TARTU, ESTONIA

Need haigused tingib kusihappe soolade ladestumine liigesepindadele. Patsiendi seisund paraneb tänu ravipaastule üsna kiiresti, paastu 5.–10. päeval, eriti kui haigus pole veel kaugele arenenud.

PATSIENDI LUGU

Noor mees (25), kellel oli diagnoositud podagra, tuli meile paastuma. Arst oli kirjutanud talle välja kusihapet vähendava ravimi, mis hoidis ta seisundi heana täpselt niikaua, kui ta preparaati tarvitas. Noormees oli ka ise arst ja mõistis, et see ei tähenda mitte haiguse põhjustaja ravimist, vaid üksnes nähtude allasurumist. Tegelik põhjus seisnes kusihappe ainevahetushäires, mille ainuke ravivõimalus on taastada mineraal ainevahetus organismis. Seepärast otsustas patsient läbi teha paastukuuri.

Esimest korda alustas ta paastu ajal, kui haigus oli parasjagu ägenenud – paastuma tulles ei mahtunud patsiendil kingadki jalga. Olukord oli nii halb, et ta ei saanud üldse liikuda ja alustas paastukuuri istudes, haige jalg üles tõstetud; ta ei saanud minna võimlema ega kõndima nagu rühmakaaslased. Kolmanda päeva järel haigus süvenes. Seda saab seletada asjaoluga, et paastumise mõjul suurenes organismis veelgi kusihappe kontsentratsioon, mis pani patsienti kahtlema valitud ravimeetodi õigsuses. Ta otsustas minu tungival soovitusel siiski paastu jätkata ning pärast kriisi hakkas viiendal päeval järsku tema suure varba liigese turse alanema ja valu vähenema. Seitsmendal päeval oli turse juba niipalju tagasi tõmmanud, et kingad mahtusid jälle jalga. Kümnendal paastupäeval suutis noormees üle hulga aja kõndida. Järgmisel päeval alustas ta kümnepäevast taastumist, mille tulemusel kadusid kõik haiguse sümptomid. Määrasin edaspidiseks igapäevatoiduks kusihappevaba dieedi. Selline menüü koosneb põhiosas köögiviljadest, marjadest, teraviljast ja puuviljadest ning piiratakse loomsete valkude ja rasvade tarbimist ( liha, muna, piimatooted).

Selle patsiendiga oli mul kokkulepe, et ta kordab oma paastukuuri vähemalt poole aasta pärast, aga kuna ta terviseseisund oli suurepärane ja ta oli oma haiguse unustanud, ei tulnud ta õigel ajal korduspaastule. Haigus ägenes taas üheksa kuu pärast ja me pidime kogu ravikuuri otsast alustama. Kui ta oleks tulnud kuue kuu järel, nagu soovitasin, oleks see tähendanud profülaktilist paastu ja haigusnähte poleks tõenäoliselt tekkinud. Korduspaastu järel taandus haigus siiski kenasti ja selle tulemusel jõudis patsient lõpuks kindlale veendumusele, et paastumine ja kokkulepitud dieedi pidamine tavaelus jääb tema vältimatuks ravimeetodiks. Nüüdseks on ta juba viis aastat käinud kaks korda aastas nädalasel paastukuuril ning saab elada normaalset elu ilma haigusnähtudeta.

Artikkel on võetud dr. Trofimova raamatust “Paastuga terveks”

Arhiiv
Rubriigid