Ägedale haigusele vastab organism suure sooviga taastada tasakaal, mis kajastub kindlates sümptomites: tekib kõrge palavik ja nõrkus, söögiisu kaob. Igaühel neist on oma roll. Kõrge palavik näitab, et organism aktiveerib oma eluenergia ja kaitsemehhanismid ning palavikus hävivad mürkained. Nõrkus paneb inimese puhkama, pikali olema ja mitte kulutama energiat enda liigutamisele. Söögiisu kadumine näitab, et organism ei raiska energiat, mille ta harilikult kulutab seedimisele, kasutades seda enda tervendamiseks.
Mida raskem on äge haigus, seda rohkem on organismis mürke, seda rohkem on söögiisu alla surutud ja seda suurem on nõrkus. Sel puhul on paast lausa loomulik, sest nii saab aidata organismil energiat säästa.
Paastudes paraneb haige palju kiiremini ja taastub ägedast haigusest täielikult. Nii laste kui ka täiskasvanute puhul on tarvis anda haigele piisavalt juua ja rahu ning minna üle valguvabale dieedile (süües üksnes puu- ja köögivilju). Täiskasvanu võib minna ka nulldieedile, st täielikult paastuda. Juhul, kui organismis on piisavalt jõudu, taastub inimene haigusseisundist täielikult, aga kui organismi varud on väiksed, tekib seisund, mille puhul äge haigus tekitab teatud tüsistusi või muutub krooniliseks.
Peaaegu kõiki haigusi saab ravida või leevendada nii ravipaastu kui ka dieetraviga. Selles mängib suurt rolli haigus, aga ka inimene ise – ta peab siiralt soovima oma terviseseisundit parandada.
Selleks, et taas saavutada igapäevast tasakaalu, on vaja sisemist energiat. Kui organismis ei ole piisavalt jõudu, siis ta taastab tasakaalu vähemalt nii palju, kui suudab. See tähendab, et ta pidurdab ägedat haigust, kuid ei suuda seda lõplikult välja saada, laseb sel varjatult edasi pesitseda. Kui sellises seisundis lisanduvad külmetused, viirused või suur stress, mis kasutavad omakorda organismi energiaallikaid, nõrgeneb organism veelgi ja selle taustal ägeneb krooniline haigus taas. Näiteks liigesevalu ägeneb kevaditi teatud olukordades.
Iga korraga, kui krooniline haigus endast jälle märku annab ja põhjus ravimata jääb, läheb see kehasse sügavamale sisse. See protsess on pidev ja lõpuks nõrgeneb energia nii palju, et me näeme organismi toonuse vähenemist, kahaneb seksuaalsus ja organism vananeb kiiresti. Seetõttu kaasnevad igasuguse kroonilise haigusega (sõltumata organist, millega see on seotud) eelmainitud üldised nähud. Pikaajaline krooniline haigus piinab inimest ja muudab tema psüühikat: mõni muutub ärevaks, mõni tigedaks, mõni sõnaahtraks.
Paranemist ei saa loota ühekorraga ja kiiresti. Tavaliselt peame seda tööd tegema aega mööda, järjekindlalt ja väiksemate eesmärkide kaupa. Kui krooniline haigus on kestnud kümme aastat, tuleb paranemisperioodi pikkuseks arvestada iga aasta kohta kaks kuud, mis teeb poolteist aastat pidevat tööd oma tervisega ja koostööd arstiga.
Paastumine aitab organismil oma funktsioone samm-sammult taastada. Kui paastu ajal märkame, et mingi vana koht annab jälle valuga tunda, siis võime sellise ägenemise ajal saavutada seisundi, kus organism näitab, et ta reageerib paasturavile, aktiveerib kaitsemehhanisme, viib haiguse kroonilisest faasist ägedasse, tänu millele suureneb immuunsus ja keha mobiliseerib oma reservid.
Sellepärast tuleb kroonilise haiguse puhul tingimata paastuda korrapäraselt, sest see ei lase eelmiste paastukuuride tulemusel taastuma hakanud funktsioonidel taas nõrgeneda. Kui inimene on kursis, millal tema haigus ägeneb, on kõige parem tulla paastuma enne seda.
Paast näitab meile, kas kehal on varusid, mis haiguse vastu mängu panna. Mõnest tõvest ei saa ka paasturaviga priiks, aga me saame selle meetodi abil hoida organismis sellist seisundit, et haigus igapäevaelu väga ei häiriks.
Eesmärgist lähtuvalt saab paastu jagada profülaktiliseks paastuks ja ravipaastuks.
Artikkel on võetud dr. Trofimova raamatust “Paastuga terveks”