsepteeritavad võimalused talumatuse diagnoosimiseks. See annab võimaluse paljudel inimestel oma elu täisväärtuslikumalt elada.

Arhiiv

Rubriigid