TARTU, ESTONIA

Et aru saada, kuidas tekib jämesoole häire, meenutagem, et jämesoole ülesanne on viia organismist välja seedeprotsessi käigus tekkinud jääkaineid (roojamasse). Jämesoole limaskesta ärritust, põletikku ja kahjustust nimetatakse koliidiks, mis võib väljenduda nii kõhukinnisuse kui ka kõhulahtisusena (need võivad ka vahelduda). Nii täiskasvanul kui ka lapsel võib tekkida ootamatu ühe-kahepäevane kõhulahtisus ning et see kaob iseenesest, ei pöörata sellele tähelepanu. Kui kõhulahtisus hakkab korduma, mõistab inimene, et seda põhjustab toit – tihti avastatakse nii enda jaoks varjatud toidutalumatus.

Jämesoole toimimises on suur roll ka mikroflooral. Jämesoolepõletik nõrgendab organismi normaalset mikrofloorat, mis annab kahjulikele bakteritele ja seentele võimaluse ohjeldamatult paljuneda ning hävitada normaalne mikrofloora täielikult. Niisiis ei anna pelgalt probiootikumikuur üldjuhul tulemust, vaid sellele peab eelnema paastu-puhastuskuur koos jämesoole puhastamisega. Seejärel võetakse elavaid probiootikume hommikuti pool tundi enne sööki.

Kui haigus süveneb, lisanduvad gaasid ning väljaheites on näha lima ja verd. See näitab, et välja on kujunenud jämesoole limaskesta sügavam kahjustus ning haavandiline koliit. Patsiendid kaebavad halva seedimise ja liigse täiskõhutunde üle pärast sööki, gaaside, iivelduse ja ebamääraste valude üle kõhus. Nende keel on tihti kaetud katuga ja hingeõhk muutub halvaks, tekib peavalu, uimasus, väsimus, liigeste pinge ja depressioon.

Koliidi, seedeelundite talitluse häirete, ärritunud soole sündroomi ning gluteeni- ja laktoosi talumatuse korral on näidustused üldjoontes samad. Need haigused alluvad ravipaastule hästi, sest seedetrakt saab puhkust. Taastumisperioodil ja ka selle järel tuleb arvestada individuaalse toidutalumatuse testi tulemusi, sest kõnealused tervisehäired on tavaliselt seotud ensümaatiliste häiretega. Kui inimesel pole piisavalt ensüüme teatud toidu omastamiseks, ladestub see organismi ning võib tekitada mürgiseid vaheprodukte. Need tunneb ära häirivatest  sümptomitest: gaasidest, kõhukinnisusest ja sagedasest kõhulahtisusest.

Toidutalumatuse ravi tasub alustada sellest, et puhastada jääkained kehast paastuga korralikult välja ja hakata võtma probiootikume. Kui normaalne mikrofloora on kehas alla surutud ja soolestiku tegevus häiritud, tekib düsbakterioos. Sellisteks allasurujateks võivad olla hormoonpreparaadid, antibiootikumid, toidulisandid ja säilitusained.

Maohaigused on alati seotud toiduga, aga ka emotsioonidega. See, et tänapäeval ei pööra inimesed tähelepanu toidukultuurile – süües tihti telefoniga rääkimise ajal või arvuti taga istudes –, põhjustab mao limaskesta kahjustusi. Laialt levinud helikobakteri infektsioon näitab, et bakter, mis võib aastaid endast mitte märku anda, ägeneb alles siis, kui tal tekib selleks maos sobilik keskkond. Sel juhul surub tugev antibiootikumide ravikuur põletiku alla ja nähud kaovad, aga sageli (kui inimene rikub oma toidu- ja/või elu režiimi või sattub stressiolukorda) algab kõik otsast peale. See protsess väljendub mao limaskesta põletikuna (gastriit) või kaksteistsõrmiksoole limaskesta kroonilise põletikuna (duodeniit). Need võivad esineda koos; gastriidivalud ilmuvad esmajoones söömise järel, duodeniidi puhul pigem tühja kõhuga öösel. Lõpmatuseni ei saa haigust siiski alla suruda: nii mao ja kaksteistsõrmiksoole limaskest kui ka seinastruktuur kahjustuvad aja jooksul ning tekivad haavandid. Selle tagajärg on toidu omastamise häire, tekib vitamiinide ja mikroelementide puudus ning kehvveresus.

Kui isegi selle järel ei muuda inimene oma toitumisharjumusi, viib protsess lõpuks välja kasvajarakkude tekke ja vähini. Seetõttu on igaühel, kellel kirjeldatud sümptomid tekivad, vaja täpselt
tunda haiguse arenemise protsessi, et mõista, miks tuleb pöörata tähelepanu oma toidule, elustiilile ja emotsioonidele. Miski ei anna maole paremini rahu kui paast: alguses pärsib see maomahlade mõju mao limaskestale ja seejärel taastab mao struktuuri. Nii üli- kui ka alahappesuse puhul kaovad ravipaastu järel valud maopiirkonnas, röhatised, kõrvetised ja iiveldus.
Maosekretsioon normaliseerub. 

Paastukuuri järel tehtud röntgeniuuringud on näidanud, et paastumisega kaob limaskesta süvend, mille on tinginud haavand. See tähendab, et patsient on peaaegu tervenenud. Selle seisundi
hoidmiseks tuleb loobuda suitsetamisest ja alkoholist, järgida toitumis režiimi, samuti hoiduda konfliktidest nii tööl kui ka eraelus. Taastumisperioodil sõltub menüü sellest, kas patsiendil on
ala- või ülihappesus. Ülihappesust tekitavaid aineid tuleb vältida ning kui see haigus esineb koos refluksiga (toidu tagasiheide), ei tohi kohe pärast sööki pikali heita. Refluksi puhul võib ülihappesus tekitada rinnus kõrvetisi ning valusid kuni kurguvaluni – inimesel võib kergesti tekkida tunne, et tal on kurgupõletik. Seepärast on taastumine väga individuaalne, isegi iga ravimtaim
ei sobi paastu- ja taastumisperioodiks. Näiteks piparmündi- ja kibuvitsamarjatee võivad põhjustada ülihappesust. Rahustava tee saab keeta ristiköömnetest, apteegitillist, kummelist, mõnele
mõjuvad hästi saialill ja naistepuna.

Hea tulemuse on taastumisel andnud hommikul enne sööki ühe kolmandiku klaasi kartulimahla joomine (võib lisada porgandimahla). Taastumisperioodil tuleb vältida toore köögivilja söömist,
lubatud on ainult riivitud õun ja porgand. Head on köögiviljasupid ja pudrud. Väikses koguses sobivad täisterajahust kuivikud ja näkileivad, ent täiesti tuleb kõrvale jätta värsked pagaritooted
ja kontsentreeritud puuviljamahlad.

Vale toitumine paneb ka seedeelunditele suure koormuse, mille tagajärg on kroonilised mao- ja soolestikuhaigused. Sümptomid kujunevad välja aastakümnete vältel ja põhjustavad toiduainete
omastamises suuri häireid. Ka jääkainete pikaajaline kuhjumine soolestikus süvendab organismi üldseisundi halvenemist, nõrkust, väsimust ja peavalu, mis on üldmürgistuse tunnused.
Kõige eelöeldu tõttu on paastumine nende haiguste puhul üks osa õigest toitumisest. Paastuga saab mõnda neist haigustest ära hoida ning juba tekkinud haiguste tüsistustest vabaneda.

Mao-sooletrakti haigustest kasutatakse ravipaastu gastriidi, koliidi, mao- ja kaksteistsõrmiksoole haavandite, lisaks sapipõie, kõhunäärme ning mitmesuguste peensoole ja jämesoole talitluse
häirete puhul. Need organid saavad paastu ajal pikemat puhkust, tänu sellele põletikulised protsessid mööduvad, limaskestad taastuvad ja haavad armistuvad. Paast annab organismi varjatud
kaitsejõududele võimaluse taastada mao-sooletrakti normaalne tegevus. Juba esimestel paastupäevadel kaob ebameeldiv tunne ja seedehäired taanduvad.

Kui ravipaastu ajal läheb organism üle sisemisele toitumisele ning organismi kogunenud mürgised produktid hakkavad intensiivselt väljuma, saab sellest protsessist suurima leevenduse maks,
mis on mürkainete tõttu üldjuhul kõige rohkem koormatud. Kui paastu ajal soolestikku ei puhastata, imenduvad mürkained aga tagasi verre ja hakkavad taas maksa koormama.

Inimkehas olev kolesterool koosneb toiduga saadud ja keha sünteesitud kolesteroolist. Kui sööme toitu, mis sisaldab loomset rasva ( kolesterooli), imendub sellest keskmiselt 50–60%. Toiduga on lubatud ja vajalik 300 mg kolesterooli ööpäevas. Rasvade ainevahetuse häire korral (näiteks pärilikkuse või maksaprobleemide tõttu) hakkab kolesterool veresoontesse ladestuma, tekivad naastud
ja tagajärjeks on veresoonte lupjumine. Kui veri on sunnitud liikuma läbi väga kitsaste veresoonte, võivad tekkida trombid, tüsistusena kõrgeneb vererõhk ning võib tekkida insult või infarkt.

Paastumise ajal puhastuvad veresoonte seinad aegamööda ja muutuvad elastsemaks. Vere kolesteriinisisaldus väheneb ja see kahandab uute aterosklerootiliste naastude tekkimise võimalust. Positiivse tulemuse aitab säilitada õige dieedi range järgimine paastukuuri järel koos keedusoola tarvitamise piiramisega. Paastu järel tuleb aidata mikrofloora taastumisele kaasa probiootikumidega.

Nende probleemidega patsiendid kasutavad ülemäära palju pihustatavaid ravimeid, teadmata, et nende toimeained kahjustavad nina limaskesta. Sel moel ei ravita ka nohu põhjuseid, milleks võivad olla (kodu)keemia, tolm, loomad, õietolm, toit (nii selgelt väljendunud kui ka varjatud toidutalumatus). Allergeenideks võivad osutada ka krooniliste haiguste kolded organismis, millest inimene pole ise teadlik.

Kroonilise nohu taga võib olla veel raskendatud õhuliikuvus ninakoobastes ja lümfodünaamilised häired (kui peapiirkonna lümfisõlmedes tekib turse, takistab see lima liikuvust ja see kuhjub ninakoobastesse). Samu sümptomeid võib põhjustada kõhukinnisus, mis on omakorda seotud kõhukoopa lümfisõlmede lümfiliikuvuse häiretega, sest lümfisüsteemi kese asub kõhukoopas.

Kroonilise kõhukinnisuse korral tõuseb organismis allergiatase kõrgele just mürkainete kuhjumise tõttu, mis omalt poolt võib põhjustada kroonilise või allergilise nohu. Seetõttu märkavad patsiendid paastu ja korraliku soolepuhastuse järel (tihti juba esimestel paastupäevadel) nohu vähenemist, lisaks taanduvad allergilised nähud ning hingamine läbi nina on jälle võimalik.

Inimestel, kes kannatavad kroonilise nohu all ja kellel on selle tõttu vähenenud haistmistundlikkus, tuleb tänu paastule ellu tagasi lõhnade maailm, mida nad polnud enam aastaid tunda saanud.

See võib juhtuda üleöö, kohe pärast paastukuuri.

Ägedad külmetushaigused

Esimeste sümptomite tekkides tuleb lõpetada söömine ( lastel üksnes vähendada toidu kogust) ja juua nii palju vett ja taimeteed, kui organism soovib. Kõrge palaviku puhul aitavad jahedad mähised ja klistiir. Kui ühe-kahe päeva järel hakkavad nähud taanduma, võib alustada söömist. Väga hästi mõjub porgandi-õunamahl ja köögiviljad (hautatult). Vältida võiks külmi värskeid salateid, mis süvendavad külmatunnet.

Kroonilised hingamisteede põletikud

Tänapäeval ravitakse kroonilisi allergilisi hingamisteede põletikke sageli medikamentidega, mis on retseptori blokaatorid ja hormoonid. Need mõjuvad närviimpulsile ja blokeerivad sellega kiiresti bronhospasmi (bronhide järsk kokkutõmme, mis takistab õhu pääsemist kopsudesse). Sellele järgneb mittestandardse ühendi tekkimine, mis nõrgendab immuunsüsteemi, mistõttu on edaspidi vaja samade närviretseptorite mõjutamiseks juba suuremaid doose või uusi ravimeid, et saavutada vajalikku toimet. Selline muutus ei teki kiiresti, aga neil patsientidel tekib iga kahe kuni nelja aasta tagant vajadus muuta raviskeemi, sest nad sattuvad ravimi(te)st sõltuvusse.

Kui sellise haiguse alguses alustada paastukuuri ja paastuda korrapäraselt, valida õige toitumine, selgitada õigel ajal välja varjatud allergia (sh toidu allergia), muuta päeva režiimi, võimelda ning teha joogat, hingamisharjutusi ja kasutada kliimateraapiat, paranetakse üldjuhul väga hästi. Patsiendid saavad elada kvaliteetset elu ja nende haigus ei süvene. Nad kasutavad ravimeid palju vähem ja harvem ning mõnel on võimalik ravimitest täielikult loobuda. Astma ja krooniline bronhiit on paastuga hästi ravitavad. Bronhiaal astmahaige paastu pikkus sõltub põetava haiguse vormist ja staadiumist. Astmal on kaks külge: infektsioonne ja allergiline, mõlemal on kolm staadiumi (kerge, keskmine ja raske).

Kerge bronhiaalastma

Seda haigust põdevad inimesed alluvad hästi viie- kuni seitsmepäevasele paastukuurile. Juba selle alguspäevil saab vähendada inhaleeritavate ravimite kogust. Väga kiiresti väheneb hingeldamine ja kaovad bronhospasmid (õhupuuduse hood). Allergilise bronhiaal astma korral hakkavad allergianähud taanduma esimestel paastupäevadel.

Keskmise raskusastmega bronhiaal astma

Selle tervisehäirega patsiendid alluvad medikamentoossele ravile enamasti halvasti. Just seetõttu, et paljud neist ei talu suures koguses  ravimite võtmist, ilmneb neil ravimi allergia, samuti lõhna- ja toidu allergia. Paastu ajal märkame esimesi paranemismärke alates kolmandast päevast kuni viienda päevani, aga vahel alles pärast atsidootilist kriisi, st seitsmendast kümnenda päevani. Neil patsientidel ei tohi kõiki ravimeid kohe ära jätta, vaid nende kogust ja arvu tuleb arsti kontrolli all järk-järgult vähendada. Taastumisperioodil on vaja arvestada individuaalset toidutalumatust.

Raske bronhiaalastma

Selle haiguse all kannatajad kasutavad enne paastuma tulekut rohkesti ravimeid, neil on hulk tüsistusi ning välja kujunenud kopsu- ja südamepuudulikkus. Nende patsientide puhul ühendame tavaliselt esimesed paastukuurid medikamentoosse ravi ja füsioteraapiaga. Medikamentide doosi saab vähendada järk-järgult. Kui inimene on tarvitanud pikka aega hormoonravimeid, tuleb tal kõigepealt paastuarstiga arutada, kuidas paastuks valmistuda, samuti analüüsida hormoonide kasutamist paastu ajal ja järel. Neile inimestele on mõnikord tarvis teha enne paastu teatud analüüse ja nad võivad vajada ka eriettevalmistust (näiteks kaaliumpreparaadi kasutamine või kindla ravitee joomine, ka varajane üleminek sobivale toidu režiimile vastavalt toidutalumatusele). Hormoonidest õnnestub täielikult loobuda alles kahe-kolme aasta pärast, eeldusel, et patsient teeb läbi umbes kaks paastukuuri aastas. Raske bronhiaal astma raviks sobivad ka pikemad paastukuurid. Haiglatingimustes tähendab see 14, 21 või 28 ranget paastupäeva, millele järgneb sama pikk taastumisaeg. Taastumine peab olema väga aeglane ja selle ajal tuleb kindlasti arvestada individuaalset toidutalumatust.

Veenilaiendite korral kahaneb veresoonte seinte toonus, mille tekkega on seotud ülekaalulisus, lümfodünaamilised häired ning lõpuks tekib turse. Näiteks päraku ümber kujunevate veenilaiendite (hemorroidide) korral toimib sama mehhanism ja tekivad hemorroidaalsed sõlmed. Kui need sõlmed teatud aja järel iseenesest avanevad, tähendab see, et surve veenis oli nii suur, et lõhub veresoone seina. Sel puhul töötab sõlm nagu ventiil, lastes halva vere välja.

Loodusravis on nende probleemide puhul alati väga hästi aidanud kaaniravi, sest kaanidel on võime verd puhastada. Kaanid on kasulikud ka trombide tekke vältimiseks ja tromboflebiidi ohu korral on kaaniravi asendamatu. 

Hemorroide ja jalgade varikoosi põhjustab venoosse vereringe ummistus väikses vaagnas. Sama tegur toob sageli kaasa emakamüoomi tekke, eriti kui sellele lisandub hormonaal ne häire. Tihti
võivad kõik need haigused areneda koos. Keskmise raskusega hemorroidide puhul võib ravipaastumine anda häid tulemusi. Ravipaastu järel taas sööma hakates on alguses täheldatav haiguse lühiajaline ägenemine, ent seejärel paraneb seisukord märgatavalt. Taastumisperioodil tuleb jälgida kõhu tegevust ning kui tekib kõhukinnisus, juua lahtistava toimega raviteed ja jälgida oma toitumist (vältida terava maitsega toite ja alkoholi). Kindlasti on vajalikud probiootikumid, mis aitavad roojamassi konsistentsi märkimisväärselt normaliseerida.

Kui hemorroidid on juba nii kaugele arenenud, et veresooned on ummistunud, aitab vahel ainult operatsioon.

Jalgade veenilaiendite ravis aitab paastumine üldjuhul samuti väga hästi, kuid raske tromboflebiidi korral on paastumine siiski vastunäidustatud. Paastu ajal on varikoosi puhul vastunäidustuseks
vannid ja jalgade massaaž, samas sobivad väga hästi külma veega ülevalamised Kneippi meetodil. Jalgade veresoonte lupjumine põhjustab arteriaalse vereringe häireid: vere liikumine on takistatud, jäsemed tihti külmad ning arstil on raske leida jalgadel pulssi või ei leia ta seda üldse. Inimene ei saa järjepanu kaua kõndida, sest jalgadesse tekib tugev valu, ka spasmid. Kui istuda pole võimalik, saab valu leevendada peatumisega ja seistes väikse puhkepausi tegemisega.

Paastu ajal jäävad arteriaalse vereringe häirega patsiendi jaoks sobivate protseduuride valikusse eelkõige verevarustust ergutavad meetodid: veealune massaaž, vannid ja Kneippi vesiravi, sobib ka kaaniravi.

Paastumine parandab südame vereringet, mis leevendab enamiku südamehaigete seisundit. Vererõhu alanemine ja aterosklerootiliste naastude hulga vähenemine parandab südame verevarustust, tänu sellele on need meetmed ühtlasi südames valutunde tekkimise profülaktikaks.

Puhkus ja füüsiline koormus peavad olema tasakaalus. Südame isheemiatõve puhul on paastu ajal tähtis, et raviarst määraks patsiendile õige koormuse. Liiga suur koormus võib põhjustada  veresoonte isheemilise reaktsiooni tekke (pingutusisheemia). Seepärast peavad need patsiendid pärast iga protseduuri (nt vesiravi, massaaž) puhkama.

Üldjuhul parandab vereringet hästi just Kneippi vesiravi.

Tihti on kolesterooli ainevahetushäire põhjuseks asjaolu, et maks ei suuda toota piisavalt head kolesterooli. Kõik, mida sööme ja joome, läheb läbi maksa – sinna jõuab ka nn halba kolesterooli.
Maksa ülesanne on toota head kolesterooli ning viia halb kolesterool organismist välja. Kui maks on üle koormatud, ei suuda ta oma ülesannet täita, mistõttu tõuseb veres kontrollimatult halva
kolesterooli tase, põhjustades veresoonte lupjumist.

Kõrge kolesteroolitase võib olla nii kõhnadel kui ka ülekaalulistel inimestel ning seda saab tuvastada vereproovi abil. Tähtis on paastuda ning vaadata rangelt üle oma toidulaud, et seal oleksid
taimsed ja loomsed rasvad tasakaalus. Viimaste ( liha, munad, juust) osakaalu tuleb vähendada 30%-le, ent neist päris loobuda ei ole ka õige, sest see võib häirida rasvade ainevahetust ja põhjustada uusi probleeme.

Tasakaal peab toidus olema ka valkude, süsivesikute ja rasvade vahekorras. Sestap ei anna üldjuhul head tulemust munast loobumine (muna peeti mõni aeg tagasi nimelt üheks peamiseks halva kolesterooli allikaks), vaid tasakaalustada kogu päeva menüü.

Individuaalse toidutalumatuse alusel koostatud dieedi abil normaliseerub vere kolesteroolitase enamasti juba kahe kuuga.

Nii paradoksaalne kui see ka tundub, aitab paastumine madala vererõhuga inimestel vere rõhku tõsta, nagu see aitab kõrget vererõhku langetada. Paastukuuri alguses vererõhk harilikult veidi langeb, ent tõuseb kuuri järel kõrgemale kui varem – selle põhjuseks on veresoonte parem toonus.

Väga madala vererõhuga inimesel tuleb paastumise ajal olla ettevaatlik, et ei tekiks ortostaatilist reaktsiooni. See tähendab, et pikaliasendist kiiresti üles tõustes liigub veri peast liiga ruttu allapoole ja inimene võib tunda vähemal või suuremal määral nõrkust või kaotada isegi teadvuse.

Sama võib juhtuda ootamatu kummardamise ajal. Seepärast peaksid sedasorti kehaasendi muutmised olema sujuvad ja rahulikud. Samuti paraneb vegetodüstoonia (teatud perifeerse verevarustuse häire vegetatiivse närvisüsteemi mõjul) all kannatajatel paastukuuri järel vererõhu toonus.

Kõrge vererõhk hakkab tavaliselt langema paastumise esimestest päevadest alates. Isegi püsiva pikaajalise kõrg vererõhutõve (hüpertoonia) põdejatel alaneb vererõhk seitsme paastupäeva
järel normaalsele tasemele. Enamasti jõuab see pärast paastumise lõpetamist normist allapoolegi, ent tõuseb taastumisperioodi jooksul taas normi. Ainult juhul, kui hüpertoonia esineb koos
ateroskleroosiga, tõuseb vererõhk paastukuuri järel normaalsest veidi kõrgemale; siiski oleme ka neil patsientidel täheldanud üldise terviseseisundi paranemist (peavalud muutuvad talutavamaks ja harvemaks, ka ravimite tarvitamist saab piirata). 

Et paastu normaliseeriv mõju vererõhule muutuks püsivaks, tuleks hüpertooniahaigetel teha korrapäraselt lühiajalisi paastukuure: piisab kolmest päevast kuus või viie- kuni seitsme päevasest
paastumisest kord nelja või kuue kuu tagant. Kõrge vererõhuga patsiendid peavad jälgima, et nad paastu ajal ei saaks liiga suurt füüsilist koormust. Kõrge vererõhu preparaate võib paastudes võtta üksnes paastuarsti juhendamisel, sest paastumise ajal võivad ravimid vererõhku järsult alandada. Samuti on väga oluline järgida taastumisperioodil ja hilisemas tavaelus sobivat toidu režiimi, et hoida kolesteroolitase ja vererõhk normis. Kaasa aitab, kui toitutakse individuaalse toidutalumatuse testi tulemuste alusel.

Arhiiv

Rubriigid